Inimese suhe teda ümbritseva universumiga on aegade jooksul radikaalselt muutunud. Vana Testamendi 1. Moosese raamat annab maailma loomise kirjelduse nii, nagu tolleaegne inimene seda oskas ette kujutada. Maa oli lame pind, mille üle laius taevavõlv. Aeg oli kõikjal sama ning loomispäevade jaotus seetõttu igati loogiline. Kui oli päev, siis oli kõikjal päev. Keegi ei osanud arvata, et Maa oli ümmargune ja et ta teisel poolel valitses samal ajal öö.

Idee Maa kerakujulisusest sai alguse Kreekas; selle algatas Pythagoras u. 535 eKr. Rida teisi vana-Kreeka teadlasi arendasid mõtet edasi. Aastal 340 eKr. väitis Aristoteles üsna kindlalt, et looduslike tundemärkide järgi (näiteks Maa vari Kuul jm.) on Maa ümmargune kera. Eratosthenes (276-196 eKr) üritas isegi välja arvestada Maakera ümbermõõtu, kasutades Päikese keskpäevaseid erinevaid kõrgusi Alexandrias ja Aswanis. Kuna ta linnade omavahelist kaugust täpselt ei teadnud, sai ta ebaõige tulemuse, ehkki lihtsal trigonomeetrial põhinev meetod oli korrektne. Aristarchus (u. 320-250 eKr) väitis, et niihästi Maa kui kõik planeedid tiirlevad Päikese ümber. See oli tõele üsna lähedal, kuigi idee jäeti oma radikaalsuse tõttu esialgu kõrvale.

Rooma riigi hävimisega vajus antiikteadus unustusse. Kuna varakristlik kirik nõudis Piibli sõna-sõnalist tõlgendamist, siis elati sajandeid õndsas usus, et lame Maa ujub kettakujulise ookeani pinnal. Maa all asub põrgu ja üleval on taevas. Siit pärinevad Uue Testamendi väljendid „minna alla põrguhauda“ ja „tõusta üles taevasse“ – lihtne ja arusaadav maailmapilt keskaegsele inimesele.

Aga AD 140 paiku arendas Ptolemaios Aristotelese õpetusele tuginedes välja geotsentrilise maailmasüsteemi, kus Maa asetati universumi keskpunkti. Tema ümber tiirlesid läbipaistvad sfäärid, millele olid kinnitatud Kuu, planeedid ja Päike. Kõige kaugemal oli tähtede sfäär ja selle taga juba Jumala elupaik ¬¬– Empüürium. See oli samm edasi. Kui aga mõtleme asjale sügavamalt, siis võiks seda maailmapilti iseloomustada kui egotsentrilist süsteemi, sest eks pannud ta ju inimese ja tema usulised arusaamad universumi keskele. Geotsentrilise ideega jõuti kosmilise eneseteadvuse haripunkti, sest kogu universum tiirles nüüd inimese ümber. Jumalgi polnud teab kui kaugel. Kahjuks segasid seda harmoonilist pilti ebakorrapärasused planeetide liikumises taevavõlvil. Et neid seletada, tuli ideaalset sfääride süsteemi üha enam revideerida, kuni ta kujunes lootusetult keeruliseks.

1514. a. esitas poola preester Nikolas Kopernik (1473-1543) hoopis lihtsama maailma mudeli, korrates ligi 800 aastat vanemat Aristarchuse ideed: Kuu tiirleb Maa ümber, aga Maa ja kõik teised planeedid tiirlevad ümber Päikese, mis asub universumi keskpunktis. Kõige taga asub tähtede sfäär. Uus heliotsentriline süsteem lahendas ühe hoobiga rea probleeme, jättes inimese küll veel maailma keskpunkti lähedale. Siiski oli oluline murrang toimunud. Teleskoobi leiutamine andis võimsa vahendi universumi uurimiseks ja samm-sammult purustasid edaspidised avastused (Kepler, Newton jt) lõplikult Aristotelese universumi doktriini. Samal ajal varises ka heliotsentriline universumi mudel. Meile nii olulisest Päikesest sai kaduvväike liige Linnutee täheparves (galaktikas). Viimane koosneb vähemalt sajast miljardist tähest. Veel hullem – meie ei asu isegi Linnutee keskel, vaid u. 27.000 valgusaastat keskpunktist väljaspool.

