Toronto Eesti Seltsi poolt korraldatud EV 85. aastapäeva tähistav pidulik aktus toimub 23. veebruaril Vana-Andrese kirikus. Aktuse peakõnelejaks paluti ajaloolane, autor ja poliitik Lauri Vahtre, kes kuulub Riigikokku, Isamaaliidu liikmena. Lauri Vahtre on kuue raamatu autor või kaasautor ning tema sulest on ilmunud arvukalt artikleid ja esseid nii üleriigilistes väljaannetes kui ka välis-eesti ajalehtedes. Oli liikumise Noor-Tartu asutajaid (1979), Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige, valiti esimesse Riigikogusse. Lauri Vahtre nõustus osalema järgnevas e-posti teel läbi viidud intervjuus.

• • •
EE: Te esinete veebruaris vabariigi aastapäeva aktusel Torontos peakõnelejana. Kas kutse oli üllatus?

LV: Ehk mitte just üllatus. Olen Kanada ja iseäranis Toronto eestlaste elule mõttes kaasa elanud juba poisipõlvest peale (tänu Olaf Kopvillemi muhedatele lauludele, mis Eestis salaja levisid ja mida kuulati minugi kodus), olen Torontos käinud (1991. aastal), mul on Kanada eestlaste hulgas mitmeid sõpru. Aga igal juhul on see kutse mulle suureks auks, sest Toronto on tõeline eestlaste kants ja vabariigi aastapäeva tähistamine siin on tähtis seltskondlik ja kultuuriline sündmus. Nii et ma võtan oma ülesannet täie tõsidusega.

EE: Viimastel aastatel on vabariigi aastapäeval Torontos tihti esinenud juhtisikud Eestist; viimati endine välisminister Toomas Hendrik Ilves ja kindralleitnant Johannes Kert. Kas see on Teie meelest positiivne asi ja kui jaa, miks?

LV: Ilma kahtluseta on see väga positiivne. Ehkki palju endisi pagulasi on asunud tagasi Eestisse ja loodetavasti asub veelgi, on ju selge, et Toronto jääb veel kauaks n-ö Eesti linnaks. Aga erinevalt raudse eesriide aegadest saab ja peab see „Eesti linn” olema isamaaga seotud mitte ainuüksi mälestuste, vaid elava ja tegeliku igapäevasidemega. Selle sideme hoidmiseks ei piisa ükskõik kui heast telefoni- ja internetiühendusest. Vaja on ka üksteisel külas käia. Ja eriti oluline on, kui siin käivad Eestis juhtivat osa etendavad isikud. See tõendab, et Toronto eestlaskond pole kodueestlaste silmis mingi kauge ega kaduv rahvakild, vaid väärikas osa Eesti kui terviku elust, hingamisest ja tegevusest. Kõik see ei ole põrmugi vastuolus Kanada eestlaste loomuliku ja põhjendatud lojaalsusega oma riigile.

EE: Olete, teatavasti, Isamaaliidu kandidaat Riigikogu valimistel. Mõned kindlasti seovad Teie siiatulekut poliitikaga: kas ajaliselt see ei lange kokku kõige kibedama kampaania ajaga?

LV: Jah, kandideerin Tallinnas, valimisringkonnas nr. 3, mis hõlmab Nõmmet ja Mustamäed. Ja ajaliselt langeb mu Torontos-käik kõige kibedamale kampaania ajale küll, aga mitte Torontos, vaid Eestis. Saabun Torontosse 20. veebruari õhtul, kui siin on valimised juba läbi, Eestis aga käib kampaania veel täistuuridel. Nii et hääli ma siia küll püüdma ei tule, pigem ohverdan mõned hääled kodus, et siia tulla. Teisest küljest, kas poliitikul üldse ongi võimalik midagi teha – vähemalt rahva silme all – , mis ei oleks seotud valimistega? Teen ma midagi halvasti, siis mõjutab see valimisi, teen hästi, mõjutab seegi. Minu arvates on kõik korras seni, kuni inimene jääb ausaks ega hakka valimiste lähenedes ajama hoopis muud juttu kui varem. Ja seda, mida kavatsen kõnelda Torontos, olen ma endas kandnud kahtlemata aastakümneid. Olen poisist peale olnud isamaalane ja kui ma seda väljendan – on’s see siis poliitika?

