Imre Kaas on Pärnu Postimehe ajakirjanik ning ta on
juba aastaid uurinud reisiparvlaeva Estonia hukku ning toimetab kodulehekülge
www.hot.ee/estoniakatastroof. Koos Estonia kapteni Avo Pihti abikaasa Sirjega on ta kirjutanud raamatu „Raske tee tõeni – parvlaev Estonia lugu“, mis ilmus 2003.a. kirjastuse Mandala väljaandena.
„Estonia katastroofi kurb lugu ei ole tänaseni lõppenud. Hukuga seotud inimeste hinge ei saabu rahu, sest ikka veel kerkib fakte, mis ei taha rahvusvahelise uurimiskomisjoni lõpliku tõega sobida. Mina ei otsi oma tõde. Mulle on ainus tõde see, et Estonia lebab kümnete meetrite sügavusel merepõhjas ning keegi on selle eest vastutav. Selle süüdlase otsimine ei peaks olema mitte omaste ja kohtute, nagu püüavad selgeks teha hauarahuleppega liitunud riikide valitsused, vaid riikide südameasi,“ kirjutab Kaas raamatu eessõnas.
Estonia hukust on möödunud 10 aastat. Milline on olukord praegu? Kas inimesed hakkavad juba teemast väsima?10 aastat hiljem on olukord mitmel puhul üsna selgusetu. Meil pole siiani aimu, mis saab Pariisis toimuvast Estonia kohtuasjast. Samuti on küsimusi, millele pole siiani vastuseid saanud – näiteks kapten Avo Pihti pääsenute nimekirja sattumise tegelik lugu ja huku eest vastutavate isikute nimed. Kuid kas inimesed on sellest teemast väsinud, raske öelda. Paljud hukuga seotud inimesed püüdsid juba aastaid tagasi lugu unustada, kuid kes vähegi teemaga kursis, loodab ja ootab oma tõde vast surmatunnini. Hukuteemast väsinud on ehk need, kes ei hooli süütute inimeste surmast. Õnneks on enamikus siiski säilinud see inimlikkus, mis tekitab meis kaastunnet ja viha nende suhtes, kelle otseste tegude tagajärjeks oli üle 800 inimese elu nõudnud katastroof. Loomulikult küsitakse Estonia huku 10. aastapäeval, mis saab edasi, ja kas üldse on, kuhu edasi minna. Sellele küsimusele vastust leida on keeruline, sest möödanikku arvestades saab järeldada vaid üht – teadjad vaikivad ega kavatsegi rääkima hakata. Omaste organisatsioonide ja hukku uurivate ajakirjanike üheks probleemiks on kahtlemata rahaline olukord. Samuti on Pariisi kohtus toimuva kohtuasja üheks pidurdavaks aspektiks rahapuudus. Advokaadid ei ole saanud palka juba aastaid, sest Rootsi advokaat ja omaste organisatsiooni DIS üks otsustajaid Henning Witte raiskas raha ära, öeldes, et elas sellest. Mida peavad siis tundma need omaksed, kes süüdlaste leidmise lootuses maksid oma viimased säästud organisatsioonile, mis lõppkokkuvõttes kuhugi ei jõudnud?! On masendav, et Witte püüab endiselt oma töö eest raha kasseerida, kuigi tal selleks mingit õigust pole.
Rootsi võimud on pannud Estonia hukkumise dokumendid internetti, kus avalikkusel on võimalik nendega tutvuda. Millised olid seejuures Rootsi valitsuse motiivid ja kas dokumentide avalikustamine aitab lõpetada spekuleerimist?Spekuleerimine ei lõpe iial. Ma ei ole küll nende dokumentidega veel tutvunud, kuid vaevalt seal midagi on, mis võiks asjade käiku muuta. Uurimisega seotud dokumendid on olnud põhimõtteliselt kättesaadavad kogu aeg ja vaevalt Rootsi valitsus selle sammuga end kuidagi ebakindlalt tunda võiks.
Kas Jutta Rabe on veel eestlastega ühendust pidanud ja kas ta jätkab oma filmis „Baltic Storm” esiletoodud teooriate propageerimist?Jutta Rabe on oma ideedes kindel. Paraku on nendes palju valesid fakte ja teooriaid, mis lähema vaatlemise järel osutuvad väljamõelduiks. Rabe ütles ju filmi esilinastusel, et selles on 25% valet ja 75% tõde. Targu ei maininud ta, mis on see õige ja mis vale. Kuid kuidas saab siis teda üldse usaldada, kui ta ise tunnistab valede olemasolu? Kurb on see, et Rabe usub vaid iseennast ja oma teooriat ja keeldub uskumast fakte. Nii on saanud näiteks Rabe raamatu järgi omaksed endale uusi sugulasi, kel tegelikkuses pole perekondliku sõpruse kõrvalt mingeid sugulussidemeid.
Kas arvad, et seda filmi oli vajalik lavastada?Dokumentaalfilm suurel ekraanil oleks kahtlemata paremini mõjunud kui lavastus. Film iseenesest oli veidi lapsik ja asjaga mitte kursis olevatele inimestele kohati arusaamatu.
Kuidas suhtus Sirje Piht Rabe teooriasse, et ta vaimse tervise kaotanud abikaasa on ameeriklaste juures ametis kojamehena?Kuidas suhtuks sellesse igaüks, kelle kaptenist abikaasat kujutatakse pangega kojamehena? Naeruväärne!
Kas Estonia hukku saladus tuleb kunagi veel päevavalgele?Oleneb, mida saladuseks pidada. Minu jaoks on hukkumise põhjused kindlad, iseasi, kas kunagi julgeb keegi tunnistada, et tema möödalaskmise tõttu hukk toimus. Võib-olla, kui see isik või isikud on surivoodil, tuleb midagi välja. Sinna on aga veel aega. Aga tooksin välja Sirje Pihti ja minu raamatust Betti Alveri sõnastatud moto: „Kõike võib tahta, karta ja loota, kuid seda mis tuleb, mitte keegi ei oota.” Estonia huku vastu on hakatud laiemat huvi tundma. Tean, et USA-s on juba ilmunud üks raamat Estonia põhjamineku ainest ja peatselt on ilmumas veel üks faktidega täidetud ajakirjanduslik uurimus, mis seostab hukku USA ja Venemaaga. 10. aastapäeva eel tehakse ka mitmeid dokumentaalfilme, mis õnneks ei kubise vaid Rabe jt. vandenõuteooriatest, vaid toetuvad faktidele, mis kindlad ja tõestatud.
