Hariduselu korrastamist alustati tol ajal õigest otsast ja õigete inimeste toel, mis andis juba varsti suurepäraseid tulemusi. Tartu Ülikooli rahvusvaheline tunnustus kasvas kiiresti. Ülikool omandas erilise koha ja tähenduse rahvuslikul haridus- ja kultuurimaastikul. Olukorda ei anna võrrelda teise iseseisvuse ajaga, kus „alma materite“ arv meie väikeriigis oli vahepeal üle mõistuse suur (59 kõrgooli üle Eesti!), Tartu Ülikool aga taandumas üheks nende hulgas. Akadeemilise areaali laienemine on küll mõnes mõttes ajastu märk ent valitseb ka oht, et keskne ja Lääne-Euroopaliku tuntuse juba varem saavutanud suurkool võib tulevikus kõrgvaimsuse hiilgusest midagi kaotada.
Väljaande “Mõtteid valmivast intelligentsist” faksiimiletrükk (1997) ning sellele järgnenud ankeetküsitlus (Sirp, aprill-august 1998) ja kokkuvõte (PM, Kultuur, 2.10.98) oleksid pidanud vallandama puhastava toimega mõtetetulva, et selgineks poolsajandi pikkuse okupatsiooniga hägustunud ja taasiseseisvumise järel mitut pidi segipööratud Eesti akadeemiline- ja hariduselu. Seda ei juhtunud.
Professor Mati Hindi artikkel “Intelligendi vastutus” (Sirp, 17. ja 24.04.1998) ja ankeedi ajakirjanduslik avalöök läbimurret ei tekitanud, tuimuse tammi ei murdnud. Haritlaskonnale vajalik ja [/b]kogu ühiskonna arengu seisukohalt oluline arutelu ei kerkinud esile loodetud tonaalsuses. Sirbis pool aastat avaldatud ankeeti ei märganud ( ei soovinud märgata?) haritlaskonna ja intelligentsi juhtgrupp. Tekst oli ajaleheveerus tumedale taustale paigutatud, mustale mustaga trükitud (Sic!) ent siiski hädapäraselt loetav. Ja see, mis seal lugeda, oleks pidanud muret ning ärevust tekitama, asjaosalisi, eriti rahva vaimuelu- ning haridusjuhte sügavalt mõtlema panema.
Intelligents ärkas liiga hilja
Viis aastat pärast ankeedi vastuste ilmumist kogunes haridustöötajad tuumik Toompeale. Kõnekoosolekul esitati sõjakaid nõudmisi, et valitsuse mustkunstnikud võtaks ka nende jaoks kübara seest midagi välja! Nukker oli hilinenud ja üksnes ainelisusele suunatud streigikoosolekut vaadata. Miks ei ärgatud varem, miks ei öelnud haritlaskond oma sõnumit õigel ajal, siis kui selged märgid näitasid, et eesti hariduse-, kultuuri- ja vaimuelus on algamas dramaatilised muutused?
Miks ei küsinud haritlaskond , kuidas on saanud võimalikuks, et diplomipesust võib kujuneda arenev allilmaharu, et meie riigis, kus just haritlaskond olnud alati rahvale väärikas eeskuju, kõnnivad meie keskel ringi kõrgemate parteikoolide libamagistrid, Venemaa ülikoolide õppekavu järgivad isetekkelised, meiepoolse akadeemilise tunnustuseta ja hämaravõitu haridust kultiveerivad institutsioonid? Akadeemilised mustkunstnikud tegid segastes haridusolude oma kübaratrikke üha väljakutsuvamalt, kuid keegi ei reageerinud, kisendanud ega karjunud..!
Ankeetküsitlusele vastanud tundsid juba aastate eest muret Eesti hariduselus toimunu, veel enam aga tulevikus toimuva pärast. Kasvatusteaduse õppejõud ja hariduspublitsist Tiiu Kuurme pani valmivale intelligentsile verd tarretama paneva diagnoosi: asjalik, professionaalne, edukas – ent hingetu ja kalk, Darwini ühiskonna intelligents! Professor Eduard Vääri muretses haridustaseme üldise languse, ametnike üleoleva suhtumise pärast teadmistesse. Emeriitprofessor Jüri Kuum kõneles südamevaluga Vene okupatsioonist põhjustatud eetika ja moraali langusest. Nende hirm oli põhjendatud. Kardetu ongi teoks saanud. Seda kinnitavad teated tegelikkusest.