See polnud aga kõik.Veel 1920ndatel arvati, et Linnutee on ainuke täheparv kosmoses. Teleskoobiga nähtud uduseid moodustisi („udukogud“) peeti Linnutee osadeks. Kui aga õnnestus mõõta kaugusi nendeni, ja eriti kui suudeti neid tähtedeks lahutada, oli selge, et tegemist on iseseisvate, Linnutee sarnaste galaktikatega maailmaruumi sügavuses. Praegu hinnatakse nähtavate galaktikate koguarvu kusagil 50-100 miljardi vahel!!
Kokkuvõttes – Maa on tähtsusetu planeet Päikese ümber (Jupiteri läbimõõt, näiteks, on 11 korda Maa omast suurem!). Päike ise on tähtsusetu täht Linnutee galaktikas. Viimane omakorda on tähtsusetu liige galaktikate hiiglaslikus peres mis laiub ruumis igas suunas miljardite valgusaastate kaugusele. On selge, et inimese ja tema Maakera „keskpunktis“ olemisel on lõpp.

Aga kuni hilise ajani sai vähemalt väita, et oleme ainus teadaolev tähe ümber tiirlev planeet ning ainus taevakeha, kus leidub elu. 1995. a. tuli sellelegi lõpp, kui avastati esimene planeet ühe lähedase tähe ümber. Tänaseks on leitud ligi 340 nn extrasolar planeeti. Need on enamuses küll hiiglaslikud, Jupiteri ja Saturni sarnased taevakehad, elu jaoks mittesobivad. Praegune vaatlustehnika ei võimalda veel leida väikesi, Maale sarnanevaid planeete, millel võiks esineda elu. Aga edusammud tulevad siingi ajaga. Hiljuti vilksatas teade, et ühe sellise planeedi atmosfääris olevat leitud veeauru. Voolav vesi ei pruugi tähendada veel elu olemasolu. Kui aga kord leitakse puhast hapnikku, on elu võimalus üsna suur. Maakera atmosfääris vähemalt püsib hapnik ainult taimede fotosünteesi tagajärjel.

Maa ja inimkonna keskpunktist tõukamine võib tunduda suure kaotusena. Kui aga vaatleme viimase aja värvifotosid kas Päikesesüsteemi planeetidest, tähtedest või kaugetest galaktikatest, siis tunnetame universumi ilu ning olemust nagu ei iial varem. Eriti ilmneb see Hubble teleskoobi süvaruumi fotodel, kus meile tuttavate tähtede asemel on tuhanded galaktikad, igas suuruses, kujus ning kauguses. Kui mõelda, et mõnelt neist asus valgus meie suunas teele enne kui Maakera tekkis (4-5 miljardi aasta eest), siis mõistame, kui grandioosne on universum. Aga ka usuline vaatekoht on tänu nendele avastustele rikastunud: mida kaugemale on Jumal nihkunud, seda suuremaks ja austusväärsemaks on muutunud pilt temast.
Raul Pettai

Kasutatud kirjandus:

• S. Hawking, „A Brief History of Time“, Bantam Books, New York 1988.
• J. Silk, „The Big Bang“, Freeman & Co., New York 1989.
• R. Veskimäe, „Universum“, Tallinn 1998.
• Ajakiri „Sky and Telescope“, jaanuar 2009, lk. 28.
• „Väike entsüklopeedia 2002“, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.
•„Dictionary of Astronomy“, Facts On File, New York 1994

Märkmed: