Septembri algul viibisid Torontos Eesti Televisiooni töötajad, et tutvuda meie ühiskonna tegevusega, teha intervjuusid ja koguda materjali kavandatava dokumentaalfilmi „Eestlased Nürnbergis“ jaoks (vt. EE# 36, 9. sept.).
Teatavasti kaasasid ameeriklased sõjavangi sattunud eestlasi vangide valvamisse ja teistesse ülesannetesse Nürnbergi protsessi ajal. Suurim eestlaste osalusega üksus oli vahikompanii 4221, mis tegutses Nürnbergis aastatel 1946-1955 ja kus tippajal teenis kokku 150 eestlast. Osa neist meestest elab praegu Kanadas. Nendega kohtumine oligi Eesti teletöötajate külaskäigu peamine eesmärk. Õnnestus leida ka inimesi, kes töötasid Ameerika väejuhatuse juures ja aitasid leida sobilikke mehi ameeriklaste tööteenistusse.
Brüsselisse akrediteeritud Eesti ajakirjanik Indrek Treufeldt leidis oma tihedas töökavas aega käia toimetuses, et vastata mõnedele küsimustele.
Kas „missioon“ Kanadas täitis oma eesmärgi?
Saime kõik plaanitud ja väljaotsitud mehed kätte ning nendega ka rääkida niipalju kui võimalik. Oli hästi ratsionaalne tööprogramm — tööd palju ja vaba aega vähe. Tingimused olid optimaalsed, ükski ajahetk ei läinud niisama tühja. Aega oleks rohkemgi kulunud ja mitme intervjueeritavaga oleks tahtnud veel kohtuda, sest sageli meenuvad inimestele üksikasjad alles pärast intervjuud.
Ehkki tegelen põhiliselt Euroopaga ja ma pole Põhja-Ameerika asjadega eriti tuttav, oli oluline siia tulla ja eestlastega kohtuda. Minu uurimisteema on eestlaste seosed Euroopaga ja Nürnbergi vahikompanii lugu on üks tunnistus nendest suhetest. Paljud mehed asusid hiljem Euroopast elama Austraaliasse ja Põhja Ameerikasse. Nii oli oluline käia Kanadas.
Eestlaste tegemistest Kanadas võib lugeda, ent kui seda ei ole päriselt näinud, on raske mõista pärastsõjajärgset Eesti ajalugu.
Millised on muljed?
On käes aeg mõtestada eestlaste tehtut, on ka ehk viimane aeg seda jäädvustada. On palju ajalist, mis vajaks tingimata talletamist.
Olin kuulnud nii Tartu College’ist kui Eesti Majast, aga ikkagi üllatunud siinsest aktiivsest eestlusest. Kuidas seda kõike jäädvustada? Minu meelest tuleks siin nö. mitu rauda tules hoida ja ajalooga peaks süvitsi tegelema eri valdkondade inimesed. Esmalt akadeemilisel tasandil, mis tähendaks akadeemilise taustaga käsitlusi väliseestlusest Kanadas. Miks ei võiks noortele teaduritele, ükskõik, kas Eestis või laias ilmas jagada väliseestlusega seotud teemasid? Meediauurijad näiteks võiksid omakorda uurida siin ilmunud väljaandeid. Rikkalik materjal on olemas, ent arhiivid vajaksid süstematiseerimist.
Teiseks — kaasaegne meedia ja trükised aitaksid täita puuduva osa kontekstist. Vääriks uurimist, miks Lääneriikide valitsused tegid just selliseid otsuseid põgenike suhtes ja mitte teistsuguseid. Eestis tuleks elavdada huvi neljakümnendate-viiekümnendate ajaloo vastu. Nürnbergi olukord oli ju ebatavaline: mehed võitlesid II maailmasõjas saksa mundris Eesti vabaduse eest; samas võtsid ameeriklased kui venelaste liitlased sõjas neid mehi oma teenistusse. Järelikult taipasid nad tegelikku olukorda.
See on Eestis küllaltki väheuuritud ja vähetuntud teema. Kahjuks mäletavad inimesed aastakümnete taguseid asju erinevalt. Kellel on õigus? Kuidas kontrollida nende ammuste sündmuste tegelikku kulgu?
Kohtudes siin inimestega ja kuulates nende lugusid imetlen kõike seda, mida nad on korda saatnud; kuidas hakkama saanud. Siin peitub ka poliitiline aspekt: eestlane saab raskes poliitilises olustikus hakkama ja suudab iseendaks jääda.
Ei suuda hoiduda kiusatusest esitada kulunud küsimust, mis aga kõiki väliseestlasi erutab tänagi: kuidas näed kodu- ja väliseestlaste suhteid?
Eestlane jääb eestlaseks, elagu ta kus tahes. Vahetegemine (siin ja Eestis) ei tee kellelegi head. Ideaalne oleks, kui suudaksime tegutseda koos.
Kindlasti tuleks hoiduda skeptitsismist. Kahju, kui inimesed ei taju, et aeg läheb edasi ja seda esineb nii siin- kui sealpool. Mina oleksin pisut mässumeelsem ja mängiksin rohkem tuleviku peale, oleksin radikaalsem.
Olevikku hinnates ei hoiaks ma end nii väga minevikukaanonites kinni. Mulle näib, et kunagisest kohmakast staatusest „väliseestlane“ loodetakse veel kasu lõigata, kuigi tänane üleilmastunud maailm ei luba enam öelda: meie ja teie. Seda ei luba ka öelda meie ühine ajalugu.
