Rein O. Topper, Lissabon
Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip on sündinud 1. oktoobril 1956 Tartus. Peaministri ametis on ta alates 13. aprillist 2005. Aastatel 1998–2004 oli ta Tartu linnapea, 2004–2005 majandus- ja kommunikatsiooniminister. Enne poliitikasse tulekut oli ta tegev panganduses ja äris - ta on tegutsenud Rahvapanga juhatuses, investeerimisfondi Livonia Privatization IF juhatuse esimehena ja aktsiaseltsi Fondiinvesteeringu Maakler AS tegevdirektorina. Peaminister on olnud ka Raadio Tartu juhatuse esimees ning ühtlasi Reformierakonna asutajaliige. Andrus Ansip on abielus. Abikaasa Anu Ansip on naistearst. Peres on kolm tütart: Reet, Tiina ja Liisa.
Juhan Partsi valitsuse kokkuvarisemisega moodustati Eestis uus valitsusliit – Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit. Toona oli Ansip arvamusel, et uus koalitsioon valitseb Eesti riiki vähemalt kaks aastat. «See valitsus saab kesta kaks aastat ja selles usus me seda koalitsiooni teeme,» kinnitas tollal Reformierakonna esimees Andrus Ansip eesti ajakirjandusele.
Tõusite Tartu linnapea ametist väikese vaheastmega Eesti peaministriks. Kas see on olnud Teie eesmärgiks või on kõik läinud nö. iseenesest?
Pigem on asjad kulgenud iseenesest. Iga erakonna esimees peab olema valmis kandma peaministri vastutust ning reformierakonna juhina tuli mul see amet vastu võtta.
Eesti ajakirjanduses on kirjutatud, et Teie võimujanu lõhkus liidu Res Publicaga. Kuidas kommenteerite?
Reformierakond oleks meeleldi jätkanud ühises koalitsioonis koos Rahvaliidu ja Res Publicaga. Kuid Res Publica tollane esimees ja peaminister Juhan Parts otsustas oma valitsuse laiali saata ja minna erakonnaga opositsiooni. Ilmselt oli sellise käigu tegelikuks põhjuseks Res Publica vaid neljaprotsendine toetus rahva seas.
Teile on mitmeti ette heidetud kommunistlikku minevikku. Kuulusite NLKP ridadesse ja olite ENSV lõpuperioodil 1986-88 EKP Tartu rajoonikomitee tööstusosakonna instruktor, kuid ka orgosakonna juhataja. Mis sai Teid tegema karjääri Eesti rahvuslaste hulgas just mitte soositud organisatsioonis? Millal tegite Kommunistliku Parteiga lõpparve ja miks?
Kui rääkida aga möödunud sajandi 80ndatest aastatest, siis oli ühiskonnas tegemist muutuste ajaga ning Gorbatšovi “sulaga” tekkis lootus, et elu Eestimaal oli võimalik paremaks muuta.
1989. aasta sügisel olid Tallinnas väga populaarsed toona toimunud nn. öölaulupeod. Kas ka Teie võtsite neist osa? Kas osalesite samuti Balti ketis?
Tartlasena ma Tallinnas toimunud öölaulupidudest osa ei võtnud. Küll aga osalesin Tartu Ülikooli Vanemuise tänava ringauditooriumis korraldatud ning toonastest öölaulupidude sarnasest vaimust kantud kõnekoosolekutel. 1989. aastal toimunud Balti keti ajal viibisin Kalifornias külas oma sugulastel ning elasin kodumaal toimuvale kaasa Ameerika teleuudiste vahendusel.
On jäänud mulje, et Teie valitsus on helde käega. Palju lubadusi. Kas arvate, et suudate need ka täita?
Ka minu juhitav valitsus jätkab Eestile palju edu toonud tasakaalus eelarvepoliitika ajamist. Eesti majandusel läheb hästi – majandus kasvab ligi 7 protsenti aastas, eksport kasvab enam kui 20 protsenti aastas, Eestit külastavate turistide arv kasvab enam kui 30 protsenti aastas. Sellega tagame eelarve piisava täitmise ning koalitsioonilepingus antud lubadused ei too kaasa eelarvepuudujääki. Pealegi oleks siinkohal õigem rääkida mitte niivõrd lubadustest kui uue valitsuskoalitsiooni eelistustest.
EPL kirjutas, et sotsiaalminister Jaak Aab kinnitanud kiirendatud pensionitõusust tuleneva raha puudujäägi katmist tõenäoliselt stabilisatsioonireservi arvelt. Seni on jäänud mulje, et tegemist on püha rahaga, mida mingi juhul ei saa puutuda, nüüd aga üks-kaks ja korras on. Kuidas põhjendate?