“Kogu meie haridussüsteem on täielikult segi aetud,” kirjutas Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Hando Runnel (PM, 28.08.02).
Lehed tõid ära pettur-õppejõudude nimekirju, kus „professor“ laskis üliõpilasel kanda õppemaksu oma isiklikule pangaarvele, tudengitele turumajandust ning ärieetikat õpetavas mehes tuntakse ära parteiharidusvõrgu endine lektor, Tartu Ülikooli majanduse õppetooli õppejõud (Avo Viiol), kes on end smuugeldanud ka vabariigi kultuuriministeeriumi (sic!) kõrgeks ametnikuks osutub suurriisujaks, tema kaasprofessor (Janno Reiljan) aga peab televäitlust ilmselt kõrtsikakluseks, mida saadab ka vastav retoorika! Kas küsimus intelligentsi vastutusest ei kõla aktuaalselt? Ja ülimalt valusalt? Kohati võikalt? Sest pätistumine akadeemilisel alal (professor akadeemik Uno Mereste termin) pole kõrvutatav samalaadse protsessiga uulitsal! Mis meie ümber õieti toimus toona ja jätkub tänases päevas? Kas me sellist Eesti elu uueksloomist ootasimegi? Haridusvaldkonnas kohe kindlasti mitte. ( Lasnamäe ühe kooli venelasest direktor ei tee riigikeele nõuetest väljagi ja haridusministeeriumi korraldused ning isegi trahvid on talle paljas õhk!). Haridus on eestlastele siiski pühadus, ainuke, mis meie rahval olnud, mille poole püüeldud ja see peab ka segaste aegade kiuste alles jääma. Viimast kinnitab ka näiteks esimese Vene okupatsiooni(1940) ajalooline kogemus.
„Meie ei saa ütelda, et meie eliit tervikuna oleks negatiivne. Märtrite ja liigheade eeskujude kõrval on aga kahjuks siiski ka küllalt negatiivseid kujusid, kes oma eeskujuga okupatsiooni ajal ei kõlvanud teistele juhiseid andma, liiati veel teistele oma isikliku tegevusega eeskuju pakkuma. See kurb nähtus kohustab meid tänapäeval seda enam hoolitsema, et hingehaavad, need traumaatilised valud ei jätkuks ega päranduks edasi nooremasse generatsiooni, vaid ravitaks välja. Et noorem generatsioon võiks uuesti siiralt ja puhtalt kuulutada, esindada, kaitsta, tõlgitseda eestluse südametunnistuse häält” (Oskar Looritsa kõnest noorkotkastele Stockholmis 1955).
Kes meie noori õpetavad?
Nagu tollal, elame ka praegu okupatsioonijärgset elu. Mis annab meile alust arvata, et pikk, mitu inimpõlve kestnud Vene nõukogude okupatsioon ei risustanud haritlaste mõttemaailma? Kas noorus mõistab õigesti eestluse südametunnistuse häält? Lubatagu küsida: kellelt ta seda häält kuuleb, kes on valmiva intelligentsi eeskujud meil? Küllap need, kes okupatsiooni ajal oma vaimu vägistada ei lasknud, kes raskusi trotsides akadeemilise väärikuse ning sirgeselgsuse säilitasid. Aga neid oli vähe. Sellest tuleb järeldused teha. Meil ei viitsita aga hariduse nimele pretendeerivat tühisustki tõrjuda. Veneaegse skolastika taaka õlult heitmata ja küsimata, kes on meie noorsoo õpetajad-õppejõud, hakkame kiirkorras “bisnisskuule” rajama! Ja veneaegseid lühendatud õppeajaga keskkoole paaniliselt gümnaasiumideks ümber nimetama! Ärikoolis võib ja tuleb käia. Muutunud ühiskonnakorraldus nõuab seda. Küsimus on aga selles: kes, kuidas ning kellele mida seal õpetab!
Lubatagu akadeemilistele otsustajatele meenutada: kõrgharidusmaastikul on tekitatud kirjeldamatu segadus, targem pole lugu klassikalise gümnaasiumiharidusega! Kes selle eest vastutab?
