Roland Tõnisson -
21. veebruar 2020
Jaga Facebookis
Anneli Riismaa. Foto: erakogu
Jätkame vestlust USA-s elava psühholoogi Anneli Riismaaga, kellega lugeja kohtus eelmisel aastal. Seekordses intervjuus puudutame teemasid nagu ameeriklaste enesepilt, haridusküsimused ja seksuaalidentiteedi kujundamine.
https://objektiiv.ee/intervjuu...
Anneli Riismaa on pärit Valgast, ent elab nüüd Ameerika Ühendriikides. Anneli peab mulle huvi pakkuvat psühholoogi ametit oma isiklikus ettevõttes ja jälgib ka teraval pilgul ühiskonnas toimuvat, osates näha aspekte, mis paljudele jäävad märkamata.
Tere, Anneli! Sinu esimeses intervjuus rääkisime elu võimalikkusest Ameerika Ühendriikides. Täna sooviks jätkata Sinuga vestlust ja küsida Sinu arvamust Ameerika ühiskonna vaimse tervise osas.
Aitäh, Roland! Tore on taas vestelda.
Mida arvad Sina – kas on omavahel seotud pikk jõude olemise periood ja moraalne allakäik?
Kindlasti! Tegevusetus, eriti vaimne tegevusetus, on meie suurim vaenlane. Selle tagajärjeks on moraalne, vaimne ja ka füüsiline allakäik. Tänapäeval on lihtne lihtsalt diivanile potsatada kas siis televiisori ette või arvuti taha ning tundide viisi lasta endale, nii öelda, vaimset prügi pahe toppida. Modernsed inimesed hoolivad väga oma kehadest ja tervisest. Kahjuks ei pöörata aga samasugust tähelepanu sellele, mida eneste ajudesse lubatakse. Välditakse kiirsööki ja muud tervisele kahjulikku söödavat, süüakse värsket toitu ja võetakse vitamiine. Kas võime öelda, et hoolitseme sama innukusega oma mõistuse eest? Absoluutselt mitte! Meie vaimne ja ka füüsiline tervis sõltub palju sellest, mida me endale pähe lubame.
Modernsed inimesed hoolivad väga oma kehadest ja tervisest. Kahjuks ei pöörata aga samasugust tähelepanu sellele, mida eneste ajudesse lubatakse.
Kui nüüd lastest rääkida, siis on kindlasti suur osa moraalses allakäigus tänapäeva kasvatusel või pigem kasvatamatusel. Käisin mõni nädal tagasi kinos ja sain ennekuumatu kogemuse osaliseks. Minu kõrval istus umbes 35-aastane ema koos umbes 9-aastase tütrega. Filmi lõppedes tõusid nad mõlemad pusti ja lahkusid, jättes endast maha hunniku prügi: popkorni, topsikuid, jooke ja salvrätte. Vaatasime sõbrannaga mõlemad lausa suu lahti neile järgi ning koristasime nende järelt ära. Vanemad on lastele suureks eeskujuks – ega lapsed ei saagi midagi paremat teha, kui nende vanemad selliseks eeskujuks on.
Kardan, et mängib ka rolli meie enda n-ö raske lapsepõlv. Arvan, et minu põlvkond on võtnud endale motoks, et lastel peab olema hästi kerge elu. Loomulikult tahame me kõik, et meie lastel oleks parem kui meil oli. Tublidust õppisime ise aga tegevuse ja tööga. Kõik suurepärased inimesed, keda ma imetlen ja enesele eeskujuks pean, on tugevad tööinimesed. Ja nad ei saanud nendeks lihtsalt diivanil telekat vahtides või videomänge mängides.
Tänapäeval on kombeks ka kõige eest lapsi üle kiita. Jalgpallis ei pea enam mängu võitma, et auhinda saada. Osaleja saab sama tasu, mis võitja. Kahjuks annab aga selline meetod oodatust vastupidised tulemused. See ei tõsta enesekindlust, vaid tõmbab tagasi neid, kes on tõeliselt tugevad, hoolsad ja andekad töötajad. Tõelist enesekindlust saab luua vaid kompetentsuse ja oskustega. Seda ei saa luua lihtsalt üleskiitmisega.
