Kuigi lahingus on relvad tähtsad, kõige tähtsamad on siiski sõdurid. Seda tõestasid need vähesed Sparta võitlejad, kes nende kuninga Leonidase juhtimisel astusid vastu tohtu suurele Pärsia kuninga Xerxsese väele Termopüülides. Seda tõestasid ka need 450 eestlast, suurelt osalt koolipoisid, kes astusid Vabadussõjas Narva all vastu rohkem kui kümme korda suuremale punaarmeelaste väele ja nende relvavennad, kes olid võidukad palju paremini relvastatud Punaarmee ja Landeswehri vastu.
Kui Stalin alustas aastal 1939 rünnakut miljoni-suuruse, tankide ja kahuritega hästi varustatud Punaarmeega Soome vastu, mille rahva arv oli tollal ainult kolm ja pool miljonit, arvas ta, et Soome vallutab ta paari päevaga. Soome sõdurid arvasid teisiti. Üks ebameeldiv sõja tagajärg Soomele oli matta umbes miljon Punaarmeelase laipa.
Intelligents, rahva heaolu ja riikide jõukus.
Inimene on ka kõige tähtsam tegur rahva heaolus ja riikide jõukuses. Inimesed kes on intelligentsed ja haritud on tavaliselt ka jõukad ja samuti on riigid mille elanikkonna nad koostavad. On muidugi erandeid – juhul kui vähem intelligentsel ja puuduliku haridusega rahval on olnud õnn elada tohutute maa-aluste nafta varude otsas, nagu näiteks Katari kodanikel, siis võivad nad olla püsti rikkad, kuigi nad oma IQ ja haridustasemega ei hiilga. Samas, kui andekas ja haritud rahvas nagu eestlased on kannatanud poolsada aastat vene kommunistliku okupatsiooni, võib neil tee jõukusele olla vaevaline. Pikas perspektiivis ja üldiselt on aga tugev seos riigi inimkapitali, mis koosneb peamiselt rahva keskmisest intelligentsusest ja rahva haridustasemest, ja rahva jõukuse vahel.
Ulsteri ülikooli psühholoogia professor Richard Lynn ja soome politoloog ja sotsioloog Tatu Vanhanen, kelle poeg Matti oli muide Soome peaminister aastast 2003 kuni 2010, tegid selle seose kohta põhjaliku uuringu mille tulemused nad avaldasid aastal 2002 oma raamatus „IQ and the Wealth of Nations“ (IQ ja Riikide Rikkus). Aastal 2006 nad avaldasid raamatu „IQ and Global Inequality“ (IQ ja Globaalne Ebavõrdsus), mis sisaldab uusi andmeid ja vastulauseid eelmise raamatu kriitikutele.
On loogiline järeldada ka ilma teaduslike uuringuteta, et targad inimesed ja targad rahvad saavad jõukamaks kui need kes on vähesema mõtlemisvõimega. Kuna aga inimeste ja rahvaste IQ erinevused tulenevad peamiselt nende geenide ja genofondide erinevustest, mis määrab ka nende rassilise kuuluvuse, kriitikutest puudus ei olnud. Tänapäeva „poliitilise korrektsuse“ ajastul ei tohi tunnistada, et mustanahaliste IQ on umbes ühe kuni kahe standard hälve võrra, st 15 kuni 30 IQ punkti, madalam valgete omast ja veelgi madalam Vaikse ookeani äärsete aasialaste IQst. Teadlasi, kes selliseid fakte avaldavad tembeldatakse tihti poliitilise korrektsuse kütkes vaevlevate kriitikute poolt koguni rassistideks.
Teoreetiline alus.
Autorid esitavad rahva IQ põhjustuse teooria, mis põhineb geenide ja keskkonna vastastikusel mõjul. Kõrge IQ soodustab paremat toitumist, kõrgemat haridust ja paremat tervishoidu. Need omakorda aitavad tõsta IQ testide tagajärgi. Nad leiavad, et rahva keskmise IQ tähtis tegur on rahva rassiline koosseis ja väidavad, et see järeldus tuleneb faktist, et rahva IQ-d on võimalik ennustada rahva rassilisest koosseisust ja sellest, et sama rassi rahvaste IQ-d on sarnased.
Inimkapitali arvestused.
