24. mai 2019
Anneli Riismaa. Foto: erakogu
“Ärge langege läänemaailma loba lõksu. Ma hoiataksin nooremaid põlvkondi, kes ehk ei mäleta enam nõukogude aega: ärge piirake sõnavabadust. Kui teile ei meeldi, mida keegi räägib, pole teil ju vaja teda kuulata,” ütleb ligi kolmkümmend aastat USAs elanud psühholoog Anneli Riismaa intervjuus Objektiivile. Küsimused on seadnud ja kirja pannud Roland Tõnisson.
https://ca.search.yahoo.com/yh...
Anneli Riismaa on pärit Valgast, ent elab nüüd Uues Ilmas. Kohtusime temaga hiljuti meie mõlema omaaegses kodulinnas Tallinnas. Mina tulin Keilast, tema Chicagost. Juttu jätkus kohvitassi taga kauemakski, sest Anneli peab mulle huvi pakkuvat psühholoogi ametit oma isiklikus ettevõttes ja jälgib ka teraval pilgul ühiskonnas toimuvat, osates näha aspekte, mis paljudele jäävad märkamata.
Kasutades juhust esitasin talle mõned küsimused ja toon need nüüd hea meelega ka lugejateni.
Roland Tõnisson: Tere Anneli! Tervitan Sind kodumaa pinnal. On see ikka veel Sinu kodumaa või tunned Sa end Ameerikamaal juba kodusemalt? Kuidas Sa Ühendriikidesse jõudsid ja miks just sinna?
Anneli Riismaa: Tere, Roland, ja aitäh, et leidsid aega kokku saada. Olen juba 27 pluss aastat Ameerikamail elanud ja tunnen ennast seal toepoolest koduselt. Ühendriikidesse tulek on pikem lugu. Lahkusin Eestist koos tollase abikaasa ja aastase pojaga juba 1990. aasta jaanuaris ja elasin Soomes, Rootsis ja veelkord Soomes pea 2 aastat.
Ameerikasse tuleku idee oli rohkem abikaasa mõte, mina olin lihtsalt kaasatulija. Selle tegime siis ära 1992. aasta alguses. Eks Ameerika oli vanasti meile kõigile unelmate maa, aga minu jaoks oli ta natukene kaugel peaaegu kõigest ja kõigist, millest ja kellest hoolisin. Minu tolleaegne äi oli juba 1988. aastal siia kolinud ja nii jäime meiegi siia. Saime kiirelt tööloa ja asusimegi elama New Jersey osariiki.
Roland Tõnisson: Milliseid ameteid oled Sa Ühendriikides pidanud ja kui keerulised olid praeguse eriala õpingud?
Anneli Riismaa: Neid ameteid on olnud mitmeid. Kuna olin alati teadnud seda, et lastele on hea, kui nende ema on kodune vähemalt esimestel eluaastatel, siis olin oma lapse esimesed 5 eluaastat kodune. See ei tahenda aga, et emad kodus tööd ei tee. Õppisin omal käel päris heaks kokaks, õmblesin, uuendasin mööblit ja tegelesin muude kodutöödega.
Oma „töökarjääri“ alustasin naabruses olevate kodude koristajana. Mu varajase Ameerika aja sõbranna oli hambahügienist. Ta soovitas mulle sama ametit. Kuna selle hariduse omamine oli suhteliselt odav ja nõudis vaid 3,5 aastat, asusingi kooliteele. Olin koolis alati hästi hakkama saanud ja õpinguid ei kartnud. Keelt ei kartnud ma samuti mitte. Inglise keele oli mulle omal ajal Tallinna 16. keskkoolis kenasti selgeks õpetanud õpetaja Tiiu Sepp. Töötasin ka tõlgina. Tõlkisin tekste inglise keelest eesti keelde Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikule.
Kooli juurde tagasi minnes: mäletan selgelt oma esimest psühholoogia kursust. See oli niivõrd raske, kuna kogu terminoloogia oli uus, et lubasin endale tol ajal (aastal 1993), et ma ei tee enam kunagi selle hullu õppeainega tegemist. Mul polnud siis veel õrna aimugi, et vaid 12 aastat hiljem alustan õpinguid just sellel samal alal.
