Informatiivne diversioon ja Eesti "omariiklus". (3)
Arvamus | 07 Jul 2016  | EWR OnlineEWR
Informatiivseks diversiooniks võib nimetada üksikisikute või gruppide aktiivse sõjalise eesmärgiga tegevust vaenlase või veel okupeerimata alade tagalas. Informatiivne diversioon viitab otseselt sellele et sõjalised eesmärgid saavutatakse informatiivsete meetoditega.

Informatiivse diversiooni akti esmaseks tunnuseks on topeltstandardite olemasolu ja topeltstandardite leviku tagamine, mida õigustatakse sellega, et see mis on lubatud jupiterile pole lubatud härjale. Ehk siis käitumisreeglid omadele poistele ja võõrastele. Selle informatiivse diversiooni jälgi leiame kõikjal alates põhiseaduse mitte toimimisest, kuni VEB-fondi ja pereseaduseni välja. Tõde tuleb seejuures ära jaotada erinevate erakondlike ususektide vahel ja rahvale luuakse sellest palagani käigus illusioon et selle omavahelise kodusõja tulemusena jõutakse püha tõeni ja luuakse õigusriik – ABSURD. Paraku on selle kodusõja tulemuseks vaid massievakuatsioon. Erekonnad on sellises kultuuritüübis loodud vaid erahuvide teenindamiseks, mitte ühiskonna või riigi ülesehitamiseks, kuid ka see on informatiivse diversiooni rakendamise tunnus.

Topeltstandardid viivad vastupanuvõime ja vastutusvõime puudumiseni. Vastutusvõime puudumine viib sõnade ja tegude vastuoluni. Tulemusena jõutakse tegude ühiskonnast sõnade ühiskonnani, kus teod puuduvad. Tähtsustama hakatatakse sõnu ja teod muutuvad teisejärguliseks. Eredamaks näiteks on pühakuks kuulutatud isikute, aastapäevakõnede olulisus. Selle sisu reeglina tegudeni ei jõua ning see viib omakorda ühiskonna moraalse allakäiguni. Nii on meile 20 aastat räägitud muinasjutte demokraatlikust õigusriigist, kus rahvale on jäätud vaid kohustused makse maksta ja kellel puuduvad euroopa sotsiaalhartas ja muudes rahvusvahelistes konventsioonides sätestatud õigused rääkimata põhiseaduslike õiguste toimimisest..

Mis aga juhtub inimese või ühiskonnaga kui ta sellise psühholoogilise diversiooni ohvriks langeb? Tulemusena luuakse ühiskonnas kujutluspilt, et enda sõnade eest ei peagi vastutama. Pikapeale piirdub indiviidi teovõime vaid sellega, et ta suudab näpuga näidata vaid sellele, mis valesti kuid ei suuda välja tuua, kuidas asjad võiksid olla ja kontrollida, et asjad saaksid nii olema nagu peab. Veelgi parem kui informatiivse diversiooniga jõutakse nii kaugele, et tavakodanikul ei tule pähegi seda nõuda. Pikapeale muutub see kultuurnormiks ja muutub ühiskonnas populaarseks. Nii muutuvad rahva seas populaarseks pealtnägemised, ärapanemised ja meediakeskpunktiks olemised. Seda kas nendes saadetes kajastatu muutusteni viib, ei huvita kedagi. Meediast kujuneb aga kodusõja relvanäitus kes suuremat auditooriumit omab, seda usutakse. Välja tuleb tuua kõik vastaspoole libastumised, naise petmise, roolijoomarluse ja altkäemaksu juhtumid et sellega enda poolt läbiviidavat tegelikku riigireetmist varjata.