Eesti tänased pensionid moodustavad vaid 27 protsenti töötajate keskmisest palgast, ning see näitaja on terves Euroopas üks madalamaid. Üks väärikas riik peab hoolitsema ka oma elutöö teinud inimeste eest. Kavandatud pensionide tõus pole kuigi suur, kuid siiski selge märk hoolivusest. Riigi stabilisatsioonireserv loodi Mart Siimanni valitsuse nõuniku Ardo Hanssoni eestvedamisel. Selle loomisel oli peamiseks ideeks Eesti halvenevast demograafilisest situatsioonist tuleneva pensionikassa puudujäägi katmine, seda aga eelkõige seoses pensionireformiga, millega toodi ka Eesti pensionisüsteemi nn teise samba instituut. Nagu ma eelmises vastuses mainisin, läheb Eesti majandusel täna väga hästi, riigikassa laekumised on head ning vajadus stabilisatsioonireservi kasutuselevõtmiseks lähematel aastatel puudub.
Teie moodustatud valitsus on Eesti Vabariigis taasiseseisvumise järgse pea 15 aasta jooksul juba 11. Ükski valitsus ei ole vastu pidanud kolme aastatki. Kas see ei ole märk poliitilisest ebastabiilsusest, mis võib ju endaga kaasa tuua mitte tõsiselt võetavuse teiste riikide poolt. Milles Teie arvates peituvad poliitilise ebastabiilsuse põhjused? Miks ei õnnestu probleemide korral valitsusliitudel leida kompromissi, vaid valitakse alati lagunemine?
Tuleb tunnistada, et Eesti valitsused on vahetunud tõepoolest liiga kiiresti. Muide, soomlased jõudsid alles oma riigi 70. aastal nii kaugele, kus üks valitsus püsis muutumatu koalitsiooni juures valimistest valimisteni. See oli Harri Holkeri valitsus aastail 1987 – 1991. Olen veendunud, et Eesti jõuab sama stabiilsete valitsusteni kiiremini. Veel üheks ilmekaks näiteks on Itaalias teise maailmasõja järgsel ajal võimul olnud valitsused, mis vahetunud vahest et kiiremini kui Eesti omad. Vaevalt, et Itaaliat selle pärast ebastabiilseks ja mittetõsiseltvõetavaks riigiks peetakse.
Vaatamata aga valitsuste kiirele vahetumisele on Eesti majanduspoliitika põhialused olnud muutumatud ning välispoliitiliste seisukohtade järjepidevus tagatud. Eesti ettevõtluskeskkond on püsinud stabiilsena alates taasiseseisvumisest ning seda on kõrgelt hinnanud ka väliseksperdid.
Kuigi Eesti ajakirjanduses spekuleeriti välisministri koha ümber. See jäi siiski Reformierakonnale. Kas välispoliitilistes prioriteetides on tulemas ka mingisuguseid muudatusi või jätkate sama liini, mis eelnevadki valitsused?
Minu juhitav valitsus jätkab väljakujunenud välis- ja julgeolekupoliitikat ning mingeid muudatusi selles vallas ei toimu. Eesti välispoliitika on olnud pragmaatiline ning meie käitumine on partnerite poolt etteaimatav.
Olete abielus ja Teil on kolm tütart. Kui palju jääb Teil aega perega tegelemiseks, sest Tallinna ja Tartu vahet pidev sõitmine võtab oma aja ja kindlasti on ka väsitav? Mida eelistate üheskoos perega vabal ajal ette võtta?
Mul on peres kolm tütart – vanem tütar Reet on 28-aastane ja töötab Tallinnas hambaarstina, on abielus ning kasvatab pooleteist aasta vanust pisitütart. Tallinnas elan koos oma keskmise tütre, 24-aastase Tiinaga. Tema töötab ajakirjanikuna. Tartus on meil kõige pisem tütar Liisa, kes on 8-aastane. Nädalavahetused veedan põhiliselt Tartus ning siis olen enamuse ajast koos oma noorima tütrega. Loomulikult on mul kahju, et ei saa pisema tütrega piisavalt koos olla, kuid ka eemal viibides helistame teineteisele iga päev.
Mida tahaksite lõpetuseks öelda väljaspool Eestit elavatele eestlastele?
Väljaspool Eestit elavatel eestlastel on ajalooliselt olnud väga suur tähtsus nii eestluse kui meie riikluse kandmisel. Ka tänapäeval on iga võõrsil elav või ringi rändav eestlane Eesti riigi ja kultuuri saadikuks. Kõik see tegevus on aidanud Eestit maailmas teadvustada ning ma loodan, et kõik need inimesed jäävad ka edaspidi meie riigi suurteks patriootideks.