Lynn ja Vanhanen põhjendavad seda, et IQ testidega mõõdetud intelligents on peamine riigi jõukuse ja ka mitmete muude rahva heaolu meetmete põhjustaja faktiga, et rahva keskmise IQ ja kirjaoskuse, kõrgema hariduse, eluea ja demokraatliku riigikorra vahel on tugev korrelatsioon, ja need on omakorda korrelatsioonis riigi sisemajanduse koguproduktiga. Nad leiavad, et kõrgema IQ ja kriminaalsuse vahel on negatiivne korrelatsioon, mis on hea, aga samasugune seos rahva iibega rahva säilimise seisukohast hea ei ole. Viimasel on ka nn dysgeenik efekt – vähem andekad inimesed muretsevad rohkem lapsi, mis pikapeale põhjustab rahva keskmise IQ languse, või vähemalt aeglasema tõusu. Kahekümnendal sajandil on inimeste keskmine IQ olnud tõusuteel. Seda uuris ja selgitas esmalt Uus-Meremaa Otago ülikooli professor James Robert Flynn, sestap kutsutakse seda fenomeni Flynn efektiks.
Autorid arvestasid tollal olemasolevatest andmebaasidest 113 rahva keskmise IQ ja 79 rahva IQ nende naabrite andmete alusel. Nad leidsid, et kõige kõrgem IQ, 107, oli Hong Kongis millele järgnes Lõuna Korea 106 punktiga. Allpool Sahara kõrbe asuvates Aafrika riikides, nn musta Aafrika rahvaste IQ oli suurelt osalt alla 70.
Keskmiseks IQ-ks arvestasid nad 100, Suurbritannia andmete alusel. Eestlaste keskmiseks arvestasid nad aastal 2002. aastal 97, põhinedes naaberriikide andmetel. Hiljem on IQ määramiseks kasutatud nn Programme for International Student Assessment (PISA) testide tagajärgi. Kuna eesti noored on viimasel ajal olnud maailma tippude hulgas võib arvata, et ka eestlaste keskmine IQ sarnaneb Hong Kongi, Lõuna Korea ja Singapuri elanike või soomlaste omadega.
Veelgi detailsemad arvestused.
Inimkapitali arvestust täpsustasid Ross Ülikooli professor Gerhard Meisenberg ja Richard Lynn aastal 2011. Nad avaldasid „Sotsiaal, Poliitika ja Majandusteaduse Žurnaalis“ (The Journal of Social, Political and Economic Studies) artikli „Intelligence: A Measure of Human Capital in Nations“ (Intelligents: Riikide Inimkapitali Mõõt).
Nad mõõtsid korrelatsioone rahva keskmise IQ, haridustaseme ja selliste muutujate vahel nagu riigi sisemajanduse koguprodukt, rahva ostujõud, Gini index, mis mõõdab sissetuleku jaotust elanikkonnas, riigi majanduslik vabadus, riigiaparaadi suurus, korruptsioon, demokraatia, poliitiline vabadus, eluiga, väikelaste surma protsent, enesetapud, rahva iive ja ka küsitluste alusel tuvastatud jumalasse uskuvate protsent, õnnelikkuse tunne ja eluga rahulolu.
Nad leidsid positiivsed korrelatsioonid IQ ja haridustaseme ning riigi sisemajanduse koguprodukti, rahva ostujõu, Gini indexi, majandusliku ja poliitilise vabaduse, demokraatia ja eluea vahel. Korrelatsioonid osutusid negatiivseks nii IQ ja haridustaseme kui ka majanduse näitajate ja selliste muutujate vahel nagu riigiaparaadi suurus, korruptsioon, rahva iive, väikelaste surmad ja usk jumalasse.
Kuigi korrelatsioon ei pruugi olla alati kausaalne, sest on võimalik, et mõnede muutujate vahel on kas juhuslik seos või polegi seost, ja mõnikord pole selge kumb kahest seotud tegurist on põhjus ja kumb tagajärg, on Meisenbergi ja Lynni analüüs siiski kasulik olukorra selgitamiseks ja otsuste tegemiseks.
Õppetund Eestile.
PISA testide tagajärjed mis näitavad, et Eesti noored on oma andekuse poolest maailma tippude hulgas, annavad meile põhjust olla optimistlikud. Samas annavad aga Meisenbergi ja Lynni analüüsi tagajärjed mõtlemisainet Eesti ja eestlaste olukorra parandamiseks.
Negatiivne iive.
Kõige tõsisem probleem mis vajab lahendamist on eestlaste juba kaua kestnud negatiivne iive. Sellele lisanduv eestlaste väljaränne manab ette sünge tuleviku kus eestlased jäävad vähemusrahvuseks oma põlisel kodumaal. Laste abirahade ja muude rahaliste toetuste tõstmine, mida on pakutud, pole kahjuks õige lahendus eestlaste iibe tõstmiseks. See ainult kiirendab eesti rahva proportsiooni kahanemist elanikkonnas, sest nagu üldiselt teada, avaldavad sellised meetmed kõige suuremat mõju madalmatest ühiskonnakihtidest elanikkonnale, kes on suurelt osalt kunagise Laari valitsuse poolt Eestisse põlistatud venelased.
