Villu Zirnask Eesti Päevaleht


Madalapalgaliste elustandardit tuleb parandada, muidu jookseme ummikusse, ütleb pankur ja ettevõtja Indrek Neivelt.

Kujutlegem alustuseks, et oled paarkümmend aastat noorem, värske ülikoolilõpetaja aastal 2013. Mida oma eluga ette võtaksid?

Tahaks mõnda ägedasse firmasse tööle saada. Ise ettevõtjaks ma värske ülikoolilõpetajana ei hakkaks. Üksikud õnnestuvad ettevõtjana kohe, targem on enne teistes ettevõtetes õppida. Hakkaks selles ägedas ettevõttes madalalt pihta – peaasi, et on töö, mis silmad särama paneb.

Eestis või välismaal?

Küll Eestis leidub ka sobivaid ettevõtteid. Peamine, et endale meeldib. Ja teiseks, et on korralik seltskond. Kui satud sellisesse kõverasse organisatsiooni, siis see jätab kogu eluks mingi jälje. Noor inimene on ju veel välja kujunemata.

Hiljutine Eesti Päevalehe tellitud uuring näitas, et üle kolmandiku eestlasi on viimase poole aasta jooksul mõelnud väljarändamisele. Mis seda meeleolu sinu arvates kütab – puhtalt rahalised kaalutlused või on ka usk ja lootus ära kadunud?

Eks selle taga ole palju asju, ka materiaalseid, aga pigem on probleem ikkagi usu kadumine. Ega paarkümmend aastat tagasi ju siin paremini keegi ei elanud. Ma arvan, et väga vähe on inimesi, kes ütleksid, et nad 15 aastat või 10 aastat tagasi elasid materiaalses mõttes paremini kui praegu.

Ootuste juhtimine on Eestis viltu läinud. Näiteks börsifirma puhul on väga oluline ootusi juhtida, et käärid investorite ootuste ja tegelike tulemuste vahel ei läheks liiga suureks. Riigi puhul on sama lugu ja kui meil siin vahepeal suuri lubadusi jagati – 15 aastaga teadagi kuhu –, siis see küttis ootused tohutult üles.

Vaatasin just mõni aeg tagasi Eurostatist – 2006. aastal oli Eesti SKT 66% Euroopa Liidu keskmisest ja 2011. aastal 67%. Vahepeal köeti ootused üles, aga tegelikkuses oleme viis-kuus aastat ühe koha peal püsinud ning tundub, et hinnad on läinud kallimaks ja elu kehvemaks. Tekkisid suured käärid ootuste ja tegelikkuse vahel. Oleks võinud pigem näiteks rääkida, et eesmärk on saavutada kümne aastaga kolmveerand Soome tasemest. Täiesti mõistlik eesmärk ja võib-olla isegi saavutatav, kui kõvasti tööd teha.

Siis ei oleks meeleolu nii must?

Ma arvan, et ei oleks. Kui sa 60-aastasele või 55-aastasele räägid, et eesmärk on kümne aastaga kolmveerand Soome taset, siis võib-olla mõni toriseks, et mu elu on liiga lühike, et seda ära oodata. Aga 25–30-aastasele oleks see minu arust tore eesmärk.

Ulmeline eesmärk, mille poole liikumiseks mitte midagi ei toimu, ja mõistlik eesmärk, milleni jõudmiseks on tegevusplaan tehtud – need on väga erinevad olud.

Mida teha, et džinn pudelisse tagasi saada?

Meedias on olnud väga palju Nokia leidmise tüüpi juttu. Et lesime diivanil, keegi teine otsib sel ajal Nokiat ja kui leiab, siis läheb kõigil elu heaks. Tegelikult on vaja kõigil iga päev õppida ja tööd teha.

Teine asi, muudkui räägitakse, et allhange on paha. Mina küsin vastu, et milleks on sul oma brändi vaja – oled sa kindel, et saad siis parema marginaaliga müüa kui allhanget? Kaubamärke on jäänud maailmas vähemaks. Tihti on see lootus ebarealistlik, et teeme oma brändi ja hakkame hästi teenima. Saksamaal näiteks unistab iga insener, et saaks midagi autotööstusele müüa. Bränd ei ole siin tähtis.

Kui valitsuse tegemistest rääkida, siis seal on viimasel valitsemisperioodil on paljuski toimunud probleemide eitamine. Probleemi puhul on kõigepealt vaja tunnistada, et midagi on valesti, ja seejärel saab hakata seda muutma. Meil ei ole veel õieti jõutud probleemi tunnistamise faasi. Rahva äraminek on väga suur probleem. Ära lähevad just madalapalgalised, mitte niivõrd kõrgepalgalised.

