Alles see oli, kui Leon — hea sõber ja seltsivend — saatis entusiastliku teate, et tal avaneb võimalus jagada oma teadmisi sünnimaal. Kiirteade tuli Tallinnast 20. jaanuaril Eesti Üliõpilaste Seltsi koondusekaaslastele Baltimore-Washingtoni ümbruses: „Head uut aastat kõigile! Olen Tallinnas, hakkan Tallinna Tehnikaülikoolis erakorralise professorina õpetama.”
Seda kurvastavam oli sõnum vaevalt kuu hiljem, et Leoni elupäevad olid lõppenud Tallinnas enne, kui ta ise oli loengutega alustanud, kuigi tema poolt ettevalmistatud loengute lugemisega oli juba alustatud. Ta oli kutsutud TTÜ Raadio ja Sidetehnika Instituuti telekommunikatsiooni ala erakorraliseks professoriks.
Leon oli rahvusvaheliselt tunnustatud eriteadlane signalisatsiooni ja akustika alal. Tema taust oli niivõrd mitmekülgne ja huvitav, et seda ei suudaks selle ala võhik pikemalt valgustada isegi siis, kui ta peaks inglise keele appi võtma. Paljugi tema tööst, uuringutest ja konsultatsioonidest toimusid külma sõja aegse saladuskatte all, eriti kui Leon arendas rakettide ja torpeedode juhtimis-süsteeme USA lennu-, veel enam aga mereväele. Tema haldusaladeks olid ka veealune, allveelaevade sonar, ja kosmosesatelliitide signalisatsioon.
Leon sündis Võrus 30. augustil 1932 Aleksander ja Helene (Rängel) Sibula kolmanda lapsena. Perekonnal oli Võrus kauplus. Leon alustas kooliteed Võru Esimeses Algkoolis. Tema isa suri noorelt ja ema kolme lapsega põgenes kommunismiohu eest 1944. a. Saksamaale. Leon lõpetas Augsburgi Eesti Gümnaasiumi 1950, siirdudes sealt samal aastal edasi USA-sse. Temast sai USA lennuväelasena Korea sõja veteran. Sõjast naasnud, lõpetas Leon Sibul George Washington University Washingtonis BEE kraadiga, siis New York University magistrikraadiga 1964 ja saavutas PhD elektriinseneri alal Pennsylvania State University's 1968.
Leoni kutsealane töö algas Bell Telephone laboratooriumis ja kuni emeriteerumiseni Pennsylvania State University professuurist tegutses ta nii õppejõuna kui mererelvastuse konsulteerijana, tegeldes ühtlasi teadusliku uurimistööga.
Vend Allan kinnitab, et juba lasteaiast peale oli Leon suur lugeja ja haruldase mäluga. Põgenikelaagris osales ta agaralt skautluses. Tema koolivennad ja -õed Augsburgist mäletavad teda kui rõõmsameelset poissi, head õppijat ja mõõdukat naljameest.
Leoni jäävad leinama abikaasa Malle, tütar Christina perega, poeg Eric, vend Allan ja õde Ilme.
Leon oli paljude artiklite autor, toimetaja ja mitmete oma erialaste organisatsioonide liige. Piisab, kui siin nimetada tema toimetatud raamatut „Adaptive Signal Processing”; ta oli ka teose „Multidimensional Systems and Signal Processing” kaastoimetaja ja mitmete ühingute liige (Acoustial Society of America jt). Lisagem siia veel teisigi ameteid: Active Member, ONR Undersea Warfare Broadband Processing Working Group; Panel Member on Undersea Warfare for Countermeasures on Fleet Defense; Senior Technical Advisory Group for Advanced Lightweight Torpedo Project jne.
Võib kindlalt öelda, et USA ja NATO (seega ka Eesti) on kaotanud silmapaistva kaitsestruktuuride ja relvastuse eriteadlase.
Tunneme kaasa omastele nende raske kaotuse puhul.
Meie, Leon Sibula EÜS-i seltsivennad, koolikaaslased ja kolleegid, oleme kaotanud sõbra, keda on raske asendada, kuid mälestus temast jääb meie südameisse. RIP