Informatiivse diversiooni tunnuseks on see, et ühiskonnas või grupis kaob inimeste organiseerumis- ja teovõime. Puudub võime organiseerida või hallata ressursse, et algselt määratud tulemusi saavutada. Meie riigi puhul oli selleks algseks ja ühiskonda ühendavaks ideeks isemajandava, rahva ehk avalikkuse huvides toimiva ning rahva õigusi tagava riigi loomine. Informatiivse diversiooni eesmärgiks on aga olukorra saavutamine, kus rahval ununeksid eesmärgid, milleks see riik üldse loodud sai ja ta ei oleks võimeline neid algselt paika pandud eesmärke isegi nõudma. Domineerivaks saab lühiajaline perspektiiv, mis ei võimaldaks pikema perspektiivi loomist. Pikemaajaline perspektiiv muudetakse informatiivselt ebasoovitavaks, sest ühiskonna sisepingetest utiliseeritavast ühiskondlikkust ressursist alles jäävat ressurssi jätkub vaid esmavajaduste rahuldamiseks. Selle kaudu on seletatav ka olukord kus meie palkade vahe on euroopa liiduga 4 korda kuid meie kaubad on meie suure kodumaa turgudel ikka konkurentsivõimetud. Vabaturumajandusest ei saa antud olukorras muidugi juttugi olla. Ainus asi mida meil eksportida lubatakse on odav tööjõud sest see on kasulik orjatööjõudu kasutavale maale endale. Tööd saavad odavalt tehtud ja laekuvatest maksudest saab vananeva ühiskonna probleeme siluda. Kõige selle saavutamismeetodites jõuame aga jälle informatiivse diversioonini ja topleltstandarditeni. Kuni selleni välja et talvisel pööripäeval olema hakanud juudikuninga sünnipäeva pidama. Selle religiooni kergendatud vorm on tarbimisühishulluse propaganda ehk tarbimisühiskonna loomine et soodustada liigakasuvõtmisel baseeruva ühiskonnamudeli levikut.

Informatiivse diversiooni seab inimese teovõime piiranguks unistamise, kuni selleni et rahvas suudabki elada vaid unistustes ja nende unistuste edasiandmises ning väärtustamises. Peamiseks eesmärgiks saab informatiivse diversiooni toimepanija poolse informatsiooni ja mõtte edasiandmine eesmärgiga, et informatiivse diversiooni ohver edastaks vaid informatiivse diversiooni toimepanija poolset informatsiooni. Veel parem kui ohver kasutaks vigade vältimiseks informatiivse diversiooni toimepanija poolset pühakirjatekstilist informatsiooni. Seda rolli täitsid eelnevatel aegadel piibel, seejärel KOM partei pleenumite otsused ning tänapäeval euronõuded. Kõiki neid süsteeme iseloomustab olukord, kus tavakodanikule tehakse selgeks, et ilma nende pühakirjatekstideta elamine muutub võimatuks ja nende tõlkimise loomise ja leviku peab informatiivse diversiooni ohver ise kinni ka veel maksma.

