Indrek Tarand, Euroopa Parlamendi saadik
Marina Kaljurand lahkub Stenbocki majast
Foto: Ilmar Saabas
Millises vaimses keskkonnas elab Eesti Vabariik oma 26. taastatud iseseisvuse aastal, sellest andis tunnistust eilne „Keskpäevatund“ KUKU raadios. Muidu tasakaalukad ja haritud mehed Priit Hõbemägi ja Hannes Astok arutlesid tsipake ka riigipea valimiste teemal.
http://epl.delfi.ee/news/arvam...
Kohati värvikat juttu tumestas resigneerunud nending, et „Marina Kaljurand ei saa kandideerida presidendiks, sest siis ta peaks loobuma välisministri ametist või jääks sellest ilma niikuinii...“ Ma mõistan, et ajakirjanikud lihtsalt sedastasid kujunenud situatsiooni, sellega kui paratamatusega leppides ning ega igakord ei saagi ju kõikidele faktidele hinnanguid anda. Sest puudu võib olla ajast, ettevalmistuse tasemest ning mis seal salata – ka mehemeelest. Aga seekord oleks minu meelest kindlasti pidanud reageerima.
Miks?
Just selle nädala algul saime Eesti Päevalehe vahendatud Taavi Rõivase sõnumist teada, et Rein Lang (endine KUKU Raadio osaline, nüüdne ambitsioonikas jupijumal) koos Neinar Seliga olevat valitsusjuhi ja oma erakonna selja taga käinud Hundisilmal Edgar Savisaare jutul. Muuhulgas selgus, et kuigi Lang ja Seli ei rääkinud Hundisilmal Savisaarega valitsuse muutmisest, oli Lang siiski Marina Kaljuranda telefoni teel hoiatanud välisministriameti vastu võtmise eest ja teatanud, et tal saab väga keeruline olema tagasiminek oma põhitöö juurde välisministeeriumis.
Samal teemal:
Ei ole midagi lubanud? Rõivas 3. augustil: kui valimised peaks minema valijameestekokku, siis me peaks olema sama ühtsena Marina Kaljuranna taga (220) 03. september 2016
DELFI VIDEO: Taavi Rõivas Rein Langi salaläbirääkimistest: ma ei saa heaks kiita, et erakonnakaaslaste seljataga mingeid kõnelusi peeti (235) 02. september 2016
Mida me sellisest jõhkrast ähvardusest arvama peame?
Õnneks pole Rein Lang peaminister, kelle pädevuses on välisministrit ametisse nimetada või ametist vabastada. Seda hullem on aga Tiim Kallase vaikiv heakskiit maffialaadsele kommunistlikule käitumisele.
Ning kuigi meie ühiskond näib kahjuks suuremas osas partokraatlik-nomenklatuurse jõhkrutsemisega leppinud olevat ja minule, kui isiklikult parteilise kättemaksuga kokkupuutunud inimesele pole tarvis kommnoorelikku pühendumust, totaalset soveetlust ning võimetust demokraatia printsiipe mõista eraldi selgitama hakata, esitaksin ajakirjanduse vahendusel mõned problemaatilised küsimused.
Esiteks: igal Eesti Vabariigi kodanikul on õigus kandideerida mistahes Eesti Vabariigi ametisse. Presidendiameti puhul on tingimusteks ka vanus ja kriminaalkaristuse puudumine. Kas Marina Kaljurand vastab neile tingimustele? Sada protsenti! Aga Langi meelest ei vasta – sest pole Reformierakonna liige, puudub „partei ja rahva ühtsuse“ leninlik kriteerium!
Teiseks: kas EV kodanikku, kes soovib kuhugi kandideerida, tohib ähvardada töökoha kaotamisega? Veel hullem - absoluutse keeluga valitud ja õpitud erialal (milleks Marina puhul on diplomaatia) edaspidi töötada?
Aga just seda Rein Lang ja temataolised on alguses varjatult ja nüüd avalikuks saanult teinud. Isegi NLKP keskkkomitee oma parematel aastatel ei laskunud sellisele nivoole. Erinevalt mõnest väga lühiajalisest ja väga äpardunud välisministrist, on Marina Kaljurand töötanud välisministeeriumis iseseisvuse taastamisest alates. Sealjuures väga edukalt ning silmapaistvate tulemustega.
Erinevalt eelmainitust, kes piirdus ENSV Tartu Riikliku Ülikooliga, on Marina Kaljurand pingutanud uuemagi ajastu hariduse nimel, lõpetades ka Georgetown`i ülikooli Fletcher School of Law. Erinevalt Rein Langist toetab Marina Kaljuranda pea kolmandik EV valimisõiguslikest kodanikest. Lang kogus viimasel korral, kui rahva kohtumõistmise ette ilmuda söandas, tervelt 11 häält!
