Indrek Hirv, „Ülemlaul“. Kirjastus Indrek Hirv ja Tänapäev, 2004, 110 lk.

Indrek Hirv sündis Raplas kunstniku pojana. Alg- ja keskhariduse sai ta Tartus ja lõpetas Tallinnas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi keraamika alal. On töötanud õpetajana Tartu Kunstikoolis ja konsultandina Tartu Kunstimuuseumis. Samal ajal töötas ta ka Hollandis raadiojaama „Vaba Euroopa“ korrespondendina. Debüteeris luulekoguga „Uneraev“ (1987). Siinjuures näeme huvitavat seika: ta debüteeris 31-aastasena, kuna enamik poeetidest on seda teinud kas teismelisena või siis varastes kahekümnendates.

Debüütkogus domineerivad klassikaline stroof ja vabavärss, milles on tugevaid mõjutusi sajandivahetuse sümbolismist, peamiselt Rilkelt. Varem oli seda tsensuur pidanud dekadentseks ja oli tavaline, et selliseid asju ei avaldatud trükis. Ühte tema varasemat kogu olen arvustanud ja selles kasutas ta metafoori ja võrdluse asemel kõrvutamist, millel on veidi hingesugulust meie rahvalaulu parallelismiga. See võib õnnestunud juhtudel anda häid tulemusi, kuid üleliigsel kordamisel muutub trafaretseks.

Mida tema möödunud aastal ilmunud luulekogu endast kujutab, seda on raske välja nuputada. Ühelt poolt tundub see valikkoguna, kuid on samal ajal ka millegi uue algus. Domineerib lembeluule, millega autor püüab metafüüsilist värvingut anda. Nii nagu eelmisteski, kasutab ta postmodernismi järelnõretusi, nagu ülituntud sõnadele kavalaid lisatähendusi andes. Võtame kasvõi näiteks päris juhuslikult valitud read nagu „...järv eitab laineid — kallas janus karju + roog siiski kooldub märjas pilliroos.“ Kõrvaltvaataja arvates pole järvel siin midagi tegemist eituse või jaatamisega, see kõik on tuule teha. Järvekallas ei takista tõprakarja, kui see sinna jooma kipub.

Paljud selle kogu luuletused on nimeliselt pühendatud isikutele, kes võiksid olla autori tuttavad või pruudid. Mõned jäävad lugejale mõistatuseks, et neid mõista. Näiteks üks selline, mis käseb laulda Kare Kauksile, et „ema, näe, tähed kustusid“. Mulle meenutas see ühte Jaan Lattiku suurepärast lastejuttu algkooli lugemikust pealkirjaga „Ema äe“.

Sellised pühendusluuletused on tuntud juba iidsetest aegadest peale. Dante pühendas luuletusi oma Beatricile ja Goethe ei unustanud oma Margaretat, kellele ta pühendas terve vaatuse „Faustis“. Ka Visnapuu saatis oma Ingile terve pataka kirju. Ja need kõik on läbi aegade püsima jäänud. Mis Indrek Hirve lauludega juhtub, seda teab üksnes tulevik, aga mulle kui lihtsameelsele kirjandussõbrale midagi erilist küll ei öelnud.

Selles kogus on Hirv õnne proovinud ka haikuga, selle ürgvana jaapani luulevormiga. Mõned neist on küll 15-silbilised, aga teised seevastu kas kõvasti vähem või rohkem. Üks neist on siiski päris jaapanipärane nagu „...kui sina tuled / leiab iga sõna / oma lihtsuse.“ See näib olevat nagu mõnest jaapani haikude kogumikust. Ülejäänud on tuulde puhutud fraasid nagu „...neitsipiimast toitev rändaja“ ja „...sügis poetab end juba suveöödesse sooja.“

Hirve luule ajab omale jalad alla Pierrot'le pühendatud lauludes. Nii hõiskab ta: „...koos unes viini — unes viini — ja sind kallistan kesk öist suurlinna melu. Löön näkku lõhnava virgiinia / ning hõiskan: kuradile surm või elu“.

Üks osa luuleraamatust on ära märgitud „Rilke motiividel“. Seega pole tegemist tõlkimisega tavalises mõttes, vaid seda hoopis Rilkelt saadud inspiratsiooni ajel. Kindlasti oli Hirv päris noorukina lugenud maailmakirjanduse luuleantoloogiast mõningaid Rilke lühivärsse, mis vabatõlkes võiksid kõlada: „...Kes räägib võidust? Hea kui pääsed eluga.“ Ja üks teine, veidike pikem nagu „Oma elu ma elan tõusvas ringis, mis kulgeb ulmete vahel. Kas seda viimast suudan lõpuni viia, kuid proovida prooviksin küll.“ Kuid Hirvele arvatavasti meeldisid Rilke malbemad toonid ja seepärast valis ta midagi sellist, kus oleks võimalik mängida irdriimiga, andmaks edasi Rilkele omast kurvameelsust ja müstikat — sellistes stroofides nagu „...Kuid igatsedes libastan ja silmist kaon —, ning veel nii lootusetult, et sest vähesest, mis sinust minu omaks saand, sest end kogemata vabaks vaikib meel.“

Raamatule on kirjutanud järelsõna Karl Martin Sinijärv, kes on luuletaja, ajakirjanik ja ka kriitik, kuid Hirvest 15 aastat noorem. Õnneks on tal hea naljasoon ning ta kirjutab: „Tõmba IH raamat lahti kust tahes, vastu vaatab Hirv: mure, väsimus, kirg, kurvastus ja esmase asjana ikka ja alati armastus.“ Sinijärv lisab sinna otsa veel, et Hirv kõndivat Tartu Inglisillal muusa käevangus ning tantsivat üle luuleparketi.

Märkmed: