Välismaal elavate eestlaste keskorganisatsiooni ÜEKN'i tulevane ametlik esindaja Eestis?
Jüri Estam
12.-13. novembril toimus Tallinnas Rahvusraamatukogus rahvuskaaslaste programmi konverents, kus anti ülevaade programmi senisest käigust ning arutatati uue programmi (2008-2012) võimalikke rõhuasetusi. Võõrsilt oli konverentsile saabunud esindajaid kõikidest ilmakaartest, peamiselt erinevatel mandritel paiknevate keskorganisatsioonide esindajate näol. Ulgueestlaste vaatevinklist oli konverentsi "pommuudiseks" see, et alates 2008. a kevadest saab Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu ametliku esindaja Eestis, kes hakkab vastutama praegusest parema infovahetuse eest Eesti valitsuse ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu vahel. Läbirääkimised jätkuvad detailide suhtes, aga suure tõenäosusega asub ÜEKN ametliku esindaja kohustusi täitma praegu Göteborgis elav pedagoog ja ühiskonnategelane Aho Rebas.
Nii praegune rahvuskaaslaste programm (2004-2008) kui ka järgmine on suunatud väljaspool Eestit elavatele eestlastele. Põhieesmärgiks on elujõuliste väliseesti kogukondade järjepidev toetamine. Rahvuskaaslaste programmi viivad ellu Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium, Siseministeerium, Välisministeerium ning rahvastikuministri büroo.

Jüri Estam: Räägi palun plaanist saata sind Eestisse kui ÜEKN esindaja. Kas olete jõudnud juba kätt suruda, või on läbirääkimised alles pooleli?
Aho Rebas: Seda juttu on räägitud päris mitu aastat ÜEKN juhatuses, et oleks vaja esindajat Eestis, kuna me suhted Eesti valitsusega on olnud juhuslikumad, kui oleks soovinud. Oleme näinud, et palju asju, mis väliseestlasi peaks huvitama on meist kas mööda läinud, või saame neist liiga hilja teada. Tahame regulaarset ja head ühendust Eesti valitsusega. Kui toimus viimati ÜEKN peakoosolek Torontos möödunud kevadel, siis enne seda esimees Jaak Juhansoo palus mind, et võtaksin kokku mõtted, plaanid, sihid ja võimalused seoses küsimusega, kuidas luua paremaid suhteid Eesti valitsusega. Pidasin väikese ettekande, milles esitasin need sihid, võimalused, ja variandid. Selle peale andis Täiskogu ÜEKN juhatusele ülesande proovida käesoleva aasta jooksul midagi praktiliselt teha selles liinis - et saada ÜEKN esindaja Eestisse. Suvel olime kirjavahetuses peaminister Andrus Ansipiga, milles kirjeldasime oma soove. Meid kutsuti Tallinnasse, kus kohtusime peaministriga, kellega suhtlesime pikemalt, aga ka regionaalminister Vallo Reimaaga, kes vastutab kodanikuühiskonna organiseerimise eest ja kelle vastutussfääri langevad näiteks ka seltsid. Käisime veel Kultuuriministeeriumis, rääkides Anne-Ly Reimaaga, kes on asekantsler välissuhete ja kultuurilise mitmekesisuse alal. Kõik nad olid positiivsed, leides et mõte on hea. Valitsus tahab häid suhteid välismaal elavate eestlastega ja ütles: "andke ainult üks nimi, siis paneme selle inimese paika." Siis meil nime veel anda polnud. Kui olime septembris käinud Tallinnas, tuli oktoobris ÜEKN koosolek, kus arutati jälle seda küsimust. Vahepeal esimees Juhansoo küsis mu käest, kas oleksin sellest ÜEKN esindaja tööst huvitatud. Vastasin jaatavalt, et see huvitab mind, aga ei jätnud mainimata suuri praktilisi probleeme. Mul on Göteborgis palju tööd ja tegevust ja korter ja sugulased jne. Muidugi ei tahtnud ma Tallinnasse minnes, et mu isiklik majandus kannataks. Pärast seda käisime seoses Rahvuskaaslate Programmiga rahvastikuminister Urve Palo juures, kes sai ülesande peaministrilt seda asja praktiliselt korraldada. Ka tema oli väga positiivne. Käisin teist korda rääkimas regionaalminister Reimaaga, kes samuti tahab meiega koostööd teha, ja praegu käivad siis läbirääkimised praktiliste asjade üle, nagu majanduslikud tingimused. Et kes maksab mida ja kuidas neid küsimusi praktiliselt korraldada.
