„Inimsuhted on alati tähtsamad kui 3. kaitsekategooria käpik“. Sellise paikapaneva ja rahustava lause kirjutas mulle lilleteadlik sõbranna. Olin kurtnud talle oma muret: „Saaremaal niideti meie ööviiulid maha!“

Öeldes „käpik“ ei mõelnud Tuuli ei labakinnast ega käpiknukku, nagu minagi ei rääkinud keelpillidest, kui mainisin ööviiuleid. Jutt käib taimede sugukonnast nimega KÄPALISED ehk ORHIDEELISED. „Eestis leidub kokku 39 liiki ja alamliiki käpalisi. Neist osad on levinud üle Eesti, kuid paljud kasvavad vaid Lääne-Eestis ja saartel, kus on neile sobilik lubjarikas pinnas.“ (Lubi = lime.) Kirjeldus pärineb Eesti Orhideekaitse Klubi kodulehelt (orhidee.ee), mida soovitan kõigile huvilistele. Pealkirjas maintud kolmanda kategooria kaitsealused liigid Eestis „on liigid, mis on suhteliselt tavalised, kuid on võimalik nende liikide arvukuse kriitiline langus,“ leidub Vikipeedia huvitaval teemalehel „Looduskaitse all olevad liigid Eestis“.

Ühesõnaga, minu reaktsioon kiiresti pista toigas maasse suure käopõlle (Listera ovata, common/eggleaf twayblade) kõrvale, et see maha ei niidetaks oli isiklik ja õigustatud, ent siiski mitte hädavajalik lille harulduse või ohustatuse seisukohalt. Mu kurvastus, et platsi veerele igal aastal ilmuvad ööviiulid (rohekad käokeeled, Platanthera chlorantha, greater butterfly-orchid) olid esialgu ununenud ja seega külalisniiduki eest kaitseta jäänud, oli ka igati õigustatud isiklikust taimearmastaja seisukohast, kuid märge taimemäärajas on nendegi puhul LK III.

Pereterapeudist lilleteadlik sõbranna on tõesti kulda väärt. Kinnitas, mida ma ise ka ääri-veeri teadsin, et enamik niidutaimi, k.a. orhideed, siginevad millalgi tagasi. Sageli söövad neid ka lehmad ja lambad, kuid käpaliste maa-alused alged säilivad õnneks aastakümneid. Tal endal on õnnelik näide võtta, et neil Lääneranna vallas on üks loopealne, kus karjatati aastakümneid ning seal polnud ühtegi kuldkinga (Cypripedum calceolos, lady's slipper), aga kümme aastat pärast lehmapidamise lõppemist ilmusid kingakesed salaja sinna tagasi. Ning kui üldse ei niideta ega sööda, kaovad paljud liigid mõnekümne aasta pärast jälle, sest ala kasvab hoopis täis. Selline nokk kinni – saba lahti olukord. Ega niidu nimi polekski niit (mowed / wooded meadow), kui seda ei niidetaks.

Lillesaared niitväljal
Mida teeb lillearmastaja, kui lahke sugulane tuleb niitva tõlla seljas mööda põlluvaheteed oma 84-aastast tädi, minu ämma, aitama? Lillesõber korjab kärmesti nurmenukuõied ja meelespead ära, mõned eriti suured ära-unusta-mind sinipilved saavad ka millegagi (antud juhul käepäraste termostega) piiratud ning edaspidi tuleb mõtiskleda – kust maalt käib see kuldne kesktee? Tallatud tee läbi nabani ulatuva rohu see olla ei saa, vähemalt kuniks suvitab siin Mamma. Tema on kahevahel – armastab niitmist ja korda, ent jätab kohati ka lillesaari niidetud alade sisse. Selle tarvis haarab tihti hoopis vikati või pügamiskäärid, selle asemel, et lükata aku jõul töötavat niidukit.

Küla pealt kosja tulnud suur teradega tõld paraku nii õrnalt valiv ei suuda olla ning kippus ka valusalt madalalt lõikma, nii et mätas kohati käristet. „Varsti saab samblast jagu,“ kõlas lähenemine. Mul läksid silmad suureks. Ah, et samblakihist, mis tõepoolest kükitab sügaval liblede all, tuleb jagu saada?! Esimest korda kuulsin. Metsa vahel tundub see liiast, sest ega me Niitväljal suvita! (Niitvälja Golfikeskus asub Harjumaal.) Sammal on alati selle väiketalukoha rohuga seltsis vaikselt elanud, seda leidub isegi juurdunud linnamurus. Veel üks liik, mille rikkust ei osanud hinnata, enne kui ähvardatakse minema peletada. Aga on neid, kes selles elavad ja järgmisi, kes üürnikest toituvad...