Lahendus on seotud majanduse paranemisega. Targad inimesed saavad aru, et pole mõistlik palju lapsi muretseda kui nende majanduslik olukord on täbar. Kui nad on majanduslikult kindlustatud, on nad ka valmis rõõmu tundma laste ilmale toomisest ja kasvatamisest.
Riigiaparaadi suurus.
Eestis tõusis riigiametnike arv jõudsalt 12. aasta jooksul mil Reformierakond valitses. Kuna ametisse määrati enamasti neid kes olid otseselt või kaudselt sõltuvad võimuparteidest, aitas see muidugi võimuparteidel endile kindlustada ka suurt valijaskonda.
Riigi majandus ja rahva heaolu paraneks tunduvalt kui suur osa ametnikest saaks maksumaksjate palgalt eemaldada ja suunata kasulikule tööle ja nende, kes jäävad ametisse, palku ja hüvitisi rangelt piirata.
Pole ka mingit olulist põhjust miks Eestis peaks olema elanike arvuga võrreldes kaks korda suurem arv parlamendiliikmeid kui näiteks Soomes või Rootsis. Kui arvestada riigikogulaste palku, hüvitisi, pensioneid ja nende suurt hulka nõunikke ja asjaajajaid, siis läheb iga riigikogu liige maksumaksjatele väga kalliks. Eestile piisaks 51-liikmelisest Riigikogust.
Demokraatia.
Eesti kuulub kindlasti demokraatlike riikide hulka, aga on siiski küllalt ruumi Eestit demokraatlikumaks muutmiseks. Eesti praeguse põhisseaduse eelnõu valmistas assamblee, kuhu pääses niipalju kommuniste, et nad said rakendusseadusega jätta kehtima Nõukogude aegsed seadused, et neid ei saaks inimsusevastaste kuritegude eest karistada ja anda kohalikel valimistel hääleõiguse ka muulastele.
Esimene põhiseaduse lõik küll väidab, et rahvas on kõrgeim võim, aga see ei peegeldu järgnevates sätetes. Kui võrrelda nelja Eesti põhiseadust, st 1920, 1934 ja 1938 aastate ning praegust, aastal 1992 kehtestatut, siis on selge, et kõige demokraatlikum oli suure häälteenamusega heaks kiidetud Vabadussõjalaste 1934 aasta põhiseadus. Too andis rahvale õiguse seaduse eelnõude algatamiseks, rahvahääletuseks, riigipea kandidaadi esitamiseks ja riigipea valimisteks. Praegune on sellega võrreldes kõige ebademokraatlikum. See küll võeti vastu rahva hääletusel, aga võimalust jätkata tollal kehtiva põhiseadusega ega mingit muud alternatiivi hääletusele ei pandud. Demokraatlikumat põhiseaduse eelnõu on võimalik valmistada ja seda võib kehtestada rahva hääletusega nagu kehtestati praegune.
Kindlasti on ka ruumi valimisseaduse parandamiseks. Praegune parteide nimekirjadel põhinev „modifitseeritud jagajate jadadega d’Hondti meetodi“ ülekandega valimissüsteem jätab palju soovida. Kui valija annab Nõmmel oma hääle Juhanile, võib ta häälega valituks osutuda hoopis Ivan Sillamäel. Samuti pole täidetud põhiseaduse nõue valimised korraldada proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Groteskne näide sellest on aasta 2013 kohalikest valimistest Tallinnas. Kandidaat kes sai 13 häält osutus valituks kuigi 717 kandidaati said temast rohkem hääli, mõned rohkem kui tuhat. Lihtne lahendus oleks lugeda võitjaks kandidaadid, kes koguvad oma ringkonnas kõige rohkem hääli.
Järeldused.
Seda, et eestlased on andekas rahvas ei arva meie ainult ise, seda tõestavad ka pädevad rahvusvaheliselt tunnustatud testid. Mitmed eestlased on suutnud interneti tehnoloogia abil palju rikkust ja ülemaailmset tunnustust koguda. Enamik rahvast aga kannatab ikka veel vene kommunistliku kurjuse impeeriumis veedetud poolesaja aastase vabaduse kaotuse ja majandusliku laastamise tagajärgi. Jõukate rahvaste perre Eesti pole veel jõudnud.
Eesti riigijuhtide hulgas on kindlasti neid, kes saavad aru kuidas Eesti jõukaks muuta, aga võimalik on kiiremini jõukuse teele jõuda kui kasutame ka teaduslikke uuringuid mida on teinud paljud mõttetargad inimesed.
Jääme lootma, et meie riigijuhid võtavad head nõu kuulda kõikjalt kust seda on võimalik saada ja suunavad Eesti kindlal sammul marssima jõukuse ja heaolu teele.