JE: Nii et asi ei ole lõplikult lukku löödud. Su jutu najal paistab siiski, et hea tahtmise juures see kõik peaks sündima.
AR: Jah. Nagu öeldud, valitsuse esindajad on olnud äärmiselt positiivsed. Mingisugust kahtlust, vastuolu, negatiivseid seisukohti üldse esitatud pole. Mulle tundub küll, et sellest asjast saab midagi.
JE: Sina pidasid siis ÜEKN koosolekul ettekande. Kirjeldasid oma presentatsioonis, millega selline isik Eestis tegeleda võiks. Informatsioonivahetusel on suur tähtsus, nagu sa juba mainisid, aga kuidas selle isiku teised volitused – peale informatsiooniliste - võiksid välja näha? Millised oleksid sellise välismaal elavate eestlaste esindaja kohustused ja ülesanded Eestis?
AR: Kirjades peaministrile ja viimati rahvastikuministrile oleme kirjutanud, et ÜEKN esindaja võiks tegeleda järgmiste asjadega:
- Rahvuskaaslaste programmi kujundamine ja rakendamine, kuna see on valmistamisel järgmiseks neljaks aastaks.
- ühendada rohkem ida ja lääne väliseestlasi;
- tutvustada Eesti arengut välismaal elavate eestlaste seas, aga tutvustada ka välismaal elavate eestlaste tegevust Eesti elanikele. On ju mõlemal poolel päris palju eelarvamusi. Hea informatsiooniga saab seda asja parandada;
- vahendada kontakte Eesti ja organiseeritud väliseestlaste vahel;
- võimaluse piires hankida toetust Eestist ÜEKN liikmesorganisatsioonidele ja väliseestlastele. Eesti valitsusel on ju tänapäeval resursse ja kindel siht toetada välis-eesti kogukondi. On tähtis, et eesti kultuur ja keel jne. elaksid edasi ka väliseestlaste hulgas;
Praeguse valitsuse kavas on ka, kui võimalik, tagasi meelitada nooremaid väliseestlasi, kes viimase viieteistkümne aasta jooksul on läinud välismaale. Eestis on tööjõu puudus, ja eriti need, kes on saanud kõrgema hariduse - neid oleks kodumaal vaja. Selles osas on ÜEKN-il oma kontaktvõrk, ja mitmel pool hea kooostöö n.ö. uuemate väliseestlastega.
JE: Kujutan ette, kuna see on uus ametikoht ja uus katse, siis võib arvata, et see kõik kujuneb osaliselt, nagu olukord dikteerib. Tuleb lähenenda mõnevõrra elastselt, enne kui see päris paika loksub.
AR: Jah, seda tuleb üles ehitada esimese aasta jooksul. Kui ma selle töö peale lähen, siis katsun palju suhteid arendada kõiksugu organisatsioonide ja asutustega, ministeeriuimidega ja teistega, kes vähegi huvitatud on väliseestlaste tegevusest. Tahan teadmiste taset tõsta igal pool, ka oma enda teadmisi. Kui võimalik, tuleks kodueestlased ja väliseestlased teineteisele lähemale tuua.
JE: Eks see nii vist on, et suhted pole alati harmoonilised olnud. Rahvus-kaaslaste programmi konverentsi vältel jäi küll selline mulje, et mingisugune uus sula oleks tulnud, või siis mingisugune asjalikkus, mida varem pole olnud.
AR: Ühinen selle hinnanguga. Tundub, et asi areneb õiges suunas. Just nagu mingi pendel oleks löönud. Alguses, Eesti Kongressi ajal, hellitati suuri lootusi väliseestlaste suhtes. Siis lõi pendel teises suunas ja avastati pettumusega, et väliseestlasi on mitmesuguseid ja et nad ei korralda piltlikult öeldes kõike ära. Nüüd võiks öelda, et asi on normaliseerumas.
