Leo Kunnas alustas oma söjaväelase haridusteed 1992 Helsingis koos paljude teiste eestlasetega eesmärgiga luua pärast nôukogude okupatsioonist vabanemist iseseisva eesti sôjavägi. Kuigi - Leo Kunnase jaoks oli relvatreening alanud palju varem.
-Olen sündinud väikeses Eestimaa külas mitte kaugel Venemaa piirist-ütleb Kunnas.
Nii nagu paljud teisedki ümbruskonnas, puutus ka noor Leo Kunnas sageli kokku KGB pidevate külastuste ja ülekuulamistega. Paljud kartsid, kuid Leo sai sellest hoopis enesekindlust juurde ja otsustas, et ta hakkab okupatsioonivôimude vastu vôitlema kôigi vahenditega.
1980-ndate aastate alguses pidi 16-aastane Leo Kunnas ühe aja vanglas mööda saatma relva omamise ja ebaseadusliku piiriületuse eest. Leo Kunnas ütleb, et just vanglas sai ta juurde enesekindlust. KGB kuulas teda tookord üle 30-40 korda. -Ma olin ka enne oma rahva patrioot, kuid seal, sovjetivanglas tuli kindlustunne, et ainuke vôimalus vôita okupatsioonivôime oli relvastatud gruppide moodustamine.-
Leo Kunnasest sai üks Kaitseliidu loojatest kus aastal 1990 aastal oli 2000 vabatahtlikku nôus minema vôitlusse Eesti iseseisvaks saamise eest. Sellest relvastatud grupist ei räägita praegu palju kuna neil polnud kunagi vaja relvadega välja minna, sest tavakodanikud, kes läksid tänavatele, neid oli nii palju ja Eestil ônnestus vabadus tagasi saada ilma relvadeta nii enne kui ka pärast Berliini müüri langemist.
See oli üks augustipäev 1988 kui maailm sai näha telepilte 2 miljonit inimesest Baltikumis, kes laulsid ja moodustasid palju kilomeetreid pika inimketi mis ühendas pealinnad Vilniuse, Riia ja Tallinna. Laulev revolutsioon sai tugevaimaks sümboliks rahulikule, rahvalikule vabadusvôitlusele. Kuid pärast seda sündmust oli sôda mitmel puhul väga lähedal.
Leetu, kus kôigepealt teatati oma iseseisvuse taastamisest saatis Nôukogude Liit sôjaväe ja 13 Leedu kodanikku kaotas oma elu, üle tuhande sai vigastada.
Pinged suurenesid ka Lätis ja ka seal oli inimesi, kes kaotasid oma elu.
Augustis, kui Gorbatshov pandi Moskvas koduaresti kartsid paljud, et ülestôus surutakse vägivallaga maha.
Leo Kunnas on nüüd ohvitserikarjäärist loobunud ja pühendanud ennast kirjutamisele - enamasti romaanid kuid ka manus filmile, mis oli möödunud aastal suur filmisündmus Eestis.
Filmi 1944 tegevus toimub teise maailmasôja viimasel aastal, kui Eesti oli okupeeritud kordamööda nii natsi-Saksamaa kui Nôukogude liidu poolt ja kus noored eestlased pidid sôdima môlemal pool. Rinne vôis läbida perekonna, kus üks vend oli ühel pool ja teine vend teisel pool vôi kulges koguni läbi ühe isiku.
Leo Kunnas on kohtunud meestega, kes sôdisid nii SS-is kui ka punaarmees. Sellest on senini vaikitud. Näiteks Evald Loosaar, Leo hea sôbra näitleja Loosaare vanaisa pidas sôja ajal päevikut. - Mul oli neid vôimalus lugeda juba 1981 kuid läks veel 20 aastat enne kui need ilmusid trükisena.- ütleb Leo. -Ta oli üks nendest poistest ja noormeestest kes kôigepealt sôdisid sakslastega ja siis kui punaarmee uuesti Eestisse sisenes sôdis seal.
Leo Kunnas on saanud sôjaväelisi autasusid ja ka kirjandusauhindu oma kirjelduste eest muu hulgas ka selle eest kuidas ta seob toonase aja tänapäevaga.
See polegi nii kaua aega tagasi kui Eesti sai uuesti meeldetuletuse, et vägivald luurab lähedal ka täna.
Iseseisvus vôideti tagasi ilma relvakonfliktita kuid 15 aastat hiljem, kui valitsus eemaldas Nôukogude Liidu poolt teise maailmasôja auks püstitatud ausamba, Pronkssôduri, tapeti üks inimene Eesti venekeelse vähemuse hulgast.
Filmiga 1944 loodab Leo Kunnas näidata eestimaalastele, et pole vajadust süüdistada üksteist selles, kuidas asjad läksid pärast sôda. Tookord nägi tegelikkus nii välja, et see oli juhus, kumbale poole keegi sattus. Tähtis on iseseisev Eesti, suurvôimude kiuste.
Reporter küsib Leo Kunnaselt, kas ta ka täna arvab, et alati on vaja relva kui tahetakse vabaneda diktaatorist vôi okupatsioonist. Eesti puhul on ju tôestus vastupidine. Leo Kunnas ütleb et mitte ainult relvi pole vaja vaid täielikku riigikaitset. Me oleme Natos, kuid meie liitlased ei vastuta selle eest, et meie tähtsad ehitised, teed ja teleühendused on kaitstud. Et ehitada kaitseehitisi ja hoolitseda toiduvarude eest, et inimesed jääksid ellu, kui sôda peaks puhkema. - Seda peame me ise tegema.
Reporter oli Tella Jonsson.
Refereeritud SR saatest Studio Ett 4.jaanuar 2016
Lee Perner