Kui tahame olla kultuurtüvi, ei tohi me kasvatada metsikuid võsusid, kui tahes kenad ja vajalikud need ka ei tunduks. Just selles avaldubki intelligentsi vastutus. Ja kui vanem põlvkond ei soovi, valmiv intelligents aga ei taha või koguni ei suuda seda mõista, on lugu kehv. Meie laul haritud kultuurrahvana on siis lauldud, ehkki laulupidusid veel mõnda aega edasi peetakse ja päev ise riiklikuks pühaks kuulutatakse..!
Milleks meenutada kohe-kohe sajandivanuseks saavat raamatut ja selle faksiimiletrükki? Selleks, et seal sisalduvad mõtted meeles püsiksid. Sest oht akadeemilise ja hariduselu väärastumiseks on reaalsena olemas. Just ülisuure “haritlaskonna” puhul, nagu praegu Eestis, võib hariduse sisu kaotsi minna. Miitingud ja koosolekud seda tagasi ei too, küll aga võivad hägustada põhieesmärki, tekitada peataoleku ja hingelise segaduse, mis sunnib massid liikvele, paneb lokku lööma, plakateid valmistama ja nendega tänavale tulema. See toetab küll kaduvat õiglustunnet, pakub hetkelist rahuldust, annab kindlasti ka teatud lühiajalisi tulemusi, kuid soovitud lõppresultaati mitte. Sedalaadi toimimine on iseloomulik proletaarsele kooslusele Venemaal, aga mitteomane akadeemilisele haritlaskonnale Eestis. Vaimuaristokraatia ülesanne meie ühiskonnas on ohuolukordade teket ette aimata, neid vältida. Intelligents ei tohi oma missiooni minetada, pjedestaalilt alla astuda, oma vaimu nõtrust näidata. See on halvim, mis temaga võib eales juhtuda... Corruptio optimi pessima - halvim on ära rikkuda parim ( ladina k.)
“Ükski siht, ükski aade pole palju väärt, kui seda kandev inimene pole küllalt kultuurne, vaimne ja eetiline.” Selle sõnumi saatis haritlaskonnale 99 aasta eest kogumik “Mõtteid valmivast intelligentsist” ja võib kinnitada : seesama SÕNUM ON ÜLIAKTUAALNE KA TÄNA!
Tuleb tunnistada - pikaajaline Vene okupatsioon on muserdanud Eesti haritlaskonna vaimu sedavõrd, et ta on kaotanud enesesse vaatamise oskuse!
Vajame rohkem idealismi
Peame selgelt ja kindlalt deklareerima, et meie rahvusliku kasvatuse ning akadeemilise hariduse huvid on prioriteetsed. Need asuvad eespool mis tahes rühmade poliitilistest, ärilistest või kambahuvidest ning tuleb rahuldada esmajärjekorras. Natsiooni vaimsusest lähtuv elujõud, seda toetav kõlbeline kasvatus, teadus ja kultuur ning nendest võrsuv terve rahvustunne vajavad senisest hoopis suuremat tähelepanu. Erilist tähendust kannab just viimane, sest “väikerahval ei saa rahvustunne kunagi küllalt tugev olla” (Johannes Aavik, Rahvustunde nõrkusest Eestis, 1927). Kui tänane kujunev intelligents ei vea vaimu vankrit ja rahvast raskel enese (taas)leidmise teel ei toeta, siis tulevikus meil lihtsalt pole neid, kes “võiksid uuesti siiralt ja puhtalt kuulutada, esindada, kaitsta, tõlgitseda eestluse südametunnistuse häält”. Ilma selle hääleta oleme vaimselt surnud, ehkki rahvuskeha mõnda aega veel edasi elab.
Vajame väga suurt sisemist enesepuhastust ja üpriski tõsist, põhimõtteliselt uut intellektuaalset sihiseadet, motiveerivat teadmist iseseisva riigi edenemisest ja arengust. Vajame rohkem idealismi. Nii poliitikas, igapäevatöös kui ka hariduselus. Ja ausust ning otsekohesust meie riiklikule elukorraldusele või rahvuspsühholoogiale vastuvõetamatute väärnähtuste ja olukordade hindamisel.
“Mõtteid valmivast intelligentsist” on huvitav tagasivaade meie intellektuaalse ja rahvuskultuurilise mõtte arengule, teatud lõikudes ka õpetlik teejuht ajaloo uutes keerdkäikudes. Kahjuks sütitas kogumiku mitmeski osas tänapäevane tekst vaid mõnda tundlikku intelligenti. Haridusjuhte ja rektoreid jättis see külmaks.