Põlvkondade vaheline konflikt on Eestis minu meelest teravam kui väljaspool Eestit. See on sotsiaalse tagamaaga noorte ja vanade vaheline konflikt. Kasina sissetulekuga vanemad inimesed on sageli pettunud. Välismaal pettumust sel määral ei ole.
Kus töötaksid kõige meelsamini: kas Brüsselis, Eestis või hoopis Põhja-Ameerikas?
Ega mul polnud mõtetki Eestist lahkuda. Kandideerisin välisajakirjaniku kohale huvi pärast ja seal ma nüüd olen. Mul on tähtajaline välislähetuse leping, mida uuendan kahe aasta tagant.
Eesti ajakirjanikke on laias maailmas veel liialt vähe. Seda põhjendatakse huvi puudusega. Kahjuks on eestlased väga enesekesksed, nad võiksid olla rohkem maailma asjadest huvitatud. Euroopas töötades on palju võimalusi erinevateks kontaktideks ja saab hea ülevaate mujal toimuvast.
Põhja-Ameerika tundub mulle veidi võõrana, ei tunne end siin päris koduselt. Alaliselt töötada ma siin ei tahaks. Välismaal võib küll mõnda aega viibida ja töötada, aga oluline on jälle Eestisse tagasi minna.
Räägi pisut oma tööst Brüsselis.
On kujunenud kindel töörütm. Iga päev olen Eestiga seotud ja edastan lugusid koos pildiga Eesti Televisioonile, nii nagu Neeme Raud teeb seda Ameerikast.
Eesti Raadiole kirjutan kommentaare. Teemadest puudu ei tule, töö on huvitav ja tehnilised probleemid on ajapikku lahendunud. Telepildi Eestisse saatmise süsteemi oleme ise välja mõelnud ja see tuleb maksumaksjatele suhteliselt odavalt kätte. Probleem on aga selles, et minutaolisi korrespondente peaks olema palju rohkem, näiteks Inglismaal, Soomes, Skandinaavias ja mujalgi. Eesti on saatnud laia ilma sadu diplomaate ja seda peetakse iseenesestmõistetavaks, väliskirjasaatjate tööd peetakse luksuseks.
Milline on eesti ajakirjanduse olukord; kas ja kuivõrd on see mõjutatud poliitilistest parteidest? Kuidas oleks võimalik tagada ajakirjanduse sõltumatust?
Olen siin-seal kirjutanud kommentaare ajakirjanduse sõltumatuse teemal.
Kõigepealt — ajakirjanduslikul väljaandel peab olema teatud materiaalne kapital (näiteks nagu Postimehel on trükikoda „Kroonpress“). Sellega lahendatakse majanduslikke vajadusi. Ent peab olema ka vaimne või kultuuriline kapital (ideed, info, teemad ja analüüsid). Paraku on eesti ajakirjanduses see kultuuriline kapital kasinaks jäänud. Ajakirjanduslikul väljaandel olgu eneseteadvus, ei tohiks piirduda üksnes vahendaja rolliga. Kahjuks on aga toimetused nõrgad ega suuda enam pakkuda sõltumatut analüüsi.
Nii ülevaated kui vihjed võivad olla poliitiliselt motiveeritud. Et toimetused on nõrgad, satuvad nad poliitilisse mõjupiirkonda ja neid võidakse ära kasutada. Seega tuleks tingimata just kultuurilist kapitali kasvatada.
Väljaanded tahavad muidugi tulu teenida ja publikule meeldida. Selle eest makstakse aga lõivu kvaliteedi langusega. Viimase viie aasta jooksul on täheldatav suundumus allapoole. Aga see pole ainult Eesti probleem. Jälgides siin teleuudiseid orkaani Katrina teemal, hakkas silma, et edastatakse peamiselt südantlõhestavaid lugusid; mina aga tahaksin selle asemel saada adekvaatset ülevaadet hetkeolukorrast. Ajakirjanduses on tähtis eristada olulist ebaolulisest.
Mida arvad viimasel ajal teravalt päevakorda kerkinud vastastikuse viisavabaduse probleemist? Kui Eesti lubab ühepoolselt põhja-ameeriklasi sisse viisata, siis Kanada ja Ameerika Ühendriigid tõrguvad seda siiani tegemast. Kuidas mõjutab see Sinu kui ajakirjaniku reisimist?
Loomulikult peaksid kõigil Euroopa Liidu liikmesriikidel olema ühesugused õigused, ka viisavabaduse osas. Arvan siiski, et osalt on praeguses olukorras veidi süüdi ka eestlased ise, kes on sageli rikkunud viisarezhiimi. Ja ometi näib, et viisanõue ei takista seiklejatel Põhja-Ameerikasse tulemast ning tekitab asjatuid raskusi korralikele inimestele. Oli enneolematu kogemus, et mitte ainult minult, vaid ka kaameramehelt nõuti tööluba, mille eest tuli maksta lisaks viisatasule (750 krooni) veel 1500 krooni. On ju arusaadav, et teri tuleb sõkaldest eraldada, aga kas just sel viisil? Mõistagi tekitab see olukord ametiülesannetes siia tulijatele komplikatsioone.
Täname Indrek Treufeldti huvitava intervjuu eest ja soovime talle edu.
Indrek Treufeldt: Ajakirjandus vajab materiaalset ja kultuurilist kapitali
Eestlased Kanadas | 30 Sep 2005 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