Aastatel 1993–1996 töötasin kooli ja kodu kõrvalt veel ettekandjana. Sul on vist lihtsam küsida, mis ameteid ma pidanud ei ole…
Töötasin hügienistina üsna mitu aastat, kuid teadsin, et see ei olnud mu õige kutsumus. Aastal 2004 asusin hügienistina tööle Gerystone Park’i psühhiaatriahaiglasse, kus mul tekkis huvi psühholoogi ameti vastu.
Aastal 2005 läksin töö ja lapse kõrvalt tagasi kooli. Olin selleks ajaks juba lapsega üksi jäänud. Aga kuna mu poeg on alati imeline olnud, saime mõlemad hakkama nii õpingute kui ka töödega. 2007. a andsin avalduse doktoriõppesse asumiseks õppeasutusse nimega Illinois School of Professional Psychology, kuhu mind ka vastu võeti. Lõpetasin selle aastal 2012 ja ei ole oma elu muutust kordagi kahetsenud. Töötasin doktorantuuri ajal ka professorina hambahügieeni tudengeid õpetades üsna mitu aastat. Rohkem ameteid praegu ette kanda pole. Isegi sai nimekiri pikk…
Roland Tõnisson: Eestis jälgiti viimaseid Ühendriikide presidendivalimisi pingsalt. Eestis ei hoitud värve kokku kandidaat Trumpi mustamisel. Kas Eesti peavoolumeedia oli selles originaalne või kopeeris ta Ühendriikide häälekandjaid?
Anneli Riismaa: Viimased valimised olid tõesti meedia poolt meeletult määritud. Eriti sai palju prügi enda kaela president Trump. Arvan, et Eesti meedia andis siinset „draamat“ edasi erapoolikult ja ajakirjanduseetikale mittekohaselt. Ausalt öeldes oli seda kurb vaadata ja on praegugi, sest Trumpi vastased ei ole taltunud.
Roland Tõnisson: Milliseid Ühendriikides või ka Kanadas ilmuvaid meediaväljaandeid loed ja soovitad teistelegi?
Anneli Riismaa: Ma usaldasin vanasti paljusid meedia allikaid, näiteks BBCd ja CNNi. Praegu loen vaid Reutersi lühiülevaateid ja kohalikke uudiseid, vaatan Fox News’i kanalilt. Oma uudised saan põhiliselt Ben Shapiro Daily Wire programmist.
Tema loosung on: facts don’t care about your feelings, ehk „faktid ei hooli sinu tunnetest.“ Tema programm on Ameerikas enim kuulatud konservatiivne programm. Kuulan õhtuti teie Eesti Retro FMi hommikuprogrammi. Mulle meeldib ka sealne uudiste lühiülevaade. Nad edastavad lihtsalt infot, mitte arvamusi.
Roland Tõnisson: Kuidas Sina Ühendriikides elava inimesena, kodanikuna, tundsid end presidendivalimistele järgnenud ajal?
Anneli Riismaa: Olin enne meie viimaseid presidendivalimisi suures mures. Endise „nõukogude lapsena“ tunnen alati ära, kui mu sõnavabadust või usuvabadust piirama hakatakse. Ja see toimus Ameerikas juba mõni aasta enne viimaseid valimisi.
Loomulikult on asju, mida me taktitundeliste inimestena ütlema ei peaks, aga see peab olema iga inimese enda valik, mida ta ütleb või ei ütle. Meie ütlemistel on tagajärjed. Ja me ise kannatame nende tagajärgede all. Valitsus ei tohiks kunagi piirata seda, mida me öelda võime või ei või.
Olen alati olnud sõnavabaduse, usuvabaduse ja kodanike relvakandmise pooldaja.
Minnes tagasi su küsimuse juurde, Roland, tundsin valimiste järgselt suurt kergendust. Mäletan seda tunnet selgesti, kui sain teada valimiste tulemused.
Kui nüüd kuuleme ja näeme, milline on president Trumpi vastu suunatud võitlus, saab ilmsiks, milline on olnud Ühendriikidele antud poliitiline suund siiani. Usklik ja konservatiivne kodanikkond on pidanud end vaos hoidma, et mitte saada süüdistusi erinevat masti foobiates ja –ismides.
Minu jaoks on ka väga märgiline asjaolu, et president Trump taastas rahvusliku „palve päeva“ ja korraldab regulaarselt kohtumisi usujuhtidega – sündmused, mida pole möödunud aastate jooksul näinud. Ma arvan, et siinkohal võib keegi kindlasti ka need minu praegused sõnad keerata oma suva järgi pea peale ja anda neile teistsuguse sisu.