Meie ühiskond on avalikkuses mässitud paljude pseudoteaduste võrku ja nii kujundatakse pilt korralikust kodanikust, kes on väga aktiivne, ent ei oma ühtegi kindlat seisukohta ja läheb kaasa kõigega, mis on parasjagu populaarne.
Lastele ei anta tänapäeva kodudes ka enam koduseid töid: koristamist või nõude pesemist, söögi tegemist, jne. Selline tegevus on aga lastele parim kasvatus.. Kõige sellisega tuleb aga alustada, kui nad on alles väikesed. Lapsevanemad sageli pärivad, et kuidas oma teismeealist koristama saada. Minu vastuseks on, et ega teismelist ei saagi – aga 5-6 aastase saab. Selles vanuses lapsed tahavad aidata ja samas õpivad nad ka tundma enese vaartust töödega hakkama saamise naol. Nende tehtud töö tuleb sageli käll nende selja taga üle teha, aga sedasi õpitakse.
Lisaks kõigele on tänases maailmas alahinnatud tehnilised oskused, kutseoskused ja kutseharidus. Õnneks on Ameerikas praegu nii-öelda „blue collar“ ehk siis kutseametit pidavate inimeste populaarsus tõusmas. Korralik amet toidab alati. Meie ühiskond on avalikkuses mässitud paljude pseudoteaduste võrku ja nii kujundatakse pilt korralikust kodanikust, kes on väga aktiivne, ent ei oma ühtegi kindlat seisukohta ja läheb kaasa kõigega, mis on parasjagu populaarne. Traditsionaalsed seisukohad aga pole populaarsed – nende vastu käib korralik võitlus.
Aga nagu ütleb kirjanik C.S.Lewis – parim moodus inimesi Jumalast eemale viia on anda neile pikk rahuperiood. Nii näemegi, mismoodi meie heaolu jooksul, igavlemise tagajärjel, on inimeste pead täis topitud kõike, mida neil tegelikult vaja pole.
Miks on meie elus korraga nii palju seksuaalsusega seonduvaid probleeme, mille üle arutlemine võtab suurema osa meie ajast? Jõudsimegi juba arusaamani, et siin on tegemist kunstlikult tekitatud probleemidega?
Minu isiklik arvamus on sinuga täiesti ühel meelel selles osas. Arvan, et meie poliitikutel on õnnestunud rahva tähelepanu olulistest ühiskonnaprobleemidest eemale hajutada ka selliste teemadega. Sallivuse nime all tehakse seksualismi propagandat. Ma ei räägi ju sellest, et me peaksime vihkama inimesi, kellel on erinevad vaated. Arvan, et inimeste eraelu peaks ka eraeluks jääma, ent seksuaalsusest on tehtud ebajumal, mida kõik lausa peavad eranditult kummardama. Kolmanda – neljanda klassi lapsed vaidlevad oma seksuaalsuse üle! Mind võib nimetada vanamoeliseks, ent absurdsust ei tohi nimetada uuenduseks. Hullemaks teeb asja see, et paljud Ameerika koolid õpetavad seksuaalsust ja kutsuvad üles tegema soovalikuid juba väga noorte algkoolis õppijate seas. Lapsed peaksid selles eas mängima, mitte seksuaalsusele mõtlema. Tänapäeval ei ole sa aga koolis popp, kui sa vähemalt mõnel perioodil oma elus ei ole biseksuaalne. Lapsed on ju kergesti kaasa minevad „peavooluks“ kujunevate ideoloogiliste arusaamadega. Seda on ajalugu ju meile ennegi näidanud.
Seksuaalsusest on tehtud ebajumal, mida kõik lausa peavad eranditult kummardama. Kolmanda – neljanda klassi lapsed vaidlevad oma seksuaalsuse üle!
Kuidas mõjub praegune seksuaalsusekeskne (ja eriti väärastunud seksuaalsusele keskenduv) mõttelaad lastele ja noortele?
Lapsed ja noored on kergesti mõjutatavad ja nende päid ei tohi prügiga täita. Nad on väga ebakindlad ja nad kahtlevad oma parimateski otsustes. Ma leian, et ennekõike on see vanemate ülesanne – õpetada oma lapsi nende tõelist väärtust tundma. Selles kõiges mängib muidugi rolli see, et vanemad ise teavad, mida nad teevad ja kes nad on.