Nagu alati on selle diversiooniakti toimepanekuks formeeritud vastavad informatsiooni kandjad liidrite ja teda toetavate pühakirjatekstide kujul. Informatiivse diversiooni informatsiooni kandjad ei pruugi siinkohal isegi teada, et on informatiivse diversiooni kandjad. Informatiivsed agendid uluvad nagu alati enda peremeeste suunas. Informatiivse diversiooni kvaliteeti näitab see kui kõrgetel ühiskondlikel positsioonidel olevaid inimesi suudetakse agentideks värvata. Informatiivne diversioon viib inimese selleni, et tal puuduvad seosed vastutusvõimega. Nii formeeritakse ühiskond, kus tähtsaks saavad sõnad mitte teod. Kui tekkib ülemineku vajadus sõnadelt tegudele siis vastutust võtta ei suudeta. See on ka põhjus, miks selles ühiskonnas sõnadele tegusid ei järgne.
Informatiivse diversiooni tingimustes muutub oluliseks see, et inimesed räägiksid asjadest nende sõnadega, mida tahetakse kuulda. Selle järgi saame teada, et ta on oma inimene. Peale informatiivse diversiooni akti toimepanekut suudab inimene olukorda hinnata valdavalt vaid informatiivse diversiooni raames edastatud informatsiooni alusel. Oluline on siinkohal luua kontrollsüsteem, kus erinevad süsteemi elemendid kontrolliksid vastastikku teineteise vigu ja parandaksid neid informatiivse diversiooni käigus etteantud informatsiooni raames. Selle toetuseks luuakse vastav ringkontrolli süsteem. Süsteemi täiendatakse reeglina kirikuordenite motivatsioonisüsteemiga. Tähtis on ka see, kuidas need kirikuordenid vastavate teenete eest üle anda ja lavastada üleandmistseremooniad nii, et see ärataks usaldust ordeni saajate suhtes. Seega pole oluline mida räägitakse ja kas lubatut ka ellu viiakse oluline on see kes räägib ja kes teda tsiteerivad. Seda massikontrolli süsteemi on kasutatud vana rooma ajast saadik. Sealt edasi on neid massimanipulatsiooni meetodeid rakendanud nii natsi saksamaal, Nõukogude liidus, Jevroopaliidus, USA-s kui ka Hiinas.

Kui inimene langeb informatiivse diversiooni poolt loodud äratundmise maatriksisse, siis selle kaudu saadakse aru, et tegemist on sõbraga, kaastöötaja või võitluskaaslasega ja teda saab usaldada. Indiviidi usaldus formeeritakse nende sõnade baasilt, mida ta soovib kuulda ja selle alusel tehakse otsus, et ta on oma inimene. Tulemusena soovib indiviid kuulata vaid neid sõnu, mis informatiivse diversiooni akti kaudu on talle ette antud.

Informatiivse diversiooni läbiviimise tunnuseks on see, et kodanik lakkab nägemast reaalsust. Talle luuakse abstraktne maailm, kus domineerivad ainult abstraktsioonid. Inimene oskab tulemusena väljendada ennast vaid ideede ja mõisteruumide piires, mis talle ette antud on ja täpselt samasuguseid sõnu soovib ta kuulda teise inimese suust.

Informatiivse diversiooni tunnuseks on see, et ühiskonna arenguideaalid seotakse inimeste külge, kes on vaimselt, kultuuriliselt ja sotsiaalselt alla käinud. Või nagu Platon on selle peale öelnud selliselt programmeeritud "orjal ei ole häbitunnet, sest tal ei ole autunnet, tal puudub väärikus. Kõik loomuvastane muutub aga sellisele orjale inimõiguseks, õiguseks labastada kõike enda ümber ja nõuda väärastunule võrdseid õigusi loomupärasega." Informatiivse diversiooni kvaliteeti näitab see kui palju otsustavaid riigiameteid suudetakse sellise kontingendiga täita. Riigireetmine muutub siinkohal tavaks.

Informatiivse diversiooni akti tulemuseks on kriitilise mõtlemisvõime langus kogu ühiskonnas. See kehtib nii indiviidi või inimeste grupi kohta, kelle vastu on informatiivse diversiooni akt toime pandud. Selle teostamiseks edastatakse teile informatiivse diversiooni akti algfaasis tõepärast informatsiooni ja luuakse usaldussuhe. Seejärel hakatakse seda informatsiooni vastavalt vastuvõtulävendi kasvamisele segama poolreligioossete fantaasiatekstidega. Nii on võimule aidatud nii natsism, stalinism kui liberalism jne.

