Aga ajaviiteks võib ju mõtelda ja arutada, et misukese ettekäände all nad seekord ühe päeva kauem looderdavad. Iga asja jaoks peab ju olema vabandus. Kaesin tähtraamatusse ja leitsin, et pidada olema Viktooria päev. No kui Viktooria, siis Viktooria, aga süda ei and rahu, uurisin edesi. Et kesse siuke Viktooria on vai oli, et igale rabotnikule kord aastas püha annab.
Vata see Viktooria oli Inglismaa naisvalitseja nigu praegane Liispetki, aga ulka rohkem aastaid tagasi. Ja temal oli ikke rohkem võimu kah käes, nii et võis pühasi jagada. Temal pidada olema sünnipäev, aga see tärmin ise ei pea tingimata õigel päeval olema. Seda kannatab nihutada nigu vaaderpassi vai kaalupommi margapuu peal, nii et alati esmaspäeva peale satub. Siis on suurtel inimestel ea tema terviseks topsi tõsta ja poisikestel paugutada, tulevärkisi taeva poole põrutada.
Nojah, tuleb meelde ning ajab naerma – kui Kustaga mõlemad jõmpsikad olime ja esimest korda seda kuninganna nimetust kuulsime, siis arvasime, et see on kuninga kana. Ja muidugi rehkendasime oma poisiarudega, et ega see arilikke mune ei mune, ikke kuldmune. Ise me kumpki kuldmunast ei oolind, arvasime, et sellega ei saa lihavõtte ajal koksida ja kes teab, kas süiagi kõlbab.
Mõtlesin, et ega see kuninga kana nimetus nii väga vale ei olegi. Kui mees endale naise võtab, siis ikke üteldasse, et toob omale kodukana. No eks kuningas ole kah ometi mees. Kange mees veel pealegi, kui riike ja rahvaid valitseb. Aga Ärman-poiss lõi minu loogika lombakaks. Tema oli laste kooliraamatutest järgi kaend, et see inglise Viktooria sai kuningannaks ilma kuningata. Et kana oli, aga kukke netu. Pärast oli ikke mehele läind küll, aga mitte kuningale. Mis kraad sellele mehele siis anti, kas oli niisama kanakarjus vai miskit muud, seda ma enam ei küsind, ei tahtki teada. Peaasi, et on püha ja poisid saavad paugutada.