Neljapäeval, 16. juulil 2009 suri Tallinnas oma 90. eluaastal bibliograaf ja tõlkija Hilja Kukk. Sündinud 21. märtsil 1920 Jõgeval, veetnud lapsepõlve Võhmas Viljandimaal ja alustanud õpinguid Tartu ülikoolis, põgenes Hilja Kukk 1944. a. Nõuk. Vene okupatsiooni eest läände. Pärast viibimist põgenikelaagris Saksamaal siirdus ta USA-sse ja lõpetas ülikoolistuudiumi Kalifornia Ülikoolis Los Angeleses (UCLA).
President Lennart Meri Hilja Kukele kui Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidjale Valgetähe teenetemärki üle andmas.
Hilja Kukk töötas aastaid Hooveri Instituudis Stanfordis. Ta on avaldanud bibliograafilisi artikleid ja ajaloolisi lühiuurimusi ajakirjades Journal of Baltic Studies, Russian Review, Lituanus ja teinud kaastööd välis-eesti ajakirjandusele. Hooveri Instituudi arhiivikogude täiendaja ja eksperdina konsulteeris ta paljusid uurijaid Baltikumi, Venemaa ja Ida-Euroopa küsimustes. Molotovi-Ribbentropi pakti teema tõstatamisel Moskvas varustas ta eestlasi asjakohase dokumentaalse ainesega.
Hilja Kukk on tõlkinud inglise keelde eesti dramaturgiat: Eduard Vilde näidendi „Pisuhänd“, Hugo Raudsepa „Mikumärdi“, Oskar Lutsu „Sootulukese“ ja „Ülemiste vanakese“ ning Ilmar Külveti näidendi „Sild üle mere“. Ta oli ka mahuka käsiraamatu Baltic Drama. A Handbook and Bibliography (Illinois, 1981) üks koostajaid.
1997. a. pöördus Hilja Kukk tagasi kodumaale. 23. veebruaril 2000 andis president Lennart Meri Hilja Kukele kui Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidjale üle Valgetähe teenetemärgi järgmiste sõnadega: „… siin on Hilja Kukk, kes läks okupatsiooni eest Ameerika Ühendriikidesse, töötas aastakümneid eesti kultuuri heaks, tõlkides eesti kirjandust. Tänu tema bibliograafioskustele saime USA raamatukogudest materjale, millele tugines Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse printsiibi ellurakendamine taasiseseisvumise ajal.”
Hüvastijätt Hilja Kukega toimus teisipäeval, 21. juulil Pärnamäe krematooriumis. Urn maeti perekonna hauaplatsile Tallinna Metsakalmistul.