Peiedel Toronto Eesti Majas
Hea Siegfried. Sigi. Või nagu ennast mulle alati telefonil helistades teretasid, Vana Preem. Mul ei olnud kunagi julgust ütelda noor Naelapea, oleks pidanud. Sest meil oli väga hea klapp, oskasime lõõpida ning aasida, nagu kaks noormeest ikka. Olid alati noor, aastatele vaatamata. Eks huumorimeelel oli oluline roll. Täna, sinu mälestusteenistusel, on valus ütelda hüvasti, sõber.
Kuigi meil oli vanuses aastakümneid vahet, tundsin alati sinuga ühendust. Enese kohta saan ütelda, et noor on narr, sinu kohta aga seda, et sul oli küpsus, mis lubas noorema inimesega tasemel suhelda. Ehk oli ka mängus see, et sina kui narvakas teadsid hästi, mis teispool piiri on olemas; mina kui võõrsil sündinud naga, Otepää kandi juurtega, ei soovinud poliitikasse astuda, nagu sina seda tegid EKNis. Nüüd, et juustes on halli, saan sinu lähtumusest päris hästi aru.
Seal, hea Sigi, olid sa mulle suureks eeskujuks. Tegutsesid igapäevase leiva teenimise kõrval eesti ühiskonna huvides – nii laval näitlejana, lauljana koorides, kui ka Meie Elu fotograafina, hiljem reporterina, kuna sa lihtsalt ei osanud ei ütelda. Loetelu sinu saavutustest on pikk. Kui Toronto kaks eestikeelset ajalehte liitusid, oskasid küll ütelda, et aitab, aastaid piisavalt tööd tehtud näruse ja madala palga eest. Siiski, tegid vastutustundelikult alul ühendatud lehtedele reportaazhi ning fotopilte.
Kuidas rõhutada sinu fotograafi ja reporteri oskusi? Seda ei oskagi. Su laval olekut näitlejana, mida erakordselt suutsid esitada? Kuidas sa oma abikaasat ja kasupoega hoidsid – on alles eeskuju. Ja kahjuks kaotasid mõlemad vikatimehele, ei kujuta ette, mis jälje see sulle jättis.
Sinu saavutuste loetelu on pikk. Mul oli äärmiselt hea meel, et Vaado Sarapuu asetas sinu In Memoriami EWRi portaali minu lühikese kirjutise mille lõin sinu 90 – sünnipäeva puhul. Seal on vist peaaegu kõik olemas sinu saavutuste kohta, kui jäi mingi detail puudu, minu süü.
Kui olime mõlemad Eesti Kirjastus Kanadas juhatuses, oskasid sa alati tasakaalukalt esineda, hiljem mulle üteldes, et tühja kah, see kõik möödub, kui ma olin hasarti läinud. Laval olid sa geniaalne – oleks mul ainult sinu mälu olnud repliike mäletamaks! Lauljana olid sa täpne, jällegi eeskujuks. Mis aga ehk kõige tähtsam, sa elasid elu nagu seda peaks elama – läbi kõikide tervisemurede, mida sa pidid läbima, olid alati positiivne mees. Tühja kah, ütlesid kord, kui tundsin muret mitu head aastat tagasi kuidas käekäik kulgeb.
Jaan Kaplinski kirjutas Võru keeles kauni luuletuse, mida sooviks Sigi mälestuseks esitada:
Ega ma’ esi ei naara’
Päiv paistus läbi mu ja naard.
ega ma esi ei ikõ’
Üts pilvõsäkär lätt läbi mu ja ikk
ega ma esi ei kollõ’
Üts talo üts elotus
Ummi vaid võõride elo
Häädus mu’ süäme seehn
Sigi, ei kujuta ette, et sinuga enam jutule ei pääse. Armas sõber, puhka rahus, arvestades, et oled jätnud sügava jälje mitte ainult minule, aga paljudele teistele.
Tänu tundes,
Requiescat in pace.
