Järjest kitsamaks jääb meie ring… Viinakuu teisel päeval kustus vabadusvõitleja Kalju Mätiku eluküünal. Toonela teele läks mees, kes möödunud sajandi kuuekümnendate lõpul sukeldus N Liidu okupatsiooni vastasesse põrandaalusesse vastupanuliikumisse, osales Gulagi vangistuse järel avalikus vastupanus ja üldrahvalikus võitluses Eesti iseseisvuse taastamise eest ning oli poliitiliselt tegev kuni viimaste elupäevadeni. Alates 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi meeleavaldusest, kus nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamist, tähistamist ja tagajärgede likvideerimist, s.o Eesti iseseisvuse taastamist, võis fotoaparaadi ja diktofoniga varustatud Kaljut näha pea igal poliitilisel meeleavaldusel ja piketil. Ja mitte ainult sündmuste jälgijana, vaid enamasti ka sõna sekka ütlemas.
Kalju sündis 6. septembril 1932 Tartus. Keskkooli lõpetamisel järel üritas ta saada lenduriks, ent pika kasvu tõttu jäi see unistuseks. Lohutuseks jäid langevarjuhüppeid, mida ta harrastas kõrge vanuseni.
Pärast armeeteenistust lõpetas ta 1959. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) elektriinsenerina. 1959-60 töötas Eesti Energia Põhja Kõrgepingevõrkudes. 1961 astus TPI aspirantuuri. Samaaegselt töötas TPI automaatika kateedri assistendina. Tegeles ka tehnilise tõlkimisega.
1970. aastal tutvus Kalju mitme põrandaalusest vastupanuliikumises osalejaga, keda hakati nimetama Eesti demokraatideks, ja hakkas tegema kaastööd omakirjastuslikele väljaannetele. Koos Artem Juskevitši ja Arvo-Gunnar Varatoga võttis ta osa Eesti Rahvusrinde (ERR) programmi koostamisest. Programmis seati eesmärgiks demokraatliku riigikorra taastamine Eestis ja referendumi läbiviimine Eesti riikliku staatuse määramiseks. Osales ka Eesti Demokraatliku Liikumise (ERR) programmi koostamisel, toimetas omakirjastuslikku ajakirja Eesti Rahvuslik Hääl, mida ilmus 6 numbrit.
13. detsembril 1974 arreteeriti ta KGB poolt seoses EDL ja ERR liikmete vastu algatatud kriminaalasjaga. Eeluurimise ajal toimetati ta erietapiga kurikuulsasse Moskva Serbski nimelisse Psühhoneuroloogia Instituuti, kus püüti vaimuhaigeks tembeldada põhjusel, et ta ei andnud eeluurimisel tunnistusi. 21.-31. oktoobril 1975 toimunud kohtuistungil mõistis ENSV Ülemkohus Kalju nõukogudevastase agitatsiooni ja -propaganda ja nõukogudevastase organisatsiooni tegevuses osalemise süüdistusel 6 aastaks vangilaagrisse.
Karistuse kandis Permi oblasti nn eriti ohtlike riiklike kurjategijate range režiimiga vangilaagris 389/36. Vabanes 13. detsembril 1980. Täiendava karistusena kohaldati talle ühe aasta jooksul administratiivjärelevalvet. Selle perioodi jooksul ei tohtinud Kalju lahkuda Tallinna linna piiridest, pidi viibima elukohas alates kella 22st õhtul kuni 6ni hommikul ning pidi kord nädalas end miilitsas registreerima. Administratiivjärelevalvet pikendati ilma igasuguste põhjendusteta 3 kuu võrra. Asus tööle Meditsiinitehnika Remondi Ettevõttesse, hiljem Eesti Onkoloogiakeskusesse.
Vangistusest vabanenuna jätkas osalemist vastupanuliikumises. Tegeles inim- ja rahvusõiguse juhtumite väljaselgitamisega, võimude poolt keelatud kirjanduse levitamise, avalike kirjade ja pöördumiste koostamisega. Andis allkirja mitmele kollektiivsele protestikirjale.
Mätik osales aktiivselt taasiseseisvumisprotsessis, oli Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige ning Eesti Kongressi saadik. Alates aastast 2011 on ta Eesti Iseseisvuspartei liige.
2006. aastal autasustati teda Riigivapi IV klassi teenetemärgiga.
Olgu sulle muld kerge, Kalju.
Viktor Niitsoo