Aga vaadelgem laiemat pilti. Kuidas on lood põhiseaduses kirja pandud sõnavabadusega? Alles äsja ilmnes Reformierakonna liikme Liina Kersna kohta, et ta ei tohi realiseerida oma põhilist inim- ja kodanikuõigust: sõnavabadust! Sest Reformierakonna liikmete ründavad ja ähvardavad seisukohad päästsid valla enesealalhoiu instinkti. Tõenäoliselt on olnud ilmselt sadu seadusevastaseid transkommunikatsioone, kus meie kaaskodanikke on ühel või teisel viisil ähvardatud. Ning enamus ähvardatuist on olnud naisterahvad.
Tõsi, ka ähvardajate poolel on naised juhtival positsioonil olnud. Isegi Kaja Kallas, hea kolleeg Europarlamendis ja eetikakoodeksi nurisünnituse ämmaemand Eesti riigikogus, ei pidanud paljuks sookaaslastele turja hakata, et nood parteilist taktikeppi tähele panna ei oska. Ja tema pole ju sugugi ainus, kuigi just temalt eeldaks eriti eeskujulikku ja eetilist käitumist. Ning just eile õhtul jättis Siim Kallas kasutamata oma viimase võimaluse: kodanike ähvardamise hukkamõistmise asemel praalis ta hoopis vana bolsheviku toonil – kes pole minuga, on minu vastu ja peab Parteist välja astuma.
Siit tagasi alguse juurde. Kui ajakirjanikud ei oska jõhkrat parteilist vägivalda märgata ega sellele reageerida, siis ometi ootaks sellist oskust juhtivatelt parteilastelt. Siim Kallasest pole mõtet enam kõneleda.
Aga kuidas suhtub Taavi Rõivas oma ministri ahistamisse parteikaaslase poolt? Kus on muidu näiliselt naiste õigusi kaitsev Marianne Mikko või Evelyn Sepp? Miks pole inimõigusi kilbile seadev Jevgeni Ossinovski otsustavalt reageerinud? Miks vaikib IRL, kes on jutlustanud „hoolivast“ konservatiivsusest? Vastus on muidugi imelihtne - neil kõikidel on tarvis poliitkombinatsioonide abil mingeid isiklikke eesmärke taga otsida. Naiste ahistamine töökoha kaotamise ähvardusega on ilmselt tavapärane praktika.
Ma muidugi võin juba vaimusilmas näha ja vaimukõrvas kuulda nende lõppematut loba pressis, et „ei sobi sekkuda koalitsioonipartneri siseasjadesse“, „et ühe inimese arvamus pole veel terve erakonna arvamus“, „tegelikult on meil kõik hästi“ jne. Aga kes peaks inimest ja riigiametnikku sellises olukorras kaitsma?
Retooriliselt küsiksin, kas Eestisse mõni mees ka jäänud on, selle sõna täies tähenduses? Kas see mees peab olema õiguskantsler, võrdõiguslikkuse volinik või riigi peaprokurör, kes juhtumisi on kõik naised? Kas pole mitte nii, et kõik need, kes põhiseadust jalge alla tallates ähvardavad kaaskodanikke repressioonidega, peaksid sattuma uurimise alla kui tööalased ahistajad? Kas poleks õige, kui töövägivalla vaimset varianti praktiseerivad ja välisministrit nii töökoha kaotuse kui ka välisteenistusse tagasipöördumise takistamisega ähvardavad parteilased saavad siiski korrale kutsutud?
Ning kõik, kes ähvardavad juba valitud valijamehi (näiteks Jürgen Ligi ja Jaak Aaviksoo facebooki-postitustes ), saagu sama kohtlemise osaliseks! Ning Marinale isiklikult ütleksin – ära karda! Just eelmisel nädalal otsustas Euroopa Parlamendi eelarvekomisjon (mille töös ma osalesin) heaks kiita Euroopa Komisjoni ettepanekul (mille tekkimisel osales Andrus Ansip) luua paarkümmend uut töökohta Federica Mogherinile alluvasse Euroopa Välisteenistusse.
Kui Marina Kaljurand ei saa presidendiks, võiks ta saada raudselt sinna ametkonda tööle. Eesti jääb ilma heast välisministrist ning diplomaadist. Rein Langil, Tiim Kallasel ja tegelikult kogu Eesti riigil jääb üle vaid pisaraid valada.