Lastel tekivad probleemid sageli ka siis kui nende perekond on katki, kui vanemate omavahelised suhted on halvad, kui vanemad ei oska pöörata oma lastele armastavat tähelepanu ja hoiavad neid hoolimata füüsilisest ligiolekust emotsionaalses näljas. Tänapäeva lastel on sageli „elektrooniline lapsehoidja“, ehk siis mingi tahvelarvuti või nutitelefon. Sealt ei tule aga midagi head. Loen igal nädalal uusi artikleid sellest, kuidas elektroonika kasutamine põhjustab lastel depressiooni ja tekitab sõltuvust. Olen lugenud täiesti pädevaid artikleid ka elektroonikast tekitatud autismi kohta. Me kõik otsime kuuluvustunnet ja kui me seda kodunt ei saa, leiamegi selle mujalt, ehk siis sageli mingilt ekraanilt. Parafraseerides vana tõdemust võib öelda, et terve vaim on ka terve keha garantii sõna otseses mõttes.
Milline on USA koolisüsteem ja kui palju on igal osariigil õigust kujundada oma hariduspoliitikat?
Ma ei ole paris kindel, kui paju igal osariigil selleks vabadust on. Tean, et meil on baasprogramm, mida kõik koolid peavad jälgima. Palju sõltub aga osariikide ja koolide eneste hariduspoliitikast ja hariduslikest eelistest. Keskkoolile järgnevad ülikooli astumise testid, ehk siis SAT (Scholastic Assessment Test) ja ACT (American College Testing). Need on riiklikud ja neid hinnatakse ühiste normide kohaselt. Bakalaureuse tasemele järgnevate õpingute eel tehakse GRE (Graduate Record Examinations) eksamid, mis on ka riiklikud, mitte osariiklikud.
Kas ka USA-s on täheldatav „trans-laste ja trans-noorte kapist välja tulek“ nagu seda täheldame oma lähimate naabrite juures Soomes ja Rootsis?
USA-s on see kahjuks väga populaarne. Mul on nendest lastest ja noortest tõeliselt kahju. Teismeiga on tavaliselt suurte vigade tegemise aeg. Tänu vaga liberaalsele süsteemile Ühendriikides teevad paljud noored ja lapsed oma kehadele palju parandamatut kahju hormoonide manustamisega ja operatsioonidega.
Ühendriikides kasvab väga suures tempos end transsoolisteks pidavate laste hulk. Neid julgustatakse alustama soomuutmiseprotsessiga vahel isegi vastu vanemate tahtmist. Üha kõnekamad on hääled, et „lapsed ei ole meie omand“. Samas jätame kahe silma vahele selle, et lapsed on vanemate vastutada. Tänapäeva vanemad aga ei taha olla vanemad, vaid laste sõbrad. Vanemate ülesanne on vaadata oma laste tulevikku ja aidata neil teha otsuseid, mis tagaksid lastele parima pikaajalise tuleviku. Vanemad aga kardavad laste vihapurskeid ja annavad nende nõudmistele kiiresti järele, mõtlemata sellele, mis tagajärjed nendel otsustel on. Laste ülesanne ei ole olla lapsevanemad. Lapsed ja noored vajavad juhatust ja hoolt. Lapsevanemaks olemine on suur vastutus ja see ei kuulu lastele.
Lisaks sellele elame me ju ka kiire rahulduse ühiskonnas. Me muume ennast tihti kiire rahulduse nimel. Ameerikas on popp lastesaade „Sesame Street“, kus üheks tegelaseks on „Cookie Monster“ ehk siis küpsise-koletis. Tema ainukene eesmärk on kogu aeg küpsiseid süüa. Kui koletiselt kusiti, kas ta tahab maja 20 aasta parast, autot 10 aasta parast, või küpsist kohe, valis ta muidugi kohe küpsise. Teeme seda isegi ja õpetame ka oma lastele.
Minu elukutse ei luba minul anda teismelistele ega lastele isikuhäire diagnoosi, sest lapsed, eriti teismelised, on väga kiiresti muutuvad ja emotsionaalselt ebastabiilsed. Ja nüüd me laseme nendel samadel lastel teha otsuseid täna, mis loob nende kehas parandamatuid muutusi? Eks tee ise sellest järeldusi.
Tänan vastamast ja loodame Sinu arvamust kuulda peagi uuesti!
Küsitles Roland Tõnisson.