Nii hakkab ühiskondades domineerima sektantlus. Sekt saab olla nii tugev kui tugev on usaldus sekti poolt antava informatsiooni ja atribuutika suhtes. Kriitiline mõtlemisvõime ja sektantlus on vastandid, mis teineteist välistavad. Kriitiline mõtlemisvõime saab tekkida siis kui te saate aru, et te ei saa usaldada inimest või selle inimese poolt tehtavat tegevust. Kriitiline mõtlemisvõime kaob seoses usaldusega. Seega mida suurem on usaldus, seda väiksem on kriitiline mõtlemisvõime. Sekti jõud seisneb selles, kuidas omada toimivaid instrumente psüühika mõjutamiseks, et tekiks usaldus sekti ja sekti poolt loodava või edastatava informatsiooni suhtes. Sellega vähendatakse kriitilist mõtlemisvõimet ja võimet olukorda analüüsida. Sektile on iseloomulik, et luuakse reeglid kuidas tuleb mõelda, mille järgi olukorda hinnata, ning usaldus selle vastu, et nii on õige. Nii luuakse veendumus, et nii on õige mõelda ja just sellisel moel tuleb protsesse või sündmusi hinnata- nii luuakse ründaja poolne väärtustesüsteem, mida rünnatav hakkab pidama omaks.

Veelgi enam informatiivse diversiooni tulemusena muudetakse põlisrahvastele omast väärtuste ja normi struktuuri, müütide ja tabude struktuuri ja kultuuriliste aadete struktuuri. Meie kultuurilise eksistentsi mõiste on taandatud koorilaulu ja rahvatantsu tasemele. See et meie niinimetaud kultuuriinimesed nendest probleemidest ei räägi, ega suuda laiemates kultuuri kategooriates mõelda on jällegi informatiivse diversiooni tunnus.

Nii on meil hindama hakatud - egoismi, individualismi, varjatud orjapidaja mentaliteeti, ebanormaalseid peresuhteid jne. Näitena formeerib meie praegune informatiivne süsteem vähese orjapidajamentaliteediga põlisrahvast suurepärase orjapidaja. Kes väänaks enda rahvast probleemideta ja ilma igasuguse süümepiinata välja viimase elujõu, et näidata omakorda enda ülemusele ehk kõrgema astme orjapidajatele, et ollakse majanduslikult efektiivne. Majanduslik efektiivsus on aga ainus, millega ori ühiskonnas toimivaid protsesse mõõta suudab. Praktikas tähendab see minimaalselt teenust maksimaalse hinna eest. Seega peab ori kinni maksma läbi maksusüsteemi teed mida mööda orjapidaja juurde tööle sõita, ta peab ostma endale auto, et orjapidajani jõuda, orja väärtust mõõdetakse selle järgi kui kaugel ta orjapidaja juures suudab tööl käia. Süsteem annab algajale orjapidajale kätte töövahendid ja juhendid, mille abil ta saaks survestada enda kaasmaalaste psüühikat, peale suruda enda väärtushinnanguid, et luua argumenteeritud psüühiline usaldus inimeste vastu, kes on tema sarnased. Selle sektantluse efektiivsust hinnatakse selle järgi, kui hästi suudab koolituse läbinu psüühiliselt teisi omasuguseid mõjutada, kui hästi osatakse pähe määrida enda väärtushinnanguid ja muutuda dominandiks. Sisuliselt on see vaimne kodusõda enda rahva vastu.

Kõrge uskumussuhtel baseeruva indiviidi, ühiskonna või riigi tunneme ära selle järgi, et vigade arv süsteemis kasvab kuna süsteemi elemendid lakkavad nägemast ja tunnistamast vigu. Tulemusena kannatab nii indiviidi, kollektiivi või ühiskonna sooritusvõime, mis on ühtlasi ka informatiivse diversiooniakti eesmärk. Tulemusena on meie ühiskondlik arengupotentsiaal on pihustatud fragmentideks, kelle puudub ambitsioon ja võime selle riigi ülesse ehitamiseks ning kodutunde tekitamiseks, sest kogu aur läheb omavaheliste kodusõja katlamaja käigushoidmisele.