Oi, kui palju seisukohti, radu ja ristteid. Aga nagu juba pealkirjas öeldud... inimsuhted, hoolimine, tänulikkus. „Sellel suurel niitmistuhinal on ka oma sotsiaalne otstarve eesti külaelus, mingi võistlusmoment,“ lisab Tuuli. „Meie niidame ise ka, sest muidu leiab aset suur rästikute elurikkus.“ Ärme siinjuures unustame uuemapoolset eesti vanasõna – kus ilu, seal puuk.

Siiski liiguvad uued suhtumise tuuled. Eesti Rahvusringhääling avaldas 15. mail loo „Muru madalaks pügamine läheb moest“ ning rohe.geenius.ee 18. mail: „Tartu lõpetab sel suvel muruniitmise paljudes paikades üle kesklinna“. Järgmisena pakutakse sealsamas lugu Husqvarna blogist „10 nippi, mis tagavad sinu aias ilusa ja hooldatud muru“. Muigekoht.

22. mail, elurikkuse päeval jagas Keskkonnaamet oma Facebooki lehel väärt mõtteväetist: „Lihtsaim viis elurikkuse hoidmiseks on jätta mõned koduaia murulapikesed niitmata. Niidetud muru on nimelt üks eluvaesemaid kooslusi. Niitmise asemel soovitame mõnesse aianurka näiteks naadi või võilille teadlikult kasvama jätta. Teavita elurikkuse hoidmisest ka oma naabreid! Prindi välja silt „Ma ei ole laisk – hoian siin elurikkust!“ ja leia sellele aias sobiv koht. Sildid saad alla laadida https://tinyurl.com/hoianeluri... ja https://tinyurl.com/hoianeluri....

Veel mõningaid viise, kuidas elurikkust hoida: Ära sõdi umbrohuga seal, kus see sind ei sega – naat, võilill, ohakas ning paljud teised tülikaks peetud liigid on tolmeldajatele ja teistele putukatele väga olulised. Õitsvad taimed rõdul rõõmustavad nii inimesi kui ka putukaid. Kasvata rõdukastis, peenras või aiaservades rohkelt ja pikalt õitsevaid taimi – need pakuvad toitu mesilastele, kimalastele ja liblikatele. Korja loodusest meie niiduliikide seemneid ning kasvata neid oma aias. Iga ruutmeeter kodumaiste õitsevate lilledega on tükike meie oma loodust. Hoia väikseid veesilmasid – lombid, tiigid, kraavid, ojakesed on olulised paljudele liikidele nii elupaiga kui ka joogikohana. Väike põõsas kortermaja ukse kõrval võib olla kellelegi terve maailm! Elurikkust soosivad ka kõdunev puutüvi, vana kiviaed, lehehunnik, oksakuhil ja sammaldunud kivi. Kasuta sünteetiliste taimekaitsevahendite asemel looduslikke, näiteks nõgesevett. Õpi tundma liikidele olulisi elupaiku. Siis oskad neid märgata ja hoida.“

Eestlane – hinga sügavalt sisse ja pane lõikeriist käest. Rahus rohi, sügav põhi.

Riina Kindlam, Tallinn



Selgus, et seesamune 22. lehekuu, kui mina Saaremaal nuputasin, kuidas õrnalt seletada sugulasele, et ta võiks harvemini oma suure masinaga Mamma platse niitmas käia, oli elurikkuse päev! Elurikkus on bioloogiline mitmekesisus (biodiversity). Keskkonnaamet tutvustas sel puhul oma Facebooki lehel elurikkuse ja liigiriikuse säilitamise põhimõtted soovitusega niita harvem muru. Allalaadimiseks ja väljatrükkimiseks pakutakse ka juurdelisatud silti, mida oma krundile välja panna. Eks ikka, et kordaarmastavad ja uudishimulikud naabrid kindlalt teaksid: Me ei ole laisad vaid hoiame liigirikkust. Mõtle Sinagi selle peale. Allikas: Keskkonnaamet

Märkmed: