Toomas Hendrik Ilves, Vabariigi President.”
Mäido oli aastakümnete vältel paljude Nõukogude-vastaste demonstratsioonide peaorganiseerijaks nii Washingtonis kui mujal. Rein Kordese propagandakirjandus sarjas teda nimepidi. Nn. „Rahva Hääl“ raevutses, et Mäido ja tema aatekaaslased olid „inimesed minevikust, kellel pole tulevikku“. Aastal 1985 hädaldas Moskva raadio, et Kopenhaageni tribunal, mis oli loodud Nõukogude Liidu ja kommunismi kuritegude hukkamõistmiseks, ja ristlussõit “Balti tähe” (Baltic Star) pardal Stockholmist Helsingisse olla puha „CIA ja USIA“ poolt organiseeritud. Mõlema peakorraldajate hulgas oli Mäido.
Mäido sündis 14. veebruaril 1934 Pärnus, alustas kooliteed Vohmuta algkoolis ja peale põgenemist vanemate Hando ja Veera Kari ning õdedega kommunismiohu eest, õppis enne Ameerikasse emigreerumist 1949 Oldenburgi Eesti Gümnaasiumis. New Yorgis lõpetas ta a. 1952 Benjamin Franklini nimelise keskkooli ja siirdus siis vabatahtlikult USA sõjaväkke. Vabanenud sealt seersandi kraadiga, lõpetas Mäido Washington University St. Louis’is, Missouri osariigis poliitiliste teaduste alal ja saavutas samas magistrikraadi majandusteaduses. Saabudes Washingtoni rakendus Mäido riigiteenistusse ja oli hiljem energiaministeeriumis vastutusrikkal kohal lepingute analüüsijana.
Aktiivne skautlik tegevus Saksamaal äratas tema rahvustunded ja tegutsemishimu. Mäido organiseerimisvõimed olid aukartust-äratavad. Ta aitas kaasa New Yorgi Eesti Haridusseltsi noorteosakonna ja Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondise (KLENK) asutamistel. Mäido oli Washingtoni Eesti Seltsi juhatuses – sekretärist esimeheni. Ta oli Washingtoni Eesti Vabadusvõitlejate Ühingu üks asutajaid ja esimees, samuti Vabadusvõitlejate Liit USA-s abiesimees. Tal jätkus aega ka selleks, et olla asepresidendikandidaadi Bob Dole’i etnilise nõukogu liige. Mäido algatas majadele mõeldud Eesti lippude müümise aktsiooni, mille tulemusena müüdi 800 lippu. Lisaks tegutses ta Baltimore ESTO-76 abiesimehena majanduse- ja finantsalal.
Akadeemiliselt kuulus ta korporatsiooni Fraternitas Estica.
Kuid tema suuremad teod ja saavutused olid veel ees. Mäido valiti Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) Esinduskokku ja oli juhatuses kaastegev abiesimehena. Siis viis tee Ühendatud Balti Ameerika Komiteesse (JBANC), mille esimees ta oli. Samuti kuulus ta Balti Maailmanõukokku. Tema suurim tööpõld oli aga Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN), kus ta oli Austraalia esindaja, finants-asjaajaja ning esimees. Ta oli seal lõpuni – senikaua, kuni ei suutnud raskele haigusele enam vastu panna, Lisaks oli ta veel ÜEKN-i stipendiumikomisjoni esimees, mis aastate vältel jagas kümneid tuhandeid dollareid üliõpilastele Eestis.
Mäido osales ÜEKN-i esindajana inimõiguste konverentsidel (Helsinki Final Act) Viinis, Pariisis, Berliinis, Genfis, Leningradis, Moskvas, Strasbourgis ja Maltas. Tal oli võimalus aidata Lennart Merit välisministri ametis. Ta oli ka lühikest aega Eesti Vabariigi Välisministeeriumi administratiivkonsultant Tallinnas. Neil aegadel oli ta ka üks USA eestlaste esindajaid Eesti Kongressi mitmel istungjärgul. Mäidol jätkus aega veel olla Ameerika organisatsioonide liige, nende hulgas American Political Science Association.
Lisaks Valgetähele vääristas Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus Mäidot teeneteristiga erilise panuse eest Eesti iseseisvuse taastamise võitluses. Ja Baltic Youth Congress tunnustas tema tegevust omanimelise auhinnaga.
Selle imerohke tegevuse taustaks oli sihiteadlik eesmärk – vaba ja iseseisev Eesti. Mäidol ei olnud vahel kannatust ja tema otsekohesus mõjus nii mõnelegi, ometi polnud selles midagi isiklikku. See oli Eesti eest. Tal oli tüüpilist eesti jonni, aga kuna see aitas sihile viia, oli see põhjendatud. Ta oli rahul, et tema ja tema aatekaaslaste võitlus vaba Eesti eest oli kandnud vilja. Kuid ta teadis, et palju on veel teha kindlustamaks Eesti julgeolekut.
Jumal võttis Mäido meilt liiga vara. Meil oli teda vaja ja on ka temasugust tulevikus. Eestlane, kes mitte üksi ei räägi, vaid ka tegutseb. Eestlane, kes ei virise, vaid otsib lahendusi.
Mäido tegutses. Ta tegutses Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest. Mäido eesmärk – vaba, iseseisev ja turvaline Eesti – jääb püsima kui mälestus temast, see on tema pärand.
Mäidot jäävad leinama teismeline poeg Eerik Handu, abikaasa Maria, õed Tiia ning Kaia perekondadega, sugulased Eestis, korporatsioonikaaslased, kaasvõitlejad ja kaastöölised ning suur sõprade pere üle maailma.
