Kui välisminister seisaks oma Kaberneeme talu hoovis silmitsi Eesti-Vene piiri tähistava võrk-aiaga, siis vaevalt tal sellest ükskõik oleks.
Vaevalt ka siis, kui ta külaliste tulekuks peaks enne piirivalvelt luba küsima. Olukord paneks ministri tegutsema ja ta seisaks selle eest, et tema maad ja sugulased teisel pool aeda saaksid õiguslikesse piiridesse tagasi.
Kui mina seisaksin oma Setomaal asuva Puugnitsa talu õues ja kui sealt kulgeks läbi karm võrkaed, millest ühele poole jääb Eesti ja teisele Venemaa, siis poleks see mullegi ükskõik. Eriti veel siis, kui Venemaa poolele jääksid vanavanemate hauad, sugulased, lapsepõlve puud ja sood, kukkumised ja hüppamised. Minu talu asub Venemaast mõnekümne kilomeetri kaugusel ja sestap ei tunneta ma Eesti setode ja Venemaal elavate setode piiriküsimust nii teravalt, kuid südames on see tunne sama sügaval kui setodel igapäevaselt.
Eesti südametunnistus
Pealkirjalause ütles filmis “Vahtsõ ilma veere peal” Nikolai Võsanurm, mees, kes elab kahe piiri peal ja kel olid seda öeldes silmad märjad. Tegelikult Eestis elav mees ei teadnudki, kas ta tohib seal traataia juures, oma-enda maadel, kõndida. Teadis, et kui keegi talle tahab külla tulla, siis peab ta kordonist luba küsima. Selline kahes riigis elamine on Eestis vaid setodel.
Veelgi ülekohtusem on aga nende Eesti suguvendade ja -õdede olukord, kes elavad Petserimaa Venele jääval alal ja kes Eestiga ühte ihkavad. Eesti oleks kui laev, mis merel ulpijaid kuiva nahaga pealt vaatab ja soojalt lehvitab, kuid neile appi ei tõtta.
Hiljuti küsisime oma lehes, mis võiks olla Eesti järgmine eesmärk ja püüdlus (kui Euroopa Liit ja NATO käes).
Arvan, et Setomaa piirilise lõhestatuse teemast võiks viimaks ometi kujuneda terve Eesti küsimus ja suur eesmärk omaette – et kontrolljoonetagused alad saaksid jälle koju, oma Eesti riiki. Siis oleks jälle olemas Setomaa koos oma pealinna Petseriga, mis praegu on tükeldatud kahe maakonna ja kahe riigi vahel ning elab ainult setode lootustes.
Nii kaua kui vabariigi valitsus ei võta Setomaa küsimust oma valitsusleppe üheks võtmeküsimuseks, ei muutu seal kauges maanurgas mitte midagi. See rahvas seal vajab riigi tähelepanu. Mulle isegi tundub, et setodest enam lähevad meie poliitikuile praegu korda valgevenelased, tšetšeenid ja ukrainlased.
Setomaa ja setod Venemaal ei ole tühiasi kapinurgas. Need inimesed on võidelnud Eesti eest Vabadussõjas ning ihanud rohkem Eesti järele kui meie siin oma igapäevas. Kui euromündilt puuduks Saaremaa, siis kuidas suhtuksid sellesse saarlased ja riik? Kui nüüd puudub mündilt Setomaa ja setod, siis küsigem endilt: kuidas oleme käitunud meie?
Mündil tuleks keerata teine külg ja võtta setode mureküsimuse lahendamine Eesti ees-märgiks. Võtta nii, et Euroopa paistaks tervikuna – nagu mündi esiküljelt paistabki.