Washington D.C. Välisministeeriumi turvamine algab juba välisukse juures. Käsi-metallidetektor ja koti sisu visuaalne inspektsioon. Siis dokumentide kontroll fuajees ja telefonikõne ühele abidest, kes isiklikult alla vastu tuleb. Enne lifti veel kiired turvameetmed "lennujaama stiilis".
"Ma ei usu, et seda siin kasutada tohib," kostab sekretäri laua tagant, kui reportermakki katsetan. Kardan, et ei jõua suursaadiku juttu intervjuu ajal piisavalt kiiresti üles kirjutada ja võin seoses sellega midagi olulist maha magada.
On esmaspäev, 19. november. USA uus suursaadik Eestisse Joseph M. DeThomas on äsja ametisse vannutatud ja lendab täna nädala pärast Tallinna.
Ooteruum on kitsas ja akendeta. Mõtlen sellele, mida Tallinna saatkonna lahke abiga seni DeThomasist tean. Et ta on välisministeeriumi teenistuses olnud üle 20 aasta ning töötanud eri ametikohtadel Austrias, Etioopias, Iraanis, Saksamaal ja Mehhikos. Autasustatud teenete eest 1985. aasta Mehhiko maavärina järgsetes päästeoperatsioonides. Teenistus Teheranis Iraani revolutsiooni ajal. Seejärel Etioopias aastatel 1990- 1993 ja Välisministeeriumi kõrge autasu töö eest 28 000 etioopia juudi päästmisel. Bakalaureuse- ja magistrikraad Pennsylvania Osariiklikust Ülikoolist. Avaliku halduse magistratuur Harvardist. Hiilgavad tulemused Riiklikus Sõjaülikoolis ning diplom aastal 1990.
Võõrkeeltest valdab saksa ja hispaania ning Iraani ajast pisut pärsia keelt. Vahetult enne suursaadikuks nimetamist tegeles tihedalt Euroopa Liidu ja regionaalse relvastuse leviku piiramise küsimustega.
Pärit Eastoni linnakesest Pennsylvanias. Abikaasa. Isa. Sündinud 1951. Seega - 50aastane. "Palun tulge sisse... Väga meeldiv... Istuge... Rääkige sellest väljaandest, millele kirjutate..."
Pikka kasvu, sportlik, reibas, oodatust tunduvalt noorema väljanägemisega, sõbralik ja otsekohene.
Kuidas DeThomas ja Eesti teineteist leidsid? Kas saate oma välisteenistuse kohta valida?
Saame küll. Mõni aeg tagasi teatati mulle, et välisministeeriumis on arutatud minu nimetamist suursaadikuks, ja küsiti, kuhu tahaksin minna. Eesti oli minu väga lühikeses eelistustereas ja mul oli õnne, sest president määraski mind Tallinna.
Siiski, miks just Eesti? Kas olete seal enne käinud?
Ei ole, aga paar aastakümmet Euroopa asjadega tegelemist on muutnud Eesti minu jaoks üheks huvitavamaks riigiks uues Euroopas. President Bushi sõnul on meie ülesandeks Euroopas "vabaduse maja projekteerimine ja ehitamine". Eestis on toimunud väga suured muudatused. Ellu on viidud mitmed õnnestunud reformid. Paaril lähiaastal leiavad aset huvitavad muutused seoses Euroopa Liidu ja NATO laienemisega, milles osaleb ka Eesti. Tahan siis seal olla.
Kas teil on tegevusvaldkonda, millele tahaksite oma ametiajal erilist rõhku panna?
Jah, paar eelistust on. Kõigepealt - on selge, et 11. septembri sündmused on teinud kõikide USA suursaadikute prioriteetidesse olulisi korrektiive. Ükskõik millises riigis sa ka ei töötaks, sõda terrorismiga seisab esikohal. Aina rohkem on suursaadiku kohuseks teha kõik temast olenev, et tagada välismaal viibivate Ühendriikide kodanike ning saatkonna töötajate turvalisus ja julgeolek. Seejärel - mulle on väga tähtis Eesti integreerimine Euroopa institutsioonidesse. Pean nende all silmas Euroopa Liitu, NATOt ja OSCEd.
President Putin ei andnud oma hiljutise USA-visiidi ajal vähimatki lootust, et Venemaa võiks leppida Eesti püüdlustega saada NATO liikmeks.
Sellele küsimusele ei pea ma ise vastama, sest president George W. Bush on sõnaselgelt öelnud, et otsust selle kohta, kes kutsutakse laienemisläbirääkimistele, pole langetatud. Oleme, vähemalt Ühendriigid on langetanud otsuse, kas NATO laieneb. Selle aasta juunis ütles president Bush Varssavis, et peaksime eeldama NATO maksimaalset laienemist. Seda juhul, kui on täidetud liikmestaatusele vastavad nõuded. Meie asi on siis anda oma jah-sõna.
Eestisse jõudes on veel nii mõnedki valdkonnad, millele tahan keskenduda. Teatud küsimused, mis on seotud tervishoiuga. Näiteks HI-viiruse levik. Meil on valmis spetsiaalne programm Baltimaade tarvis. On teisigi probleeme, mis võivad ületada Eesti piiri. Venemaa loodeosas levib ravile raskesti alluv tuberkuloos. Minule isiklikult on väga oluline tegevus, mida siin nimetatakse avalikuks diplomaatiaks (public diplomacy). Suursaadikuna tahan teada, mida mõtlevad nii valitsustegelased kui inimesed väljaspool riigiteenistust. Arvan, et minu roll pole mitte lihtsalt edendada juba eksisteerivaid eestlaste-ameeriklaste vahelisi häid suhteid, vaid osaleda selles protsessis. Siia hulka kuuluvad ka kaubandus- ja kapitalimahutused, mis mõlemad on kahe riigi vahelistes suhetes üllatavalt tagasihoidlikud.
Millistes riikides viibides on teie amet seni enim väljakutseid esitanud?
Igal maal omal moel. Leian, et suutsin enim ära teha Etioopias, kui riigis valitsesid nälg ja kodusõda. Panused olid väga kõrged. Hommikul üles tõustes mõtlesin, millise kaheksajalahaarmega täna lahingusse asuda - näljahäda, sõja, katku või millegi muuga. Iga päev toimus midagi õudustäratavat, mis ohustas tuhandeid inimelusid. Olin kodust eemal ja võisin loota vaid iseendale. Raske on uskuda, et saan kusagil veel sedavõrd vajalik olla. Töötasin seal koos erakordsete inimestega. Mäletan, et kodusõja rinne jõudis väga lähedale ja tuli hakata kohalikke evakueerima. Mul tuli neid vaata et jõuga lahkuma sundida. Ameeriklaste kogukond Etioopias, nende pered, saatkonna töötajad - keegi ei tahtnud minna, öeldes, et oleme siin seni, kuni tõde on jalule seatud. Oli juhus, kus tuli lahutada kaks mässuliste grupeeringut, et tõkestada kodusõja taaspuhkemist. Saatkonna kommunikatsioonisekretärid olid valmis minu kabineti ukse maha murdma, et saada nõusolekut vaatlejatena kohapeale minna. Kusagile padrikusse, ilma igasuguse julgestuseta. Et vaid kahe vaenupoole eraldumises kindlad olla. Vaatad neid inimesi ja mõtled - kas saab veel paremaid kaastöölisi tahta. Teel uude paika on minul silme ees pildid, mida kohale jõudes arvan eest leidavat.
Viimasel ajal olengi põhiliselt tegelenud nende pildikeste otsimisega, aga 24 aastat teenistust neljal kontinendil on mulle õpetanud, et need varasemad arvamused on pea alati petlikud. Olen otsustanud läheneda pisut teisiti. Käin esimese aasta jooksul kõigis 16s Eesti maakonnas ja alles siis panen pildi kokku.
Kas võtate Eestisse kaasa ka oma pere?
Abikaasa tuleb koos minuga, aga minu 13aastane poeg külastab meid suviti.
Pärast ametisse nimetamist ütlesite pöördumises Senati Välisasjade Komisjonile, et abikaasa Leslie Davidson on teie kõige targem nõuandja.
Mõtlen seda tõsiselt. Tema töö on olnud tihedalt seotud Euroopa asjadega ning erinevalt minust on ta kaks korda Tallinnas viibinud. Esmalt üliõpilasena Nõukogude ajal ja hiljem taasiseseisvunud Eestis, seoses ametiga valitsusteenistuses. Viimased kolm aastat oli ta asepresident Al Gore'i nõustaja.
Mida teete siis, kui te ei tööta?
Enne suursaadikuks nimetamist oleks sellele küsimusele olnud raske vastata, sest valmistusin selleks tööks ja muuks ei jäänud aega.
Mängisin tennist ja loodan taas mängima hakata. Loen väga palju, kuid minu valik on eklektiline. Naudin võõrkeeli, kuigi pean siinkohal tunnistama, et eesti keel pole just kergemate killast. Mul on õpetaja ja püüan anda oma parima, kuid ettevalmistusaeg jääb napimaks, kui on olnud eelmiste võõrkeeltega.
Euroopas on ka kergem juurdepääs muusikale. Ooper. Tõsise muusika kontserdid.
Kas tahate midagi minult Eesti kohta küsida? Ehk mõni kasulik näpunäide argipäevaks?
Oi-oi, kas see on lubatud? Tahaksin küsida küll. Kui kerge on Tallinnas liiklemine? Eesti saab olema minu koduks. Loodetavasti mitmeks aastaks ja ma tahaksin seal hästi orienteeruda.
Soovitan kesklinnas jalgsi käia ning linna piires trolli, bussi ja trammi kasutada. Ka auto on hea, kuid parkimisega on meilgi kitsas käes. Annan veel paar vihjet sõnast "auto". Nimelt, et parempööre on Eestis punase tulega keelatud ning et auto esituled peavad ka päikesepaistelise ilmaga põlema. Luban hoida pöialt, et saadiku plaan trammi peale istuda ja lihtsalt linnas ringi tiirutada õnnestuks.
Koduteel sõidan mööda Pentagonist, mille üks avatud seintest paljastab vaate tööruumidele. Mõtlen sellele, mida Mr DeThomas hüvasti jättes ütles.
"Raske on siin istuda, käed rüpes, kui riik on sõjas. Kui Tallinn on see koht, kus saan anda oma panuse, siis lubage mul minna."
Nele Laanejärv-Eleazer Eesti Ekspress 06.dets 2001