Liisi Poll, toimetaja
Arko Olesk, toimetaja Postimees
Kas meie viletsavõitu suusatalves on süüdi heitgaase õhku paiskavad tehasekorstnad või hoopis pikaajalised ja inimesest sõltumatud kliimaprotsessid? Tundub, et inimkond mängib kliimaga ohtlikku ja tundmatut mängu.
Hollywoodi hittfilmi «Päev pärast homset» järel on puudu vaid see, et keegi leiaks Nostradamuse raamatutest viite saabuvale kliimakatastroofile – globaalne soojenemine on muutunud maailmalõpu kuulutajate uueks lemmikteemaks.
Eestit räsinud torm on kliimateema meile lähedaseks toonud. Kuniks orkaanid ning üleujutused möllasid kaugetel Kariibi mere saartel ning Kagu-Aasias, jäid tuhanded kannatanud ja ohvrid vaid välisuudiste veerutäitjaiks. Siinne suur loodusõnnetus aga teravdas tähelepanu, mõneti ehk liigagi, kliima soojenemise ja selle võimalike mõjude vastu.
Et peamiselt miljonite tööstuskorstnate ja autode poolt õhku paisatavad kasvuhoonegaasid põhjustavad kogu maailmas kliima soojenemist, on juba üldist tunnustust leidnud fakt. Raportid kinnitavad ka kliimamuutuse reaalseid tagajärgi – sagenenud tormid, üleujutused ning põuad, pooluste jääkilbi ja muu maailma liustike sulamine. Igaüks neist lükkab omakorda liikvele uute, tihti ennustamatute ökoloogiliste, sotsiaalsete ja kliimamuutuste ahela.
Raskestiennustatavus jätab fantaasiale rohkem ruumi ning mustade tulevikupiltide maalimisega ei tegele mitte ainult ennustajad, kirjanikud ja filmimehed, vaid meedia agaral vahendusel ka paljud teadlased.
Mis on kasvuhooneefekt?
Globaalse soojenemiseni viiva kasvuhooneefekti lihtsustatud mudel on järgmine: fossiilsete kütuste nagu põlevkivi, kivisüsi või nafta põletamisel paiskub atmosfääri ohtralt süsihappegaasi (CO2), mis toimib ühe peamise kasvuhoonegaasina. Selle suurenev kontsentratsioon vähendab atmosfääri võimet saata kosmosesse maapinnalt tagasipeegelduvat päikesekiirgust.
Atmosfääri lõksu jääv kiirgus tõstabki temperatuuri.
«Kliima muutumisele ei saa jalgrattakonstruktori loogikaga läheneda,» rõhutab aga Tõravere atmosfäärifüüsik Kalju Eerme. «Kasvuhoonegaaside õhkupaiskamisega pole kindlasti nii, et selle saaks kohe soojakraadidesse ümber rehkendada. Kliima on isereguleeruv ja iseorganiseeruv keeruline süsteem.»
Eestis kliimamuutusi uurinud ning Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni liige Andres Tarand kinnitab, et süsinikdioksiidi suurenemise soojendav mõju kliimale on selge üle saja aasta. «Kaugeltki selge pole aga see, kuidas looduslikke kliimamuutusi täpselt ennustada. See tähendab, et praegune inimtegevus kindlasti soojendab kliimat, aga kui looduslik kõikumine parasjagu jahutaks, ei pruugiks suur soojenemine aset leida,» lisab ta.
«Põhireegel on, et süsteem üritab alati säilitada stabiilsust ja reguleerib ennast. Senimaani saab süsteem suurenenud kasvuhoonegaaside hulgaga hakkama,» selgitab Eerme. «Aga igasugune energia vabanemine tekitab looduses ikka korralagedust. Kliima puhul on entroopia (korrapäratuse määr – toim) isegi tähtsam kui temperatuur, kasvava entroopiaga süsteem ei püsi käigus.»
Millisel hetkel kliimasüsteemi taluvuse piir ületatakse ning toimub «riigipööre», ei tea keegi. Nagu sedagi, millisesse olekusse kliima seejärel läheb. Võimalikke mudeleid on sadu ning süsteemi keerukus ei võimalda üht teisele eelistada.
Pöördeid on ennegi olnud
Maakera ajalugu on näinud ohtralt kliima «riigipöördeid», olgu need siis jääaegade saabumised või nendejärgsed soojenemised. Eerme toonitab, et nende põhjused ei pruugi alati olla välised, vaid ka süsteemi enda muutlikkus võib ühel hetkel suure pöördeni viia.
Praegune inimese tegevus – peamiselt kasvuhoonegaaside emissioon – töötab aga kahtlemata kliimale välise, süsteemi kõigutava tegurina. See mitte ainult ei soojenda atmosfääri alumist kihti, vaid jahutab ka ülemist kihti ehk stratosfääri.
Soojenemine, mille neelab suures osas ookean, tekitab troopikas rohkem äikesepilvi, võimsamat õhu ülesvoolu ning selle mõjud ulatuvad järjest kaugemale. «Kui atmosfääris on energiat rohkem, siis on paratamatult rohkem ka torme,» tõdeb Eerme. Stratosfääri jahenemine muudab omakorda tuultemustrit.
