Septembris saatsime viimsele teekonnale õpetaja emeeritus Priidu Kiive, kelle pühendumusest ja ustavusest tunnistab emakeelse Jumalasõna kuulutamine ja hoolekandetöö enam kui kahekümne aasta kestel. Tänumeeles jääb teda meenutama kogu meie Kirik.
Priidu sündis 28. augustil 1923. aastal Tallinnas Villemi ja Anna Kiive teise lapsena. Isa oli pärit Kõrgessaare vallast Hiiumaalt ja ema Raiküla vallast Harjumaalt. Peres oli temast 12 aastat vanem vend Arnold. Kiived elasid Kalamaja linnaosas, isa Villem pidas Sadamatehastes lukksepa ametit. Kahjuks kaotasid pojad noorelt oma isa – ta suri tööõnnetuse tagajärjel pärast jõule 1936.
Kooliteed alustas 1931. a Tallinna 9. Algkoolis ja jätkas 2. Poeglaste Gümnaasiumis (Reaalkoolis) 1936-43. Varakult tekkis tal huvi vaimulike asjade vastu, mis kasvas tänu osavõtule Jaani kiriku lastejumalateenistustest. Gümnasistina osales Priidu leerikursusel ja sai aprillis 1943 leeriõnnistuse Tallinna Jaani koguduses.
1943 mobiliseeriti noormees sõjaväkke. Mereskaudina omandatud morsetundmine tuli kasuks ning ta võeti teenima sideüksusesse. Ta on meenutanud, et Kõigeväelise kaitset koges ta just väeteenistuses. 1944. a suve lõpul taganes nende sideüksus pealetungivate punavägede eest, jõudes sügiseks välja Tirooli. Järgnesid aeg vangilaagris ja pärast II maailmasõja lõppu 1945 viibimine mitmes DP-laagris Saksamaal. Hiljem õnnestus Priidul saada World Student Relief’i stipendium, mis andis talle võimaluse edasiõppimiseks Ameerika Ühendriikides.
1950 suvel saabus Priidu New Yorki ja asus sügisel õppima Berea College’sse (KY), mille lõpetas B.A. kraadiga füüsika erialal 1953.
Järgmiseks etapiks Priidu elus kujunes magistriõpe Buffalo Ülikoolis (NY) 1953-59, kus ta saavutas M.A. kraadi tahkete kehade füüsikas ja tegi uurimistööd ka doktoriõppe programmi raames. 1956. a sügisel liitus ta Eesti Üliõpilaste Seltsiga.
1954. aprillis sai Priidu eesti gaidide peol Buffalos tuttavaks oma tulevase abikaasa Maie Teenega, kes saabunud Buffalosse pärast Michigani Ülikooli lõpetamist 1953. Ta oli gaidluses tegev koos Aino Pähnaga. Aino tutvustaski noori omavahel. Priidu ja Maie kihlusid 1958 ning 12. detsembril 1959 laulatas õp Elmar Pähn nad kristlikku abiellu Trinity LC (Buffalo, NY).
Buffalo Ülikooli lõpetamise järel töötas Priidu 1959-66 teadurina pooljuhtide alal General Mills’i juures Minneapolises (MN). Maie saabus Minnesotasse 1960. a algul ja peatselt rajas noorpaar Minneapolisse oma esimese ühise kodu. 1965. a lapsendasid Kiived Lutheran Social Service’i kaudu poja, kelle ristis õp. S. Eduard Lind. Tema nimeks sai Martin Alar; hiljem muudeti poja nimi suupärasemaks – Alex Martin.
1966-73 töötas Priidu füüsika õppejõuna Augsburg College’is Minneapolises ning 1973-85 füüsika ja matemaatika õppejõuna Golden Valley Lutheran College’is. Too õppeasutus sulges uksed 1985, mis võimaldas Priidul pensionile jääda. Tema alaliselt juurdlev vaim otsis aga uut väljakutset.
Usulised ja rahvuslikud tõekspidamised aitasid Priidul leida rakendust E.E.L.K.-s. Ta tegutses aktiivselt Minneapolise koguduses ja oli nõukogu esimeheks 1968-85.
Juba a. 1979 oli Priidu vastanud Issanda kutsele ja alustanud õppejõutöö kõrvalt enesetäiendamist Usuteadusliku Insituudi kursustel Torontos. 1979-82 sai ta prof dr Võõbuselt innustust uurimaks süvitsi Vana Testamendi teoloogiat, eriti prohveteid.
Pärast vajalike eksamite ja prooviaasta sooritamist ordineeris piiskop Karl Raudsepp Priidu Kiive 13. oktoobril 1985 Minneapolises E.E.L.K. USA Chicago praostkonna vikaarõpetajaks. Assisteerisid praost Rudolf Kiviranna ja õp S. Eduard Lind. Õp Kiive ülesandeks oli Minneapolise koguduse teenimine, kuid ta on teeninud ka Chicago Esimest ja Pauluse kogudust 1986-88, 1992 ja 1994.
1990.a pidas Kiive UI-s loengutesarja Iiobi raamatu ja 1992 Taanieli raamatu kohta. Viimase eksegees on trükis avaldatud pealkirjaga “Taaniel. Kui kaua veel?” Usuteadusliku Instituudi toimetusel (Toronto, 1992). Oma loengute ja publikatsiooniga andis õp Kiive hindamatu panuse uue põlvkonna vaimulike koolitamisel.
Pärast õp Linnu surma oktoobris 1993 määrati Kiive Konsistooriumi otsusega 4. novembrist Minneapolise koguduse hooldajaõpetajaks. Aastaid teenis ta eesti kogukonda täie pühendumisega, hoolitsedes koguduse järjepidevuse eest.
80. juubeli puhul pälvis õp Kiive Konsistooriumi auaadressi väljapaistva tegevuse eest Jumalasõna kuulutaja ja kristliku vaimupärandi hoidjana. Konsistoorium aktsepteeris tema emerituuri siirdumise palve 14. oktoobril 2009.
Alates 2009 võitles Kiive vähiga ja viimased aastad olid talle kannatusrohked. Ta lahkus meie hulgast igavesse kirkusesse 5. augustil 2011 St. Louis Park (MN) hooldekodus, 87 aasta vanuses.
Õp Kiive oli teadlane, õppejõud, mõtleja ja vaimulik, kelle vaimupärandist, isegi müstilisest suundumusest, tunnistavad tema 1987. a kirja pandud luuleread:
“Ma mõtlen, ja tunnen, ja tean
Ma olen kogenud, ilmsi ja unes
Jumalat.
Jumal on olemas
Ilma tõestuseta
Ilma teoreemideta
Jumal on kõige põhilisem
Olemise aksioom.”
Tänagem Jumalat selle imelise eluanni ja armu eest. Soli Deo gloria.
Õp Nelli Vahter
