Mõnikord saab elus head nalja ka siis, kui tegeled päris tõsise asjaga. Nii juhtus minul, kui märkasin Bibliograafia Klubi juubelikuulutust. Hakkas silma, et muusikalises osas esinevad tuttavad nimed. Vähemalt mulle on nad tuttavad, kuigi laiem avalikkus teab neist ehk vähem. Omar Danieli muusikalisi võidukäike olen jälginud juba hulk aastaid ning hiljem on tema kõrvale vaikselt ning märkamatult poetunud Erika Raum – tema viiuldajast abikaasa.
Märkamatud pole kohalikus muusikamaailmas küll kumbki. Omar on tunnustatud helilooja, pianist ja muusikapedagoog. Viimane kokkupuude temaga oli alles läinud hooajal, tema menuka ooperi „The Shadow“ pressietenduse ajal. Kohal viibis ka abikaasa Erika, kes samuti oli tegelenud loomingulise tööga – sünnitanud kolmikud. „Ei ole aega neid ühekaupa muretseda,“ naeris värske ema, „muusikalist tegevust on liiga palju.“ Tõsi – Erika sammub Kanada viiuldajate esirinnas, on esinenud paljudel Euroopa kontsertlavadel ning tegeleb ka õpetamisega. Muusikalist uudisloomingut satub tema noodipuldile perekondlikul pinnal ohtralt – mitte ainult ta abikaasa, vaid ka ema Elizabeth Raum on tunnustatud helilooja.
Otsustasin emma-kumma kunstnikepaarist kinni püüda telefoniliseks välkintervjuuks. Selle juures komistasin esimesele tõkkele. Kumbki polnud hõlpsasti tabatav, meie mõlema telefonid mängisid paar nädalat vastamisi kulli, kuid ma ei jätnud jonni. Ühel päeval juhtus minu telefon siiski helisema soodsal hetkel ja kuulsin teises otsas Omari reibast häält. Minupoolsele rõõmujoovastusele järgnes teine tõke. Püüan restaureerida meie kahekõne nii hästi kui mälu võimaldab.
„Räägi õige, mida sa seal Bibliograafia Klubi juubelil teed.“ – „Klaverit mängin, noh, ja Erika muidugi viiulit.“ Selles olin tõesti neid kahtlustanud. „Ole nüüd mõistlik poiss, räägi täpsemalt, mida just.“ – „Võtsin kolm eesti rahvalaulu ja tegin neist arranzheeringu.“ – „Miks just eesti rahvalaulud?“ – „Meeldivad, noh. Isale-emale meeldivad ja mulle endale ka.“ – „Mida sa nendega siis täpselt tegid?“ – „No lõin ikka oma templi peale ka, kasutasin tonaalset harmooniat. Tead, tule parem kuulama, saad täpselt teada.“ – „Tulen niikuinii, aga ma tahaksin publiku huvi äratada.“ – „ No tulgu siis nemad ka!“
Omar räägib sõbralikult, kuid on detailide osas tõrges. Tagaplaanilt kuuldub häälekat beebinuttu. „On see üks su kolmikuist või üürgavad kõik kolm?“ – „Ei tea kindlalt öelda,“ jääb Omar siingi ebamääraseks, „viisi ei pea neist igatahes veel ükski.“
Mis minulgi muud üle jääb kui korrata Omari sõnumit: tulge kuulama. Kuupäev on 31. oktoober ja asukohaks Tartu College, nagu eelreklaam väidab.
Intervjuu kui tõkkejooks
Kultuur
TRENDING
