Sirje Kiin
Kõik on suhteline, igaühel on õigus oma vaatepunktile, igal mündil on kaks külge ja kõik need teised relativistlikud tõed on viinud Lääne demokraatlike põhiväärtuste hägustumise või isegi minetamiseni. Soome president kiidab Venemaad selle eest, et viimane on lubanud töötada välja „oma abinõude plaani“ Ukraina kriisi lahendamiseks. Samal ajal küsib Soome parlamendiliige Ben Zyscowicz, kas Putin on uus Hitler või uus Stalin ning näeb sarnasust mõlema tegevuses: Hitler tungis 1938 Austriasse ning annekteeris kolm Balti riiki täpselt samasuguste propaganda-argumentide ning valevalimiste korraldamisega. Putin põhjustas ise oma välja- ja sissepressiva välis- ning majanduspoliitikaga ning sõjaväelise sissetungiga kogu kriisi. Soomele võib seekord andestada, sest nad ei ole (veel) NATO liikmed ja see võib praegu kurjalt kätte maksta.
Aga kuidas on juhtunud see, et Ameerika ülikoolide poliitikaprofessorid soovitavad tõsimeeli telepaneelides, et USA ja Euroopa Liit peavad ikka mõistma ja igakülgselt arvestama, et Venemaal on oma strateegilised huvid endiste liiduvabariikide territooriumidel, just nagu polekski tegu suveräänsete riikidega, mida on tunnustanud kogu demokraatlik maailm. Nn mõjusfääride mõtteviis, mis on olnud Putini valitsusaja põhidoktriin, tundub olevat infosõja tagajärjel nii sügavalt imbunud Lääne poliitanalüütikute ajudesse, et seda käsitatakse kohati nagu endastmõistetavat nähtust, ehkki tegemist on otsese jätkuga Molotov-Ribbentropi ehk Stalini-Hitleri paktile, mis teatavasti jagas Euroopa 1939. aastal Venemaa poolt okupeeritud Idaks ja vabaks Lääneks.
Kui CNN peauudised usutlesid kolme Balti riigi USA suursaadikuid Ukraina kriisi küsimuses, esitleti meid justkui verivärskeid satelliitriigikesi, kes iseseisvusid alles pärast N.Liidu lagunemist, just nagu polekski tegu olnud varasemate vabade riikidega, mis okupeeriti N. Liidu poolt. See on just täpselt see versioon ajaloost, mida sisendab meile Putini doktriin.
Venemaa peamine argument praeguses infosõjas on, nagu oleks neil enda kehtestatud seadusega õigus kaitsta venelaste (sh kõigi venekeelsete) mistahes õigusi kustahes välisriigis, kui Venemaa ise leiab, et neid õigusi rikutakse. Taolise (rahvusvahelise õiguse seisukohalt absurdse) argumendi toel võiks Venemaa saata oma „tundmatute sõdurite“ väeüksused ka New Yorki ja Londonisse, rääkimata Moldaaviast, Lätist, Leedust ja Eestist. Sama argumendi toel võiks Suur-Britannia saata oma väed Indiasse või Ameerikasse, üle kogu maailma kõikjale, kus inglise keelt räägitakse.
Need, kes püüavad „mõista Putini muret“ kaasmaalaste käekäigu pärast välisriikides, ei tea või ei taha teada, et enne Venemaa jõhkrat sekkumist ja rahvastevahelist vaenu õhutavat propagandasõda polnud venelastel ei Ukrainas ega mujal mingeid tõsiseid, rahvusvaheliselt tuvastatud hädasid. Inimõigusi rikutakse Venemaal palju rohkem kui üheski tema naaberriigis. Vastavaid tõendeid tulvab Venemaa enda uksest ja aknast.
Need, kes püüavad „mõista Putini muret“ NATO laienemise pärast tema lähinaabrusse, ei mäleta, et Venemaa on ise NATO partnerriik, et lähinaabruses asuvad iseseisvad riigid, kellel on täielik õigus ise otsustada, missuguste rahvusvaheliste organisatsioonidega liituda ja millistega mitte. Nii üldine Vene eriseisundi ja erihuvide mõistmispüüd räägib selget keelt, kui sügavale Lääne ajudesse on suutnud end suruda Putini totalitaarse režiimi lähivälismaade doktriin.
„On irooniline, kuidas Lääne juhid püüavad leida Putini jaoks nö näo-säilitamise võimalusi, et ta saaks vabatahtlikult kriisi de-eskaleerida. Taandumisvõimalus on küll viimane asi, mis tal mõttes on: tema siht on hävitada Lääne reputatsioon ja sundida Läänt leppima tema maailmavalitsemismeetoditega. Mida Lääs tõlgendab kui pausi, ehk isegi taandumise eelmängu, on tegelikult Kremli uus rünnakuetapp, “ kirjutab vene poliitika-analüütik Liilia Ševtsova, kes töötab Carnegie Moskva keskuses ning on tunnustatud rahvusvahelistes mõttekodades kui üks paremaid Venemaa asjatundjaid. Lääne valitud ettevaatlik diplomaatiline de-eskaleerimise taktika ainult tugevdab Ševtsova hinnangul Kremli täielikku karistamatuse tunnet ja soovi jätkata ekspansiooni naaberriikidesse.
Ainus võimalus antud infosõjas on selle soovimatud tagajärjed Venemaale: üks taktikaline võit Krimmis võib tähendada Venemaale suurt strateegilist kaotust. See võib olla isegi Vene impeeriumi enda lagunemise algus. Püüdes laiendada Vene impeeriumi välismüüre, ei taju Putin oma riigi lagunevat vundamenti. Krimmi vallutusele järgnes rubla järsk langus. Käsumajandus, mida Putin rakendab, põhjustas N. Liidu lagunemise. Kui Lääne majandussanktsioonid tõesti täiel määral ja üksmeelselt jõustuksid, järgneks sellele kiire kollaps Vene majanduses. Vene eliit distantseerib end juba praegu Putini režiimist. Venemaa enda avaliku arvamuse uuring kinnitab, et kaks kolmandikku venelastest on Krimmi invasiooni vastu. Vene habras demokraatlik opositsioon kogub jõudu. Vene intellektuaalid paluvad ukrainlastelt andeks. Lõuna-Sahhalinil juba heisati Jaapani lipp.
Vene jaoks soovimatud tagajärjed ilmnevad ka Ukrainas: Vene invasioon on liitnud Ukrainas kõikvõimaliku poliitilise diasporaa alates liberaalidest ja rahvuslastest ning lõpetades oligarhide, kommunistide ning isegi Regioonide Parteiga. Kõige selle tulemusena on mõõtmatult tugevnenud Ukraina rahvuslik identiteet ja nende kaitsetahe.
Ka Eestis on nüüd pilt palju selgem: Keskerakonna kolm ajalehte pakatavad Vene propagandast, mis väidab, et Ukrainas olla haaranud võimu kaikameeste fašistlik hunta. Tühine detail, et Kiievi vahevalitsuses on võtmekohtadel ukraina juudid, ei sega Eesti oma avalikustunud putiniste, kes võitlevad tõsimeeli „fašistlike“ juutidega.
Seni neutraalsetena püsinud Rootsi ja Soome kaaluvad nüüd tõsiselt liitumist NATOga. Paljudel Lääne riigijuhtidel pole enam võimalik vesta muinasjuttu demokraatlikust Venemaast. Lääneriikidel võttis küll pikalt aega, enne kui nad mõistsid Putini tõelist ohtu kogu demokraatliku maailma jaoks ning asusid lõpuks märtsi algul üsna tihedale ja kiirele koostööle. Lootma peab, et Lääs suudab siiski peatada Putini enne kui langeme taas tema „mõjusfääride“ lõksu.
Kadunud Lennart Meri kiirustas väga Eestit taga astuma NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, hoiatades, et ajalooline aken sulgub varsti. Tal oli kahjuks tuline õigus.
