09/09/2015
http://uueduudised.ee/ingvar-l...
Näib, et ongi otsustatud käituda migratsioonivastastega autult, tembeldada nad kõik halbadeks rumalateks inimesteks, ilma nende argumentide üle sisuliselt diskuteerimata. Ometi on need täiesti tõsiselt võetavad argumendid. Kasutatakse ka lausdemagoogiat, koputades südametunnistusele: Rootsi võttis omal ajal vastu meie põgenikud. Olukorrad pole ju võrreldavad, Rootsi võttis meie inimesed vastu kindlas teadmises, et kui nad peaksid pikemaks jääma, saavad neist ja nende järeltulijaist tublid rootslased ja nii ka läks.
Vaadake hetkeks gloobusele: kui väike on Euroopa ja kui suured Aafrika ja Aasia. Kui laseme tulla oma kodumandrile kõiki, kes siia tulla sooviksid, lahustub selles võõrapärasusemeres kõik, mis meile kallis. Mõni õhkab fatalistlikult, et nii see lähebki ja mis seal parata! Praegu aga saaks protsessi ehk veel peatada. Ilmselt ootavadki ees suured rassidevahelised konfliktid, milles vastupidamiseks peab valge rass olema ühtne ja tugev ning kuidagi liitma endaga ka praeguse “paha poisi” Venemaa. Rassismi mõiste tuleb üle vaadata ja ümber hinnata, elutegelikkust eiravast ebareaalsest humanismist aga loobuda. Puudub veel, et võetakse vastu seadus, mis keelab lahingutes tapmise. Kui Pakistan taastas surmanuhtluse terrorismikuritegude puhul, pääses valla humanistide pahameeletorm – see ongi juba peaaegu sama, mis tapmiskeeld lahingutes: haavata võid, aga tappa ei tohi…Euroopa liidrid peaksid võimalikult kiiresti võtma vastu poliitilise otsuse: enam mitte ühtki pagulast Aafrikast ja Aasiast. Praegu on juba poole Aafrikani jõudnud kumu, et Euroopas ootab ees hea elu, kui nüüd see uus teadmine levib, siis ei ole migratsioonivoolul enam lõppu. Kui inimene tõesti peab elu eest põgenema, siis läheb ta kõige lähemasse rahulikku piirkonda ja selliseid leidub nii Aafrikas kui Aasias küllaga. Ümberasumine nii klimaatiliselt kui ka kultuuriliselt lähedasse paika on märksa loomulikum kui rännata seitsme maa ja mere taha ning see tekitaks palju vähem probleeme nii pagejaile kui ka rahvale, kelle juures uut elu alustatakse. Euroopasse tikkujad on siiski valdavalt parema elu jahil. Tähelepanu äratab seegi, et paljud neist on täies elujõus noored mehed, kes peaksid oma kodumaal võitlusse astuma, et seal olud normaliseeruksid, mitte ootama, et ameeriklased ja eurooplased nende eest võitlusse asuksid. Niisiis desertöörid. Neegrite ja araablaste euroopassetikkumine on ebamoraalne. Euroopa on siin muidugi ka ise süüdi nagu naisterahvas, kes on flirtinud vasakule ja paremale, siis aga leiab, et teda tahetakase vägistada.
Brüsseli kava pagulased automaatselt üle Euroopa Liidu ühtlaselt laiali jagada ehk programm ”Araablased ja neegrid Põhja-Jäämereni!” on halenaljakas poliitika ja määratud juba ette läbikukkumisele, mistõttu me seda, et palju võõrast rahvast siia elama jääb, karta ei pruugikski. Neegrid ja muud kuumade riikide asukad ju ei taha tegelikult Põhja-Jäämere ääres elada, ka Eestis mitte, esimesel võimalusel lähevad nad koos Saksamaale või Inglismaale, isegi Prantsusmaa ei kõlba neile. Seetõttu ei saa neid ka siin kuigi kaua pidada. Mõne aja pärast näeme, et selle praegu kavandatava laialiveoga on vaid asjatult hulk raha kulutatud, mõnedele isegi eesti keel selgeks õpetatud. Võiksime vast tõesti suurema kartuseta alltöövõtjana selles rumaluses osaleda – kui see meie mainele kasuks tuleb ja kui ka korralikult makstakse. Pole siiski välistatud, et üksikud jäävadki meie juurde ja neist saavad veel eesti patrioodid nagu ümberrahvastunuist vahel on saanud. Kümmekond aastat tagasi juhtusin nägema ühes telesaates, kuidas tšetseeni poiss, kes rääkis juba päris arusaadavat eesti keelt, ütles et tema südamesooviks on saada eesti ohvitseriks. Nüüd ta siis juba peaks olemagi. Selliseid migrante me muidugi vajame. Tähtis pole veri, vaid keel, sest just keel loob mõttelaadi.
Võiks ehk meilgi olla oma Žirinovski? Küllap olekski, kuid tema esilekerkimine on takistatud – vaja on ju olla poliitiliselt korrektne. Üllatav tõsiasi – meil on tugevam tsensuur kui Venemaal! Ja see pugejalik mure maine pärast. NATO lepingus ei ole öeldud, et 5.artikkel rakendub olenevalt liikmesriigi mainest. Äärmuslike vaadete esitamine mitte labase sõimuga, vaid teatraalselt – nagu Žirinovski seda teeb, – mõjub kuidagi vabastavalt. Mind küll ei vihasta, vaid ajab naerma Žirinovski idee teha Baltimaad ja Poola maatasa ja see pole kaugeltki kõige vaimukamaid näiteid tema repertuaarist. Ta varjamatult imperialistlik maailma nägemine on aga vägagi naljakas. Mida räägiks siis Eesti Žirinovski pagulasteemal? Improviseerin:
Kõik nad tuleb kokku koguda ja viia Kongo jõe suudmesse, on nad siis neegrid, araablased või vietnamlased – kõik, kes on Euroopasse kippunud. Põhja-Aafrikasse viia tuleks odavam, kuid seda ei või, surevad seal kõrbes veel nälga ja nii lähedal on ka, et kipuvad tagasi, Kongos aga pudenevad vihmametsa alla laiali, võib neile ju ka kõplaid kaasa anda. Kongo ongi tohutu suur vihmametsaaalune, samas ka nii nõrk riik, et ei suuda sellistele transporidele vastu hakata, täitsa midagi selles vaimus nagu see Juhan Liivi uitmõtteline luuletus „Aafrika meestest“, millest nüüd laulgi tehtud. Juba kooliajal mõjusid mulle kentsakana sealsete võimurite nimed: „kaabakad“ Tshombe ja Mobutu ning igavese õilsuse sümbol Lumumba… Lumummmbbaaa!…
Muidugi ei teostata seda kava, see pole selleks mõeldudki, vahest aga aitavad niisugused ärgitused Euroopa Liidu juhte jõuda kiiremini äratundmisele: selle asemel, et tekitada sügavaid lõhesid liikmesriikide vahel ja iga liikmesriigi sees – sest igalpool leidub ka arvestatav hulk veendunud migratsioonivastaseid, kelle mõtteviisi ei muuda kõige tugevamgi ajupesu – on siiski õigem migratsioonile otsustavalt vastu astuda!