Informatiivse diversiooni läbiviimisel jõutakse nii kaugele, et kohalikku initsiatiivi hakatakse naeruvääristama. Nii oleme jõudnud kohalike huvides mittetöötavate omavalitsusteni. Naeruvääristada tuleb ka neid, kes informatiivse sõja olemust üritavad paljastada, WikiLeaksi ja Edward Snowdeni näited on siinkohal ühed eredamad. Informatiivse diversiooni tunnuseks on ka see, et meedias domineerivad vaid süsteemi toetavad teesid ning ülejäänud vaikitakse maha ning nende avaldajaid labastatakse. Informatiivse diversiooniga nakatatud süsteemi eesmärgiks muutub võimalikult lühikese ajaga muuta tõeseks ja ainuvõimalikuks lahenduseks see, mida informatiivse diversiooni läbiviijal lahendustena välja käia on. Kuna enda rahval lahenduste pakkumisel osalemisele asja ei ole, jääb kohalike rolliks vaid õigustada okupandi tegevusi. Okupandi eesmärgiks on aga muuta arusaamist toimuvast ja luua informatiivne seisund et okupatsioon ei olegi tegelikult okupatsioon vaid humanitaarabi toimetuleku tagamiseks. Tulemusena aga luuakse illusioon ideaalselt toimivast riigist ja helgest tulevikukohesest saabumisest. Kõik mis selle kahtluse alla seab on tabuteema ning selle väljaütlejad riigivaenlased.

Informatiivse diversiooni eesmärgiks on revolutsiooni eksport okupeeritavatele aladele, see toob omakorda kaasa foobiate ja hirmuühiskonna leviku. Hirmuühiskonna levik toob aga omakorda endaga kaasa vajaduse investeerida hirmuga võitlemiseks ja nagu alati peab need kulud kandma informatiivse rünnaku ohver. Hirmufoobia leviku haripunktil tuleb okupeeritavale vaid pakkuda võimalust enda turvalisuse tagamiseks ja ta toidab rõõmuga okupandi sõdureid ning isegi maksab neile, et nad teda okupeeriksid, sest peale informatiivse diversiooni läbiviimist tähendab see orjale juba vabadust.

On selge, et selliselt läbiviidud informatiivse diversiooni situatsioonis ei saa te mitte kedagi usaldada ja see taandab toimivate kokkulepete tasand vaid perekondlike klannide tasemel. See on ka põhjus, miks meil puudub omariiklusel baseeruv kodumaa tunnetus. Me saame rääkida vaid eraomandist kuid mitte ühisomandist, mille nimi on kodumaa. Riiklus saab aga alguse ühisomandil baseeruva ühiskonnasuhte tekkest, mille alusel luuakse võimekus luua ühiskonna huvides toimivaid kollektiive. Kollektiivsusest algab kodumaa tunnetus. See on tunne sellest, et meil on kõigil võimalus selle riigi ülesehitamisest osa võtta ja võrdsed võimalused osa saada selle ülesehitatud riigi hüvest. Kui riik käsitleb inimest kui maksumaksjat, siis see on orjandusliku süsteemi tunnus ja rahval puudub suhe enda riigiga ning seal hulgas ka omandisuhe. Seda et rahval puudub suhe enda riigiga tunneme ära selle järgi, et riigil puudub vajadus ja hiljem ka võimekus enda rahva tarbimisvajaduste rahuldamiseks, mis peaks loodama ühiskondlike protsesside tagajärjel, mis on omakorda omariikluse tunnus.

