Indrek Sarapuu - Hinged päeval, hinged öös - ajakajaline
Olen õnnelik, et saan elada just siin ja just praegu.
„Paradiis on siin,“ kinnitavad geneetikud. „Järgnevad põlvkonnad ei tule labidad käes meid välja kaevama.“
Igal päeval saan ma kõndida oma esiisade maal ja teha siin tööd. Anda endast parimat. See on kingitus, mis on vaja elus kätte võidelda.
Minu paradiisis suhtlevad minuga mu esivanemate märgisüsteem nii kodus, tööl, looduses kui ka kirikus. Vahel tahan küsida. Kasutan selleks segakeelt, mis koosneb mu õpitud ja õppimata murretest:
„Hüä vanavanaesä, kos tuu veski oll, mis Piusa jõe veereh maaha palassi ja mille Sa lätsid Irboskah tsäimaja pidämä? Mille tullit Talinahe?“
„Miks mina tagasi tulin,“ mõtlen ise eesti keeles. „Miks ma siin toimetan? Miks ma tahan siin olla? Miks teie, kes te olete läinud ammu juba Toonela teisele kaldale, annate mulle iga rohulible ja metsloomakesega märku oma olemasolust? Kutsute mind rändama mööda künkaid ja jõekaldaid? Miks ma igal kokkupuutel selle samblase ja samblikulise maakamaraga küsin ja küsin aina neid samu küsimusi?“
„Tiä mah’,“ kuulen vastust teiselt poolt Toonale kaldalt, mis hommikuuttu pikalt kajama jääb.
Või on see Piusa kõrge kallas, kust vastus tagasi põrkab? Aja kulgu ja lugu ei saa muuta.
Hääd hingedepäeva, head sõbrad lähedal ja kaugel. Sel päeval pannakse küünal aknale…
