Lisana Malle Pärna kommentaar FB
Miskipärast on mul viimasel ajal tunne, et meie poliitikas ja ka inimõigustes on kehtestatud ühesuunaline liiklus: ühes suunas on lubatud kõike väljendada ja välja öelda, isegi kurjustada ja karistada ja häbistada, aga teises suunas ei tohi mitte midagi öelda. Isegi mitte asju õigete nimedega nimetada. Või inimesi ettevaatusele manitseda. Kui ütled, kleebitakse silt peale ja pannakse purki. Tige, sallimatu, tagurlane, madalalaubaline, natsiraibe, võõravihkaja, venelaste käsilane, ja nii edasi. Hops – riiulile. Ka meie demokraatia on ühesuunaline.
http://objektiiv.ee/intervjuu-...
Intervjuu Malle Pärnaga: me elame nagu okupeeritud riigis
23. märts 2016
Demokraatiavaenuliku poliitika ja teisitimõtlejate sildistamise õhkkonnas on meie ainus lootus kodanikualgatus ja rahva eneseteadvuse ülesäratamine, leiab Objektiivi kolumnist Malle Pärn Markus Järvile antud intervjuus.
Markus Järvi: Mida arvad meie demokraatia praegusest olukorrast?
Malle Pärn: Ma arvan, et meil on demokraatiast maalitud ja ülesriputatud mingi abstraktne plakat, mille varjus tegelikult teostatakse teatud gruppide rikastamist terve ülejäänud rahva arvel.
Iseasi on muidugi see, kas teoreetiline demokraatia üldse ongi mingi võimalik ideaalvariant, minu meelest valgustatud monarhia oleks palju mõttekam, vaimselt haritud aristokraatia suudaks palju rohkem ühiskonna heaks ära teha kui poliitiliselt ebateadlik ja ohtlikult manipuleeritav rahvas… Paraku.
Demokraatia oleks võimalik ja mõttekas siis, kui kodanikud oleksid ühiskonnakorralduses ja poliitikas haritud, ja kui poliitika oleks läbinisti AUS, rahva huvidele ja heaolule orienteeritud ühiskonnaelu arendamise süsteem.
Hullumajas ei saa kehtestada demokraatiat, sest siis pääsevad võimule hullud ja hakkavad ravima meedikuid.
Miskipärast on mul viimasel ajal tunne, et meie poliitikas ja ka inimõigustes on kehtestatud ühesuunaline liiklus: ühes suunas on lubatud kõike väljendada ja välja öelda, isegi kurjustada ja karistada ja häbistada, aga teises suunas ei tohi mitte midagi öelda. Isegi mitte asju õigete nimedega nimetada. Või inimesi ettevaatusele manitseda. Kui ütled, kleebitakse silt peale ja pannakse purki. Tige, sallimatu, tagurlane, madalalaubaline, natsiraibe, võõravihkaja, venelaste käsilane, ja nii edasi. Hops – riiulile. Ka meie demokraatia on ühesuunaline.
Markus Järvi: Kuidas seda olukorda üldisemalt parandada?
Malle Pärn: Sellele on väga raske vastata, sest ebademokraatlikus võimusüsteemis ei olegi võimalik midagi paremaks muuta.
Selleks on vaja saada häälteenamust totalitaarses demokraatiavaenulikus valitsuskoalitsioonis… Me ju näeme, mis seal toimub. Kõik, mis tuleb väljastpoolt seda huntat, sildistatakse kremlimeelseks või homofoobseks või ksenofoobseks või lihtsalt ebasündsaks süüdistamiseks. Ja teatud inimestel on häbi, et Eestis on ikka veel, vaatamata nende suurtele pingutustele, liiga palju tervet mõistust.
Meie ainus lootus ongi praegu kodanikualgatus.
Ja rahvast on vaja harida, rahva eneseteadvus tuleb äratada, me peame ükskord ometi aru saama, et me oleme INIMESED, me kõik väärime austust – mitte sallimatust sallivuse sildi all – meil on vaja tegelikult üksteisest lugu pidada. Me ei ole maksukohuslased, me ei ole kaup tööturul, me ei ole seksuaalid, kinnisvara omanikud, jäätmevaldajad, me ei ole moosipurgid, millele tuleb sildid peale kleepida, me oleme INIMESED! Ja me oleme peremehed oma kodus, mitte kellelgi ei ole õigust öelda, kuidas me peame oma kodus elama.
Meil on vaja ausat meediat, keda huvitaks eesti rahvuse kestmine. See on suurepärane, et meil on olemas portaalid Objektiiv ja Uued Uudised, internetti kasutavad inimesed saavad tänapäeval kergesti kätte ausa informatsiooni. Aga need, kes endiselt vaatavad riigitelevisiooni, kuulavad riigiraadiot, loevad paberlehti, nende jaoks on vaja luua üks korralik aus trükitud ajaleht, tõelises klassikalises mõttes, ilma igasugu klatši ja klantsita, kus targad inimesed kirjutaksid sellest, missugune on meie elu tegelikult, ja mida peaks tegema, et me saaksime seda paremaks muuta.
Malle Pärn: Jah, muidugi toetan, sest see, mis praegu on toimunud, juba üle kahe aasta, kus võim on rahva ajanud kodusõtta, ja sõidab temast ikka uuesti ja uuesti teerulliga üle, on täiesti ebanormaalne.
Me ju elame nagu okupeeritud riigis, mis on kohati hullem kui Nõukogude Liit.
Mis puutub rahvahääletusse, siis igal juhul tuleb kindlustada enne seda MÕLEMA variandi võrdne käsitlemine meedias – mis ongi meie tingimustes kõige võimatum, sest me ju mäletame, milline hüsteeriline ühepoolne propaganda läks lahti meedias enne euroopa liiduga ühinemist ja enne eesti krooni ülepardaviskamist.
Tõsi, meie kõrgpoliitika ringkaitse on kavalate seadustega nii kindlalt paika pandud, et seda näib olevat võimatu murda. Kui me selle võitlusega ka midagi muud ei saavuta, siis ehk suudame ometi äratada ja aitame üles ehitada rahva enesekindlust ja eneseusku, mille meie Friedmani jüngrite loodud edukad “arengud” on ära halvanud. Veetilgad uuristavad ju kivi, ehkki nende jõud on väike.
Kui me nüüd vastu ei hakka, siis neelatakse meid alla.
Intervjuu valmis enne 27. veebruaril toimunud konverentsi “Kas Eesti on demokraatiaks valmis?”. Kirjalik versioon erineb mõnevõrra salvestatud videoklipist.