Piltlikult öeldes viib informatiivne diversioon selleni, et meie ühiskondliku sooritusvõime ja suhestuskorralduse laeks on perekondlike sõprusklannide moodustamine võimu saavutamise eesmärgil. See ei too aga endaga kaasa omariikluse teket ja ühiskonna juhtimisvõime asendatakse valitsemisega. Vastava kultuuri loomine on ka põhjus, miks omariiklusest loobumine ja asendamine klanniühiskonnaga on toimunud meie ühiskonnas ilma igasuguse poleemikata. Me suudame kodumaana mõista vaid enda korterit või maja, kus me elame ning laiem kodumaa tunnetus ja mõisteruum puudub või õigemini pole seda suudetud või lubatud luua. Kui süsteem hakkab enda otsustes juhinduma üksikute süsteemi elementide soovidest ja süsteemi poole etteantavast kasumi saamise himust, siis ühiskondlike vajaduste rahuldamisega ei tegeleta ja see viib süsteemi hukuni. Kui aga süsteemi elemendielu nurjub siis nurjub kogu süsteem ja vastupidi. Kusjuures tehnoloogilistes süsteemides me ei küsi endalt, mis on näitena autol tähtsam, kas mootor või rattad. Sest kõik saavad aru, et kui üks neist on puudu siis auto sõitmise funktsioone täita ei saa, kuid ühiskonna süsteemides on see igapäevane nähtus. Selleks, et auto sõidaks on vaja mõlemaid. Selliste seoste mitte tajumine sotsiaalsüsteemides viitab jällegi informatiivsele diversioonile.

Mistahes juhtimise protsess saab ühiskonnas toimuda siis kui on olemas subjekt keda või mida juhtida. Kui juhtimissubjektid kohalike omavalitsuste näol on formeerimata, siis ei saa ka ühiskonna juhtimisprotsessi toimuda ja tulemuseks on kriis. Juhtimine muutub aktuaalseks ja võimalikuks vaid siis kui eksisteerib struktureeritud grupp asjadest ühtemoodi arusaavatest inimestest. Kui aga kultuuriline allakäik on jõudnud sinnamaale, et süsteem suudab süsteemi elemendi vajalikkust hinnata selle järgi kui palju ta palka saab, siis see viib kaasaegse orjapidamise tekkeni. Palgalise suhte olemasolu riigi ja rahva vahel on aga selgelt vähe, et infoühiskonna tingimustes omariiklust luua, kuid meie oleme suutnud luua ühiskonna kus palgaline suhe on on indiviidi ja riigi omavahelise suhtluse lagi.
Ideed töötavad isiklikus plaanis ühtemoodi, kollektiivses plaanis töötavad ideed teistel alustel. Ühiskondlikult saab juhtida gruppe, kes töötavad teatavate põhimõtete alusel. Meie riigis peaks selle ühtse toimimiskirjelduse aluseks olema põhiseadus. Kui grupitegevuse aluseks ei ole põhiseadus, siis tuleb välja et grupid tegelevad riiklikult ja ühiskondlikult, mitte kokkulepitud printsiipide alusel. Otsides põhjusi jõuame jälle informatiivse diversioonini.

Informatiivse diversiooni tunnuseks on see et riigil või ühiskonnal puudub võimekus strateegiliste (pikaajaliste eesmärkide saavuta¬mise põhiteede ja tegevuspõhimõtete) eesmärkide määratlemiseks. Kui põlisrahvastel õnnestub need informatiivses sõjaseisukorras siiski määratleda siis tuleb luua kõik tingimuseks selleks et tal puuduks võimekus nende eesmärkide taktikaliseks realiseerimiseks. Veel parem kui suudetaks luua rahvuslikust aspektist lähtuv riigi või ühiskonna strateegilise arengu huvi puudumine. Sellele peab kaasa aitama teadussfääri kihistumine ei võimalda strateegiliste eesmärkide määratlemist ja lahendamist. Selle paremaks kulgemiseks peab informatiivse diversiooni raames looma hindamis süsteemi, mis hävitab rahvusliku teaduskaadri perioodilisuse. Veel parem kui rahvuslikele huvidele orienteeritud teadukaadri saaks välja vahetada informatiivse diversiooni toimepanijale lojaalse teaduskaadriga. Reeglina on selleks kask teed kas teaduskaadi täielik välja vahetamine noore kaadriga et puuduks side minevikuga või olemasoleva teaduskaadri seast lojaalse kaadri komplekteerimine. Kolmas võimalus on veel. Hoida teaduskaadrit pidevas rotatsioonis et nad ei jõuaks süvaanlüüsini võtmepositsioonidele jäätakse sellisel juhul aga isikud kes on informatiivsele diversandile meelepärased. Informatiivse diversiooni kvaliteedid mõõdupuuks on see kui neid meetodeid kasutatakse kombineeritult. See raskendab olulisel määral informatiivse diversiooni vastamist sest protsessid ühiskonnas imiteerivad normaalset kulgemist. Luuakse seega süsteemid kus lokaalsed teadustehnilised eesmärgid peavad vastama globaalkorporatiivsetele huvidele ja peavad olema globaalsüsteemide poolt kasutatavad.. Väikseid rahvuskiide teadustehnilist kaadrit on vaja kui intellektuaalset ressursi, korporatiivse globaalsüsteemi taktikaliste eesmärkide saavutamiseks -rahvuslike eelarvete kaudu

Globaalkorporatiivse informatiivse diversiooni eesmärgiks on luua Homo Sapiensi asemele uus liik – TEENINDAV INIMENE. Teenindava inimsese kasvatamiseks vajaliku elukeskkonna tunnusteks on piiratud enesetadvus, mis saavutatakse läbi massimeeida ja arvutimängude leviku. Juhtiav paljunemine, mida saaks juhtida läbi haridussüsteemi, narkomaania, alkoholosmi, aidsi leviku või sõjaliste konfliktide leviku tagamise kaudu. Kuna teenindava personali ülalpidamine peab olema odav, siis peab teda iseloomustama odavtoitumine. Praktikas tähendab see geenmuteeritud toiduainete varustamise tagamist. Tänaseks on loodud reaalne tehnoloogiline võimekus teenindusliku käitumisega inimrassi loomiseks. Küsimus on selles, millise positsiooni meie teiega tahame selles süsteemis võtta.

Informatiivse diversiooni tunneme ära selle järgi kui toimub Süsteemne kõlblusnormide süsteemi lõhkumine ja alternatiivsete väärtussüsteemide loomine, mis ei lõimu reaalse eluga. Toimub isikuvabaduste absolutiseerimine mille kohaselt laps on tähtsam kui vanemad ja seksuaalvähemuste kaitse on tähtsam kui traditsioonilised pereväärtused jne. väärtushinnangute süsteemi muutmine peab toimuma kõikidel ühiskonna tasanditel perekonnast kuini riigikoguni. Selle kohaselt peavad isiklikud huvid olema tähtsamad kui riigi huvid. Isiklik arvamus on tähtsam kui riiklik seadus jne. Kuni selleni et niinimetatud arvamusliidrite otsused on riigi arenguvektori määratlemisel tähtsamal kohal kui seadused.

Informatiivne diversioon viib sisuliselt suveräänse riigi süsteemse lõhkumisstrateegia rakendamiseni, mis on ainus ühiskonna väärtushinnangute kaitsmise instrument, mis määrab ära piiri seaduste ja inimese õiguste vahel ja loob eeldused nende õiguste tagamiseks. Seega isikuvabaduste absolutiseerimine on viinud meie riigi hävinguni.

Me oleme iseseisva riigi asemele saanud kamba inimesi, kes võitlevad omavahel kellel on õigus, sellised süsteemid on väliste süsteemide poolt kergesti manipuleeritava. Sisuliselt on see vaimne kodusõda. Riik taandatakse antud olukorras üksikindiviide kogumini, mis on manipuleeritav üksikute indiviidide poolt. Nii on sündivuse piiramisest saanud loomupärane massiilming, mis on vastuolus inimese enda loomupärase olemusega. Kõik need protsesside viitavad TEENDINDAVA INIMESE loomise protsessile. Mida viiakse ellu informatiivse diversiooni meetodite alusel.