ÜRO kuulutas tänavu 18.-22. jaanuaril toimunud katastroofikonverentsil (World Conference on the Disaster Reduction) möödunud aasta kõige loodusõnnetusterohkemaks alates 20. sajandi algusest. Neil andmeil on loodusõnnetuste arv lausa mitmesajakordistunud. Kui aastal 1900 on registreeritud vaid mõned juhtumid, siis viimastel aastatel kõigub number 400-500 erineva õnnetuse vahel (Emergency Disasters Data Base
www.em-dat.net).
Lisaks tormidele, põudadele ja üleujutustele on selle numbri sees siiski ka globaalse soojenemisega seostamatud tsunamid, maavärinad ja vulkaanipursked.
On ilmne, et suure osa loodusõnnetuste arvu kasvust saab kirjutada laienenud vaatlusbaasi arvele ning kadumas on oht mõnes kaugel maailma sopis toimunud katastroof kahe silma vahele jätta, erinevalt näiteks keskajajärgsest maailmast. Näiteks 14.-19. sajandil toimunud kliima jahenemise tagajärgi tundsid samuti kõik rahvad, kuid puudus rahvusvaheline organisatsioon, kes neid andmeid koguks, omavahel võrdleks ning kõiki maailma rahvaid erinevate apokalüptiliste ennustustega hoiataks.
Sagenevad vihmahood
Sellest hoolimata näib olevat selge, et tormid ning muud kliimamuutustest põhjustatud õnnetused on muutunud sagedasemaks. Maailm võitleb kliimamuutuste vastu seni peamiselt kasvuhoonegaaside väljapaiskamise vähendamise teel, kuid seegi rada on olnud enam kui okkaline. Globaalse soojenemise vastu võitlemise eestvedajaks on muutunud Euroopa Liit, liikumise piibliks on tänavu jõustuv Kyoto protokoll.
Protokoll ise sätestab üsna väikesemahulise kasvuhoonegaaside väljalaske piiramise, ometi pole näiteks kolmandiku kasvuhoonegaaside eest vastutav USA sedagi ratifitseerinud. Samuti jäävad leppest kõrvale arengumaad, olgugi et Hiina ja India tööstuse ning sellega koos ka õhureostuse osa on jõudsalt tõusmas. «Jõuda nendega (USA, Hiina ja Indiaga) kokkuleppele ongi järgmine poliitiline ülesanne,» märgib Tarand.
Kyoto protokoll on ette nähtud dokumendina, milles kehtestatud piiranguid pidevalt üle vaadatakse ning vastavalt uutele teaduslikele uuringutele rangemaks muudetakse. Lepingu jõustumiseks nähtud vaeva ning juba ennustatavate järgnevate poliitiliste tõrgete valguses ei näi see just ülearu efektiivsena.
Seepärast räägitakse üha rohkem, paraku küll vaid arenenud riikides nagu Suurbritannia, vajadusest asuda kohanema võimalike muutustega – olla valmis tormideks, üleujutusteks ja kuumalaineteks, unustamata samas võitlust kliimamuutuste vastu.
«Kui me ei reageeri piisavalt kiiresti [kasvuhoonegaaside emissiooni] piiramisel, pole olemas kohanemisstrateegiat, mis muutustega toime tuleks,» hoiatab Suurbritannia kliimahuvigrupi Climate Group juhtiv liige, keskkonnafüüsika doktor Steve Howard.
Rohkem raha, rohkem kahju
Kliimale on tsüklilisus omane, ajalugu on näinud märksa suuremaid muutusi kui viimaste aastakümnete maailma keskmise temperatuuri tõus 0,6 °C võrra ning lähisajandiks ennustatav umbes kahekraadine lisatõus. Vahe on selles, et viimastel sajanditel suhteliselt stabiilset kliimat nautinud inimesed on valgunud üle kogu maailma, jättes vähe paiku, kus loodusjõud saaksid meid mõjutamata möllata.
Viimase kahesaja aastaga on inimkond kuuekordistunud, ühelt miljardilt kuuele ning samavõrra on kasvanud ka meie tundlikkus kliimamuutuste suhtes. Kui rahvastiku tihedus on kuus korda suurem, on tormides ja üleujutustes hukkunuid-kannatanuid samuti tunduvalt enam, iga põud jätab toiduta suureneva osa rahvast.
Mida jõukamaks saavad riigid ja inimesed, seda enam võib iga tavalinegi torm tekitada miljarditesse ulatuvat kahju ja jätta sügava jälje selle all kannatanud riigi majandusele.
Ehk siis – kõige paremini tunneme kliimamuutuste jälgi oma rahakotis. Ja see peaks olema piisav motivaator vähemalt ilmauuringute jätkamiseks ning selgitamiseks, palju me tegelikult suudame kliimat mõjutada või sellega kohaneda.
«Rohi rohelisem»-stiilis lapsepõlvemälestused ning meedia kaudu teadvusse jõudev globaalse soojenemise temaatika kallutavad vägisi inimesi arvama, et ilmad on tänapäeval eriti hulluks kätte läinud. Siiski ei saa iga kord, kui Tartu maraton ära jääb, selles Narvas põlevkivi energiaks moondavaid tehaseid süüdistada.
Kliimasüsteemid on keerulised ning nende ennustamine on tänamatum töö kui tänavuse jaanipäevailma prognoosimine. Kuniks fossiilsetele kütustele aga loodussõbralikku asendusenergiaallikat ei leita, peab inimkond arvestama, et jätkab ohtlikku mängu kliimaga, mida ta kontrollida ei suuda.