Roland Tõnisson: Oled vast jälginud ka Eestis sel kevadel toimunud valimisi riigikokku. Kas võib tõmmata paralleele Ühendriikide viimase presidendi valimistega ja Kongressi vahevalimistega?
Anneli Riismaa: Teil on palju samu elemente. Inimesi tembeldatakse ja sõimatakse iga vähimagi ütluse pärast. Kuulsin viimati Eestis olles inimestelt väljendeid: „nii ei tohiks öelda“ ja „pole vaja sellest rääkida“.
Inimesed, kes selliseid kommentaare teevad, on headest mõtetest ajendatud, kuid ei märka seda, et selline eluviis viibki tagasi „sõna orjusesse“, mis lõpeb teiste inimõiguste piiramistega. Mulle öeldi Eestis ka, et ma vaatan liiga kaugele ette. Ühiskondade langus on läbi aegade alanud väikeste sammudega ning alati on üheks põhiliseks elemendiks olnud sõnavabaduse piiramine.
Roland Tõnisson: Millisena hindad Ühendriikide tulevikku?
Anneli Riismaa: Meie majandus on heal järjel. Ameerika suur probleem – tervisekindlustused –, mis 5 aastat tagasi hullult kalliks kruviti, on normaliseerunud. Haridussüsteemi korrastatakse. Mul on praeguste arengute juures suured lootused Ameerika tuleviku heaolule.
Roland Tõnisson: Kuidas Sulle kui psühhoterapeudile avaneb kaasaegse Lääne inimese suhtumine ellu ja iseendasse? On Sul soovitusi eestlastele?
Anneli Riismaa: Oma tööl olen väga lähedal inimese eksistentsile ja näen inimeste kõige intiimseimaid muresid ja üksikasju. Me kõik igatseme rahu, vabadust, armastust ja kuuluvustunnet. Arvan, et ameeriklased ja eestlased on kindlasti selle koha pealt sarnased.
Ma näen, et inimesed tulevad elu ja terve mõistusega igast olukorrast välja, kui neil on usk, millele toetuda. Ma töötan inimestega paljudest erinevatest usunditest: kristlaste, moslemite, juutide ja hindudega. Jumal on parim psühholoog. Ma palvetan iga päev, et ma suudaksin teha seda, mida need inimesed vajavad. Inimesed ei tule teraapiasse nõu saama. Me teame ise väga hästi, mida me tegema hakkame või mitte – valikuvabadus on ülioluline. Me tuleme tuge saama. Me tahame, et meid kuulatakse ära.
Kuulamine ei ole kerge. Kui me oskaksime teineteist kuulata, mitte selleks, et teisele vastata, vaid selleks, et neid tõeliselt kuulata, poleks minu ametit vajagi. Psühholoogina on tihti olulisem teada, mida mitte öelda. Eestlastele soovitaksin sama „ravimit“: usku. Eestlased on üsna uhked selle üle, et nad on kõige vähem religioosne rahvas Euroopas, ent see on tee tupikusse iseendas.
Roland Tõnisson: Mida soovid Eesti lugejale?
Anneli Riismaa: Eesti lugejale soovin vaid jaksu ja optimismi. Eestlased on aastasadu orjuses olnud, kuid kõigest alati „eluga“ välja tulnud. Eestlane on visa ja ei anna alla. Vaatamata sellele, et Kalevipoeg Tarkuseraamatu ära andis, on tänapäeva eestlane haritud. Eesti on ilus ja puhas ja turvaline. Hoidke Eestit sellisena.
Ärge langege läänemaailma loba lõksu. Ma hoiataksin nooremaid põlvkondi, kes ehk ei mäleta enam nõukogude aega: ärge piirake sõnavabadust. Kui teile ei meeldi, mida keegi räägib, pole teil ju vaja teda kuulata. Pidage meeles, mida tõi endaga kaasa nõukogude „vaba“ ühiskond. Ärge laske endale sama orjust kaela langeda isegi siis, kui läänemaailm selles eeskuju peaks andma.
Roland Tõnisson: Aitäh, Anneli! Soovin Sulle jaksu „suure lombi“ taha ja ootan Sind jälle Eestis käima!