JE: Kelle juures ÜEKN esindaja Eestis paiknema hakkaks? Kas selle inimese roll on ka kuidagi ametlikult reguleeritud ja formaliseeritud?
AR: Siiani on arutatud, et töökoht oleks Riigikantseleis, tihedas koostöös rahvastikuministri bürooga. Tööandja ja töö juhataja on vormiliselt ÜEKN, s.t. et tegelikkuses on mul võrdlemisi vabad käed töö korraldamiseks. Lepingu alusel saaksin palka ja kontori Riigikantseleis, rahvastikuministri büroos, kus tulevikus peaks olema keskkoht, kus hallatakse rahvuskaaslaste programmi ja suheldakse väliseestlastega.
JE: Vaatasin internetis, et kui ÜEKN käis Saksamaal mõni aeg tagasi, olid just sina see isik, kes teistele juhtivatele figuuridele seda rahvuskaaslaste programmi tutvustas. Kas oleks õige öelda, et sina oled ÜEKN asjatundja rahvuskaaslaste programmi küsimuses?
AR: Seda võib ehk nii väljendada. Mina sain informatsiooni selle programmi kohta juhuslikult, ja hakkasin seda infot levitama igal pool. Olen sellest rääkinud Rootsi Eestlaste Liidu koosolekutel. Kutsusime Jüri Kahni - EV Suursaadiku Rootsis 2004-2006 – REL koosolekule, ja palusime teda esitada eestipoolse vaate rahvuskaaslaste programmile. Olen seda päevakorda tõstnud ka ÜEKN-is, kus vähesed olid sellest kuulnud. See oli siis juba mitu aastat kehtinud, aga väliseestlased ei olnud sellesse eriti segatud. Programmist oli juttu ka Riia ESTO-l 2004, kui toimus Rahvuskongress. Seal me palusime esineda Paul-Erik Rummol, kes oli rahvastikuminister. Igal pool oleme püüdnud seda päevakorda tõsta, et väliseestlased saaksid informatsiooni, ja saaksid koostööd valitsusega. Olen teinud mitu pingutust mitmes kohas, et Rahvuskaaslaste programmi päevavalgele tuua ja vaadata kuidas meil oleks sellest kasu, ja kuidas saaksime mõjutada selle programmi kujunemist.
JE: Kui nüüd vaadata seda Tallinnasse saadetava ÜEKN esindaja kohta, kas kattuvus rahvuskaaslaste programmiga on sajaprotsendiline? On üks neist teise alluvuses, või on need hoopis asjad, mis vaid osaliselt kattuvad?
AR: Nüüd tehakse uut rahvuskaaslaste programmi kuni aastani 2012. Keegi pole seda veel näinud, aga mulle tundub küll, et valitsuse ja ÜEKN-i sihid ühilduvad väga hästi. Praegu ikka kehtiv programm on kokku kirjutatud minu teada ainult Tallinnas, ja kuigi pole küsitud väliseestlaste arvamust, võib öelda, et see on väga asjakohane programm.
JE: Olime mõlemad Tallinna konverentsil ja sina osalesid ühe töögrupi töös. Räägi palun konverentsist. Oli see “töine ja sõbralik”, kui kasutada diplomaatilist keelepruuki?
AR: Konverentsil ma ei kuulnud ühtegi halba sõna. Mõni sõnavõtt oleks võinud olla paremini ette valmistatud ja korraldus ei olnud sajaprotsendiliselt efektiivne, aga üldiselt oli kõik positiivne ja loodan, et sellest tuleb edaspidi ka tihedam koostöö valitsuse ja väliseestlaste esindajate vahel. Võtsin osa kultuuri töörühmast, kus rääkisin informatsiooni tähtsusest. Seal oli inimesi koos igast ilmakaarest, Abhaasiast, USA-st, Kanadast ja Rootsist ja mujalt. Niisugusel olemisel kiputakse rääkima oma väikese kogukonna probleemidest. Kellel on vaja kooliraamatuid, teistel jälle midagi muud. Seal põhimõttelist ega ideo-loogilist juttu eriti ei olnud, vaid iga üks rääkis peamiselt oma muredest.

Märkmed: