Muusikainstrumente leidub maailmas palju ja igal on oma eripära. Viiul koos oma madalamatämbriliste liigikaaslastega võlub väljendusrikkusega. Linnulaulu imiteerivad kõige veenvamalt puupillid. Klassikaline kitarr silitab uinutavalt hinge. Üle kõigi aga valitseb vanaaegne vileorel, mida õigusega nimetatakse instrumentide kuningaks. Moodne aeg ja arenenud tehnoloogia on temalegi paindlikumaid järeltulijaid soetanud, kuid vanaisa majesteetlikku väärikust see ei kõiguta. Häid oreleid ja häid organiste napib kogu maailmas ja ju see peabki nii olema. Kuningaid ei saa olla sama palju kui nende alamaid.
Möödunud nädalalõpul musitseeris Torontos organist Aaro Tetsmann, esinedes laupäeval, 29. jaanuaril kontserdiga Vana-Andrese kirikus ja osaledes pühapäeval, 30. jaanuaril kontsert-jumalateenistusel Peetri kirikus. Julgen arvata, et organisti isikut on eelreklaami kaudu juba piisavalt tutvustatud ning piirdun siinjuures tema programmi ja sellest saadud elamuste kirjeldusega.
Laupäevasel kontserdil esitas kunstnik seitse pala seitsmelt heliloojalt, keda nimetan esitamise järjekorras: Jean Sibelius, Mikolajus Konstantinas Ciurlionis, Edgar Arro, Johann Sebastian Bach, Nicolas de Grigny, Roman Toi ja Johannes Brahms. See huvitav ja vaheldusrikas kava pakkus mitmeid meeldivaid üllatusi ning sundis heitma pilku kirikumuusika ajalukku.
Sibeliuse Intrada on monumentaalne teos, helivärvilt sümfooniline. Põhjamaiselt grandioosne sissejuhatus kontserdile. Kellel on olnud võimalus tutvuda leedu muusika suurkuju Ciurlionisega (kardan, et neid napib), teavad, et ta oma lühikese eluea jooksul (suri 35aastasena) jõudis leida võrdset tunnustust maalikunstnikuna. See peegeldub ka tema muusikas. Esitatud cis-moll fuuga paelus pastelsete toonidega, mida kuulates tekkis pilt heliloomingu sünnist pintsli ja lõuendi abiga. Arro kahe eesti rahvalaulu töötlus oli äärmiselt huvitav, kuid kõrvale harjumatu. Võimalik, et vaevlen eelarvamuste küüsis, kuid ei saa lahti tundest, et mõni teine instrument oleks rahvalaulu karakteri veenvamalt esile toonud.
Bach on lihtsalt Bach. See nimi seostub oreliga nii kindlalt, et tema kontserdi kavast välja jätmine võrduks peaaegu ketserlusega. Esitatud c-duur prelüüd ja fuuga kinnitas helilooja ja instrumendi sünonüümsust. Kes aga mõjus üllatuslikult värskena, oli Bachi eelkäija prantslane Grigny, keda isegi muusikaajalugu üsna pealiskaudselt tunneb. Ometi jõudis see kunagine kuulsa Reimsi katedraali organist kasina 31 eluaasta jooksul oma oreliloominguga pakkuda tiivustust paljudele järeltulijaile, Bach kaasa arvatud. Tema viieosaline Kyrie en Taille oli ehk ilmekaim pala kogu kavas, milles kõik võimalikud registrikombinatsioonid osavalt ära kasutatud.
Noorima helilooja Toi c-moll prelüüd mõjus mõnes mõttes ebatoilikult – kustus sama rahulikult kui algas. Kavalehel sulgudes intrigeeriv väljend: jutlus. Kuna tegu oli ainsa elusoleva komponistiga ja kohalikuga pealegi, siis võimaldas see hankida täiendavat informatsiooni. Selgus, et autor oli üritanud helides jäljendada peapiiskop Tauli jutlust – algab vaikselt pühakirja lugemisega, siis paisutab selle tõlgendusel vajadust mööda häält ja lõpetab taas leebelt, nagu tänades kogudust kuulamise eest. Peapiiskopi enda arvamust ega hinnangut ma ei kontrollinud. Jäin helilooja seletusega rahule.
Ka kontserdi lõpp üllatas mõnevõrra. Brahmsi kuju ei oska kuidagi orelipingilt otsida, kuid oma elu viimastel aastatel pöördus ta selle instrumendi poole ja väga mõjuvalt. G-duur (või siiski g-moll?) prelüüd ja fuuga rabas oma virtuooslikkuse ja (nagu avapalagi) sümfoonilise ilmega.
Järgmisel päeval Peetri kiriku jumalateenistusel mängis organist kaaluva osa samast kavast. Ainsaks oluliseks lisandiks eelnenule oli Dietrich Buxtehude c-duur prelüüd. Selle helilooja näol oli tegemist Bachi teise ja vanema eelkäija ning innustajaga. Ainuüksi fakt, et noor Bach kõndis jalgsi maha 400 kilomeetrit seda organisti kuulama, tohiks sisendada kuulajasse aukartust.
Siin liitus oreliga kohalik sopran Kristina Agur, kes esitas seitse laulu, enamuses rahvusvahelise mainega heliloojailt nagu Charles Gounod, Gabriel Faure, Cesar Franck ja Wolfgang Amadeus Mozart. Ainsa eesti heliloojana leidus tema repertuaaris Marje Sink. Noor lauljatar musitseeris meeldivalt ja tundeküllaselt, orelisaade toetas ta ettekandeid pehmelt ja delikaatselt.
Kaks päeva järjest arhailisest (ja ka tänapäevasest) kirikumuusikast küllastunud õhkkonnas mõjus vaimule kirgastavalt. Oli huvitav kuulda ja võrrelda samu helindeid esitatuna kahel eripalgelisel orelil. Ja koguduse hulgas viibides ise kõiges osaleda nii koraali kui liturgiat lauldes. Ka Vana-Andrese kirikus kasutas õpetaja Kalle Kadakas lühikest vaheaega, et kogudust ja organisti palvesõnadega tervitada ning kontsert lõpetati võimsa koraalilauluga.
Mõlemas kirikus pakuti naisringi poolt kohvi ja kohvikõrvast, mis ühtlasi võimaldas muusikutega kohtuda ja vestelda. Peetri kirikus, kus esinemine toimus kooril, kutsus koguduse esinaine Naani Holsmer mõlemad kunstnikud altari ette, et neid lilledega tänada. Oli haruldaselt meeldiv nädalalõpp nii kunstilises kui vaimulikus mõttes.