Kui meil majandus ei kasva kiiresti, siis tähendab see, et meil ei ole seda varianti, et kõik saavad kiiresti rikkamaks ja probleem laheneb. Jääb üle kaks stsenaariumi. Esimene: kui inimesed lähevad ära, siis see teenus, mida nad siin osutasid, läheb Eestis kallimaks ja siiajäänute, aga eeskätt kõrgemapalgaliste elukallidus tõuseb. Teine variant oleks, et need, kellel on rohkem raha, maksavad rohkem makse ja seeläbi langeb nende elatustase. Siis ei läheks siit nii palju inimesi ära ja kohalike teenuste hinnad ei tõuseks nii palju.

Elatustase langeb paremini teenivatel inimestel mõlemal juhul. Ühel juhul jääks siia rohkem inimesi elama ja see oleks kokkuvõttes kasulik kõigile. Võib-olla teeks nii, et tõstaks suuremapalgaliste ja ettevõtete makse ning vähendaks madalapalgalistel maksukoormust. Kogu maksukoormus jääks samaks.

Selle peale ütlevad paljud, et makse ei saa tõsta, sest ettevõtted ei saa siis rahvusvahelises konkurentsis enam hakkama.

Küll saavad. Kogu maksukoormus ei tõuseks. Küsimus on selles, missuguseid makse rohkem koguda ja missuguseid vähem. Liigutaks maksukoomust tööjõult kapitali poole. Võimalusi on palju: tõsta maksuvaba miinimumi või kehtestada esmatarbekaupadele madalam käibemaks. Ja samal ajal tõsta tulumaksu ja panna maamaks. Tunnistagem, maamaksu kaotamine ei olnud mõistlik.

Aga sotsiaalmaksu lae idee, mida osa ettevõtjaid propageerib?

Ma olen selle poolt, aga samal ajal arvan, et ka dividendid tuleks sotsiaalmaksuga maksustada sellesama laeni. Lae panemine ei oleks eelarvele suur koormus, eriti kui samal ajal laiendada sotsiaalmaksu baasi. Süsteem muutuks palju õiglasemaks.

Vaesemate maksukoormus väheneks, neil ei oleks nii suurt tungi Eestist ära minna kui praegu, teenused ei kallineks nii kiiresti ja rikkamate elukallidus tõuseks aeglasemalt?

Just. Madalapalgaliste elustandardit tuleb parandada, muidu jookseme ummikusse.

Peaksime soomlastelt rohkem õppima, nad on siin põhjas hästi hakkama saanud. Ma olen veendunud, et kümnest otsusest üheksa teevad nad paremini kui meie, sest nende kogemused ja elutarkus on palju suuremad kui meil.

Rail Balticust ja ühendusest Peterburiga

President kutsus vabariigi aastapäeva kõnes kaasa mõtlema, kuidas elu paremaks muuta. Mul on ettepanek teha Rail Balticu asemel rongiühendus Peterburiga.

Oletame, et saame raudtee Berliini. Sinna sõidaks 18 tundi isegi Rail Balticut mööda. Kui palju berliinlasi – seal elab 3,5 miljonit inimest – on nõus siia sõitma, kui sõit kestab 18 tundi ja pilet maksab 300–400 eurot? Sama rahaga saab Berliinist enam-vähem igasse maailma nurka sõita.

Läheme nüüd Peterburgi – viis miljonit inimest – ja küsime seal inimestelt, kas nad 4 tunniga ja 70 euro eest tahaksid Tallinnasse sõita, kui on sama kvaliteediga rong, nagu sõidab Peterburi ja Helsingi vahel. Praegu saab Peterburi elanik nelja tunniga ja vähem kui saja euro eest sõita Moskvasse või Helsingisse. Kui veidi investeerida, siis saaks Tallinnasse ka. Vähemalt poolteist kuni kaks miljonit inimest käiks siin järgmise viie aastaga. Kui tuleb viisavabadus Euroopa Liiduga, siis veelgi rohkem. Soomlased valmistuvad viisavabaduseks. Meie mitte. Soomlastel käib tänapäevane kiirrong, aga meil käib Peterburi vahet vana susla – nii viletsaid ronge Venemaale enam palju ei olegi jäänud.

Aga meil läheb tohutu aur ikkagi sellele, et saada rongiühendus Berliiniga. Seda hakkaks kasutama kümme korda vähem inimesi kui rongiühendust Peterburiga. Rail Balticut tuleb ju ülal ka hakata pidama. Öeldakse, et peale reisijate hakatakse vedama ka kaupa – aga seda kaupa ei ole palju.

Üheski teises linnas peale Peterburi pole nii palju liiklusmärke, mis näitavad Tallinna või Tallinna maanteele. Selline reklaam. Peterburi-võimalus ei oota lõputult: need inimesed hakkavad vanaks jääma, kellel on kunagised meeldivad mälestused Eestist, kes kiidavad ka oma lastele Tallinna vanalinna ja tahaksid neile seda näidata. Indrek Neivelt

Eestlased Eestis

TRENDING