EE: Mitmed Kanadas jälgivad suure huviga Eestis toimuvat. Eriti rõõmustasid meid EL-i ja NATO läbirääkimised/kutsed. Kuid - miks salata - mõned on avalikult mures: kas Eesti suudab edukalt kaitsta oma riiklikke huve EL-is? Kas Teie näete siin mingit ohtu? Kuidas tuleks siin toimida?

LV: Jaa, näen ohtu küll. Euroopa on pika rahu- ja edupõlve jooksul pisut veidraks, võiks öelda eluvõõraks muutunud. Aeg-ajalt kuuleb jälle mingitest kentsakatest direktiividest à la banaani standardne kõverus. See on veeks meie eurovastaste veskile, kes kuulutavad, et “ühest liidust tulime ja teise läheme”. Niisugune väide on muidugi demagoogia, sest me pole mingisse “liitu” kuulunud, olime kõige jõhkramal kombel okupeeritud. EL seevastu pole kahtlemata mingi okupatsioon, vaid liit selle sõna õiges tähenduses. Igas liidus tuleb teha kompromisse, see on selge, aga me ei tohi lasta endale poolkogemata “peale astuda” ka mitte. Ning selleks on oluline olla Euroopa Liidu sees ja mitte väljas. Sest majanduslikult, kultuuriliselt ja geograafiliselt me ju oleme Euroopas. Arvestades meie väiksust, oleme me nagunii Euroopa Liidu otsuste meelevallas; mitte küll täielikult, aga igatahes rohkem, kui see meile meeldiks. Ning see on juba paratamatus. Kui jääme väljapoole, peame EL-i otsuseid lihtsalt täitma, kui ellu tahame jääda. Kui oleme sees, saame kaasa rääkida, vastu vaielda, liitlasi leida, veenda, agiteerida, selgitada. Seda tööd oskavad eestlased päris hästi. Tõsi, kõigele sellele on olemas alternatiiv – SRÜ. Vene karu käppade vahel poleks meil Brüsseli “diktaadiga” mingit muret. Aga ... ainult üle minu laiba.

EE: Kas Eesti poliitilisel maastikul puhub teisigi ohtlikke tuuli? Milliseid?

LV: Kuulun nende hulka, kes jälgivad murelikult Edgar Savisaare eesmärke ja meetodeid. Ma ei pea siinkohal silmas mitte tema nõuet minna üle astmelisele tulumaksule, vaid eeskätt seda, et Keskerakond, olles muutunud sisuliselt vene parteiks, võib hakata mängima keele- ja kodakondsuspoliitikaga. Seda ongi juba tehtud ja olulist kahju tekitatud. Mõtlen vene gümnaasiumide eestikeelsele õppele ülemineku peatamist, mis oli KeRe koalitsiooni esimene tegu ja millega Savisaar praegu (valimisreklaami kaudu) Virumaa venelaste ees kelgib, lubades uusi “ühiseid võite”. Tõsine hirm on nende uute võitude ees.

EE: Edukas juhtimine («leadership») on tihti seotud veenva visiooniga.
Milline on Teie nägemus tuleviku Eestist?

LV: Eesti peaks kõigepealt saavutama eestlaste rahvaarvu kahanemisprotsessi peatumise ja sealt edasi stabiilse tõusu. Teiseks peaks Eestist kujunema kõrgelt kvalifitseeritud ehk teisisõnu haritud tööjõuga maa, kus toodetakse suhteliselt suure know-how sisaldusega kaupu või teenuseid. Ka transiitkaubandus ja sadamad peaksid olema olulisel kohal, ehkki peab silmas pidama, et me ei tohi transiidist liialt sõltuvaks muutuda. Kolmandaks peaks Eesti oskuslikult kasutama oma loodusrikkusi, milleks on laiuvad metsad ja sood, mererand ja kuppelmaastikud jne., kusjuures kogu see ilu ei kannata ülerahvastuse all. Eestis on ja peab olema ruumi – kõndimiseks, matkamiseks, mõtlemiseks, linnuhäälte kuulamiseks, kivi peal istumiseks. Kanadalast me sellega Eestisse võib-olla ei meelita, aga mõni hollandlane või sakslane Ruhrist võib Eesti inimtühja looduse keskel suurest õnnest suisa segi minna. Sellega seoses – Eesti peaks kujunema teenäitajaks igasugu loodustoodete, biotehnoloogia ja alternatiivenergeetika vallas. Ootan näiteks põnevusega, millal Eestis käivitub iselaguneva plastiku tootmine. Piltlikult öeldes – võiksime olla kõrgtehnoloogiaga varustatud metsavanad.