Kokkuvõtvalt eksisteerib väga mitu liiki informatiivse diversiooni akte. Esiteks teadlikud informatiivsed diversiooni aktid ja mitte teadlikud diversiooni aktid mille kaudu on läbi ajalooprotsessi inimesi valluatud, allutatud ja anastatud. Teadlikud diversiooni aktid on suunatud konkreetsete liidrite vastu, kes muudetakse diversiooni akti edastajateks. Siinjuures juht või liider, kes on informatiivse diversiooniakti ohver ei pruugi ise teada, et tema kallal on informatiivse diversiooni akt toime pandud. Selle mitte teadvustamine näitabki informatiivse diversiooni kvaliteeti. Nii on juhtunud, et individualism on lõhkunud meie kodutunde meie enda kodusel maal. Sest kollektiivi ja kogukondlik mõtlemine on alus, millele kodumaatunne tekkida saab. Individualismi domineerimine viib aga selleni, et kollektiivide toimimisvõime hääbub. Tulemusena puudub meil kollektiivne tegevus, mis viiks tulemusena oma-riikluse tekkeni. Omariiklus tähendab inimeste huvides toimiva riigi teket. Praegusega puudub meil riigina aga isegi võimekus eksisteerida põhiseaduse järgi, rääkimata rahvaks saamisest. Põhjused viitavad jällegi informatiivsele diversioonile.

Selge on see et eeltoodud informatiivse diversiooni läbiviimise puhul ei ole tegemist juhutse jadaga vaid korrapärase tegevusega. Seega informatiivse diversiooni läbiviimine vajab vastavate tegevusüksuste olemasolu okupeeritavas riigis. Nende üksuste varjatusest sõltub informatiivse diversiooni läbiviimise efektiivsus ja hilisema okupatsiooni läbiviimise efektiivsus.

Kui mistahes arengutega ühiskonnas pole 25 – 30 aasta jooksul hakkama saadud, siis tuleb alustada kõigi protsessidega otsast peale. Nii on ka väikeriikide omariiklusega. Vahepeal on toimunud põlvkonnavahetusseega vajavad arengud täiesti uue teadustehnilise kaadri ja mõttekaaslaste auditooriumi loomist kellega arengudialoogi astuda ja informatiivse diversiooni ohte ennetada. See kehtib ka iseseisva ehk iseseisvalt toimiva riigi loomise kohta, mis pidi olema meie omariikluse alus, mida pole praktikas suudetud luua ega realiseerida. Sõnade ja tegude vastuolu antud kontekstis on esmane informatiivse diversiooni akti tunnus. See kes ja millistel eesmärkidel seda informatiivset diversiooni meie kallal toime paneb, saate antud metoodika alusel ise tuletada.

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
ss22 Jul 2016 04:14
See, et see toimub on selge, aga kes on selle taga, seda sa öelda ei julge. Ma ütlen siis - üks väljavalitud rahvas. Sest rahvusvahelised organisatsioonid on selle taga otseselt, kuid organisatsioonide taga on üksikud rikkurid.
Kalle13 Jul 2016 06:25
No hea küll. Huvtav liberaalse esindusdemokraatia käsitlus. Aga mis siis teha? Karm käsi? Kogukondlik ühiksond? Või teisest küljest - mis meid on siia toonud kus me oleme? ...need on vist liiga keerulised küsimused, et oma pead vaevata.
Lembit Maimets08 Jul 2016 20:45
Siin toodud artikkel peaks olema iga kooli kodanikuteaduse sissejuhatuseks ja hoiatuseks.
Siintoodud printsiipe rakendatakse ju ka maailmapoliitikas. Loeme ju iga päev kuidsads vastaspool eksib meie propageeritud reeglite vast samal ajal kui meie ise tegelöikuilt omapoolseilt oleme hüljanud.

Loe kõiki kommentaare (3)

Arvamus