Kogumik analüüsib ja arutleb, hoiatab ning manitseb hindama õigesti vaimu- ja muid varandusi, mis kiired kaduma, kui priiskamine ja pillav meelelaad ühiskonnas maksvusele pääsevad. “Ei ole palju teisi kultuurrahva nimele pretendeerivaid väikerahvaid, kes oleksid oma ümbruselt nii hädaohtlikul seisukohal kui meie, kultuuriliselt nii noor kui meie, kehaliselt ja hingeliselt nii nõrk, ja kõigepäält, arvuliselt nii väike kui meie! /- - -/ Filosofeeritagu enda vabanduseks mis tahes, see seisukord nõuab idealismi kõigilt” (August Anni, artikkel “Meie ilmast ja ilmavaatest” kogumikus).
Kas ei kõla tänapäevaselt? Kas olete selleteemalisi arutlusi uuel iseseisvusajal sageli haritlaskonna suust kuulnud? Millest mõtleb intelligents täna? Need küsimused ei või kauaks õhku rippuma jääda. Üheksakümmend üheksa aastat tagasi teati seda ja väikesearvuline, kuid võimsa sõna- ning mõttejõuga haritlaskond sekkus riigiehitusse kõige energilisemal moel. Hilisemat alatu imperialistliku suurvõimu korraldatud genotsiidi ning sellega kaasnenud ideoloogilist ajupesu Eesti rahvusriik vältida siiski ei suutnud. Mida on haritlaskonnal seekord vastupanurindel välja panna, kuidas läheb intelligentsil uue iseseisvuse ringil? Halvasti, kui oma urgu jäädakse ja matslikult madalal ainelisusel ning punasest ajastust pärit pööbellikul poliitilisel palaganil jätkuda lubatakse. Paremini siis, kui helged pead rahvusaatelistes mõtetes ühinevad ja praegust, peaaegu täielikult ummikusse jooksnud ning taas sovjetliku mülka suunas triivivat hariduse-, teaduse-, kultuuri- ning ühiskonnaelu tasakaalukalt ja otsustavalt õigetele rööbastele juhtima hakkavad. Kuidas see peaks toimuma?
Asju tuleb korraldada nii, et igapäevaelu muutuks ausamaks ja kõigile talutavamaks, seejärel enamikule vastuvõetavaks ja rahuldavaks ning lõpuks ideaalseks neile, kes teavad, mis on ideaal, ning oskavad selle teistelegi taotlusväärseks teha. See tähendab, et haritlaskonnal tuleb käised üles käärida ja koduses elus ning vaimses eneseteadvuses kord majja lüüa. Selgeks teha, mis toimub meie noorsoo mõttemaailmas ning kuidas seal kõverdunud mõttemalle taas sirgeks koolutada. Nõuda riigi juhtidelt täie rangusega seda, et labasust, madalat maitset eskaleeriv ja harimatust ülistav massimeedia lõpetaks noorte hingemaailma rüvetamise! Akadeemilised ringkonnad peaksid ka ise oma saamatust ja küündimatust tunnistama. On ju nende ükskõiksuse ning sekkumata jätmise tagajärg see, et teatud parteitegelinskid, keda politsei ja prokuratuur taga ajavad, haritud rahvast kolhoosi brigadiride tasemel edasi juhivad, samas komsomoli keskkomiteest saadud „teadmisi“ kalli raha eest kaasaegse ärikoolitusena noortele pähe määrides! Täielikku ümberkorraldamist ootav gümaasiumiharidus, selgust vajav kõrgkoolitus, akadeemilisse madalseisu langenud üldine elukorraldus ei kannata kauem oodata! Sekkuda on vaja!
Juba kogumikus „Mõtteid valmivast intelligentsist“ rõhutatakse, et rahvusriiklikud üllad eesmärgid nõuavad idealismi kõigilt. Ka meie praegused ja tulevikueesmärgid siin nõuavad seda. Ausam ja altruistlikum rahvakiht ning osa intelligentsi on kindlasti positiivsete muutuste poolt ning selleks ka valmis. Kuid kas selleks on valmis ka meie riigi hädine ja kohati vaimsesse prostratsiooni vajuv poliitiline juhtkond?
Kirjutis on pühendatud EESTI VABARIIGI aastapäevale.
Vaata ka https://www.eesti.ca/intellige...