EE: Maailmavaade on riigi välissuhete edukale arendamisele äärmise tähtsusega... Kas sooviksite oma (või IML'i) maailmavaadet meiega jagada?

LV: Maailmavaade... No kõigepealt on see konservatiivne ja teiseks uuendusmeelne. Konservatiivne, ehkki mitte kivistunud, kultuurilistes küsimustes; uuendusmeelne kõiges, mis puudutab majandust, tehnikat ja tehnoloogiat. Muidugi, ka majandus ja tehnoloogia on kultuuri osa, aga ma mõtlen siinkohal eeskätt kultuuritraditsioone. Üks kultuuritraditsioon on muuseas rahvuslikkus. Olen sügavalt veendunud, et rahvuslikkus pole mingi relikt, vaid vältimatu osa mistahes kultuuritervikust, ja seda ka 21. sajandil. Et selle juures tasub vältida rahvuslikku kitsarinnalisust ja pidevat “õige eestlase” tagaotsimist, on iseküsimus. Majanduses pooldan avatust, turumajandust ja mõõdukat sotsiaalsust, mis aitaks küll hädalist, aga ei õpetaks abitust. Demokraatlike vabaduste ja inimõiguste veendunud toetajana annan endale ühtlasi aru, et individualismil ja järelikult ka isiklikel vabadustel on siiski teatavad piirid, nii kultuurilised, majanduslikud kui isegi füüsikalised.

EE: Eesti riigi ametlik keel on eesti keel. Ja vene koolides õppivate noorte osakaal on pidevalt vähenenud. See on positiivne suund muulaste integreerumisel, mida EL kiidab. Selle suund on näiliselt nüüd pidurdatud. Soovite kommenteerida?

LV: Selles vallas ongi kõige kahetsusväärsemaks tagasilöögiks eelmainitud seik: eestikeelsele gümnaasiumile ülemineku ärajätmine KeRe koalitsiooni poolt. Leian, et see oli suur viga, mille heastamiseks tuleb uutel valitsustel kõvasti pingutada. Praegu kukkus välja nii, et osa venelastest sai sellest nõnda aru, et “pidage vastu, poisid, varsti on vene keel teine riigikeel”. Sellises olukorras ei teki loomulikult mingit motivatsiooni eesti keele õppimiseks. Niisiis tuleb saata väga selge sõnum nii Eesti sisse kui Eestist välja: teist riigikeelt ei tule, tuleb eesti keel ära õppida. Seejuures pooldan, et vene lapsed saaksid põhihariduse edaspidigi omandada emakeeles. Asi pole ju teisekeelsete vägivaldses assimileerimises, vaid neile eluks vajalike oskuste kaasa andmises, mille hulka vaieldamatult kuulub riigikeele oskus. Alles siis võib tõsisema integratsiooni jutuks võtta.

EE: Pea kõiges endistes Varssavi pakti maades on taasiseseisvumine tähendanud ka negatiivset iivet. Eestis on see olnud pea katastroofiline. Kas ükskõik-mis-valitsus suudaks siin midagi ette võtta?

LV: Suurtes joontes mitte. Iibelangust poleks suutnud ära hoida mistahes valitsus. Seda tõendab kogu Kesk- ja Ida-Euroopa kogemus. Kui Eestis kõlab rahulolematute virin, et Laar, Kallas jt. on Eesti maha “parseldanud” ja et just see on iibelanguse põhjus, siis soovitan virisejail sõita näiteks Moldovasse. Või Valgevenesse. Kõik need hirmsad roimad, mida Eesti valitsustele süüks pannakse, on seal jäetud tegemata. Majandus on avamata, tollipiirid ees, ettevõtted ja maa “rahva omad”, aga ... vaesus on majas ja iive all. Meil on vähemalt lootustki. Nüüd, mil NATOsse mineku suur jõupingutus on suuremalt jaolt tehtud, on ülim aeg suunata senisest märksa enam raha laste- ja peretoetuste tõstmiseks. Ma tean, et rahaga lapsi ei osteta, ja et iive on madal ka kogu Euroopas, iseäranis kõige rikkamates riikides. Iibelangus on kultuuriline, mitte majanduslik probleem. Inimesed pole mitte vaeseks jäänud ega nende korterid väikeseks, vaid inimeste nõudmised elukvaliteedile on järsult tõusnud. Iibelanguse peapõhjused on siin. Kuid ometigi on vaja toetusi tõsta. See vähemalt pehmendab iibelangust, ja annab ühtlasi signaali, et riiki kui sellist ikkagi huvitab laste arv. Et lapsed on oodatud. Eesti erakonnad saavad sellest asjast enam-vähem ühtmoodi aru; erinevad on aga konkreetsed ettepanekud. Minu erakond näiteks soovib, et praegune tulumaksuvaba miinimum jääks kehtima, aga et seda hakataks arvestama juba ka esimese ja teise lapse puhul. S.t. et näiteks kolme lapsega perele, kus on nii isa kui ema, tuleks kokku viis tulumaksuvaba miinimumi. See peaks olema esimene samm. Kui see tehtud, tuleks tõsta “koduse ema palka” ehk lapsehooldustasu, ja seejärel ehk otseseid lapsetoetusi.

