Eks eal lapsel ole alati old mitu nime. Neid pühasi, mis nüid mööda said, võib küll eaks lapseks nimetada, sest kõik tema nimed on lootust täis. Usklik inime rõõmustab, et Kristus tõusis ristisurmast ülesse ja jääb igaveste elama. Kes paastu pidasid, võtavad aga liha ja loodavad, et see kunagi laualt ei kao. Lapsed koksivad munasi ega mõtle selle peale, et sellest munast, mis keetmata jäi, tuleb kord tibu välja. Koksib koore seestpoolt katki ja ajab nokakese õieli, et tooge aga vihmaussi. No ja kevade on üksainus suur ärkamine: puud ja põesad lähvad punga, pajukassid paisuvad, veed on talvise jääkooriku vanglamüürid pudedaks uhtund ja laulavad mühinal marseljeesi, linnukesed sädistavad jusku oktaav kõrgemalt ja kannavad kõrsi kokku, nende lastele äärberi ehitamiseks on need sama tähtsad kui müürissepale kirbitsad.
Inimese südamesse tuleb kah kevad, selle poolest on tema loodusega üsna ühte moodu. Aga peris ühte moodu ikke ei ole kah. Kevadel on küll ja suvel ja sügisel jusku kah, et samal moel virguvad ja sirguvad, võimutsevad ja viimaks närtsivad. Aga kui talv kätte jõuab, siis on teistmoodu. Loodusega on sedasi, et muist poeb lumise teki alla puhkama ja uut kevadet ootama, lillekesed, libikad ja muud sitikad-satikad aga lihtsalt surevad ära. Kargu najal kiratsema ei jää keski. Aga inime jääb. Kae vai iseennast – sügis ammu läbi ja lehed varisend, aga ei mõista magama minna ega ära kooleda, muutkui rahmeldad edesi ega saa aru, et oled ise kah osake loodusest. Tahaks nigu loodusest üle olla, tugevam ja targem, aga ei vist ole ühti.
Nojah, eks minusuguste ülbete karistus olegi käes. Kui ei mõist talveund magada, siis ei anta sulle kah õigust kevadet täie rinnaga nautida. Kaed küll, kuda teised jooksevad ja sibavad, rind rõõmu ja lusti täis, kuid sinust kaasa komberdajat pole. Aga ega sest midagi, võib ka sellest eameelt tunda, et kevad kasvai teistelegi tuleb.