EE: Isamaaliit on tihti kasutanud terminit „rahvuslikud huvid“. Oleme läänes harjunud terminitega „riiklikud huvid“ või „elulised huvid“. On siin tegemist lihtsalt sõnastusega, mis kõlapinda laiendaks, või on siin tõesti tähenduslik vahe?

LV: Ei ja jah. Nimetaksin seda tähendusnihkeks. On ju kõigil teada, et ingliskeelne “national interests” tuleks tõlkida pigem „riiklikeks huvideks”. Samas pole „rahvuslikeks” tõlkimine kah just vale. Konkreetselt eestlaste kui eestikeelsete ja eestimeelsete isikute rahvuslik huvi on tegelikult ka riiklik huvi. Eestlaste huvi pole ju kedagi vallutada ega alla suruda, vaid ainult niipalju, et jääda alles, kusjuures oma maa peremehena. Et Eestis domineeriksid eesti keel, eestilikud käitumismallid, väärtushinnangud, kombed. Et eesti kultuur moodustaks selle integreeriva baasi, mille raames on ka võõra päritoluga inimestel võimalik saada eesti ühiskonna liikmeks. Ja sellise integreeriva baasi olemasolu ning hea tervis on tegelikult kõigi eesti elanike huvides (kui osa kurjategijaid ehk välja arvata); isegi nende huvides, kes ei hooli muust kui vorstijupist ja viinapudelist. Kultuuriliselt integreeritud Eesti annab ka majanduslikult rohkem “välja”, see puudutab igaüht, hoolimata keelest, usutunnistusest või soost. Nii et rahvuse tervis on riigi tervise eelduseks. Ja sama kehtib ka vastupidi: riigi tervis on (eesti) rahvuse tervise eelduseks. Näide: olles NATOs, on meil palju kergem ravida oma majandusele, kultuurile ja psüühikale tekitatud kahju. Olles kindlad oma iseseisvuses, oleme rahulikumad, väärikamad ja tugevamad.

EE: IML rõhutab rahvuslikke huve oma kampaanias. Kas majanduslikud huvid on tagaplaanil või on nad rahvuslike huvide koostisosad?

LV: Nagu eelnevast nähtub, on nad rahvuslike huvide osaks. On võimatu ette kujutada, kuidas võiksid eestlased säilitada oma keele ja kultuuri, ehitamata üles tõhusat majandust. Olen asjadele vaadanud just niimoodi kogu oma poliitikukarjääri jooksul ja õieti juba ammu ennegi. Näiteks erastamine või proportsionaalne tulumaks pole minu silmis kunagi olnud mingid omaette väärtused või eesmärgid, vaid kõigest vahendid eestlaste tuleviku tagamiseks ja rahva kestmajäämiseks. Vaene Eesti ei suudaks üles ehitada ei toimivat demokraatiat ega kaitsta oma loodust, vaene Eesti langeks varem või hiljem idanaabri võimusesse. Nii et kogu minu majanduslik pragmatism on ühtaegu rahvuslik või minu rahvuslikkus pragmaatiline. Meie rahvuslik huvi on õpetada kõigile Eesti muulastele selgeks eesti keel, meie rahvuslik huvi on kuuluda NATOsse, meie rahvuslik huvi on, et raudtee töötaks korralikult ja et Eestis oleks küllalt töökohti. Kõik on üks, kui oskad vaadata.

EE: Täname võtmaks aega kiirest valimiseelsest graafikust meie lugejaid valgustamaks!

(Küsimusi esitas elektrooniliselt Tõnu Naelapea)

Märkmed: