Intervjuu, 19.05.2020
Mart Helme
„Kui Reformierakonna ajal juhtisid ametnikud riiki tulenevalt eurodirektiividest ja eurokokkulepetest, siis nüüd on poliitiline suunis tõlgendada ja käsitleda kõike Euroopast tulevat Eesti huvides,“ ütleb EKRE esimees ja siseminister Mart Helme.

https://uueduudised.ee/arvamus...

Intervjuus kõneleb Helme, milliseid esimese valitsemisaasta saavutusi peab ta kõige märkimisväärsemateks, miks mõnede valimislubaduste elluviimine võtab aega ning mida riik koroonakriisist õppima peaks.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

EKRE, Keskerakonna ja Isamaa valitsus on olnud ametis veidi üle aasta. Mis on muutunud võrreldes eelmiste valitsustega?

Erinevus on tohutu. Reformierakonna ja sotside valitsused ajasid globalistlikku ja liberaalset poliitikat, mille eesmärk oli rahvusriikluse samm-sammuline likvideerimine, väärtuste ja väärtuspõhise käitumise muutmine.

Praegune valitsus on võtnud kahe konservatiivse osapoole pingutuse tulemusena teistsuguse suuna – peame oluliseks perekonda, kodumaad, rahvust, keelt. Tõsi, me ei ole kogu liberaalse agenda tagasipööramisega suutnud nii kiiresti edasi liikuda kui tahaksime, aga me ilmselgelt liigume. Meie erakond on tõmmanud pidurit abieluinstitutsiooni lammutamisele ja ümberdefineerimisele. Kultuurisõja rindel on hoopis teine atmosfäär.

Aga praktilise poole pealt… ütleksin, et majandusküsimustes on praegune valitsus käitunud väga pragmaatiliselt. Aktsiiside langetamine oli meie valimislubadus ja see on ellu viidud. Alkoholiaktsiisi langetamine tõi meile enne koroonakriisi Soome turistid tagasi, lõppes ära alkoralli Eesti ja Läti vahel, riigieelarvesse hakkas laekuma oluliselt rohkem raha.

Koroonakriisi ajal langetasime majanduse turgutamiseks ka diisli-, elektri- ja gaasiaktsiisi. Selle tulemusel jääb inimestele rohkem raha kätte ja seda saab kasutada mujal. Sotsialistide ja liberaalide ettekujutuses peaks valitsuse ülesanne olema „lollidelt raha ära võtmine“ ja siis „lollidele jupikaupa tagasi andmine“. Konservatiividel on teistsugune suhtumine. Meie leiame, et inimene on piisavalt arukas ja pragmaatiline, et ise oma rahaga mõistuspäraselt ümber käia. Ja sellepärast jätame me inimesele rohkem raha kätte. Inimene toob oma raha majandusse niikuinii.

Ja veel üks oluline detail, mis väljapoole ei paista. Kui Reformierakonna ajal juhtisid ametnikud riiki tulenevalt igasugustest eurodirektiividest, eurokokkulepetest ja euroraha kasutamise reeglitest, siis nüüd on poliitiline suunis tõlgendada ja käsitleda kõike Euroopast tulevat Eesti huvides.

Millised valimislubadused on ellu viidud?

Tohutu saavutus on endise maaleluministri Mart Järviku alustatud ja praeguse ministri Arvo Alleri jätkatud „Maale elama!“ programmi finantseerimine ning kriisi ajal sadade miljonite suunamine maaeluga seotud ettevõtete abistamiseks.

Keskkonnaministeeriumis oleme liikunud üha rohkem pragmaatilise ja mitte-ideologiseeritud keskkonnatingimuste parandamise ja looduskaitse poole. Varasem sotsialistlik roheagenda, mida fanfaaride saatel edendati, ei andnud mingit tulemust ei puhta vee, ei puhta õhu ega üleüldse puhtama keskkonna näol. Nüüdne keskkonnaminister Rene Kokk teeb oma tööd rahulikult, pildile trügimata, vastutustundlikult ja tulemuslikult.

Väga suur saavutus on see, et hiljuti võttis valitsus vastu otsuse vabastada tulumaksust erametsaomanike metsamüügist saadud tulu. Siiani oli see tulumaksuga maksustatud ja paljudele metsaomanikele tekitas see peaaegu vältimatu olukorra, kus metsa müüdi koos maaga. Nüüd tasub metsa müüa eraldi ja maa jätta endale. Sinna saab istutada uue metsa, et ka lapsed ja lapselapsed maa omanikena saaksid sellest metsast tulu. Selle muutusega oleme hakanud pidurdama maa sattumist välismaiste ettevõtete kätte. Eestlane peab olema peremees omal maal.

Rahandusministeeriumi haldusalast mainisin suure saavutusena aktsiisilangetusi, aga tegelikult on ka koroonakriisi-aegne lisaeelarve väga põhjalike ja Eesti majandusele kasulike otsuste tulemus.

IT-ministri haldusalas jätkub töö eesmärgiga likvideerida enne kohalike omavalitsuste valimisi e-valimistega seotud kitsaskohad. Uus väliskaubandus- ja IT-minister Raul Siem jätkab sealt, kust tublit tööd teinud endine minister Kert Kingo sügisel pooleli jäi. Kert viis läbi väga põhjaliku auditi seoses e-valimistega. Vahepeal selle auditiga kahjuks praktiliselt ei tegeletud.

Mis puutub siseministeeriumi haldusalasse, siis on hea meel, et õnnestus tõsta politseinike, päästjate ja teiste rindetöötajate palka. Alustatud on üle 40 objekti – päästekomandode, kordonite, politseijaoskondade – remondi- ja ehitustöid. Rindetöötajate töötingimused on oluliselt paranenud või paranemas.

Katuse alla on jõudmas sisekaitse reservi loomisega seotud tegevused. Jaanipäevaks on esimesed rühmavõitlejad olemas ja alustavad väljaõppega.

Mai teisel nädalal kirjutasime alla kagupiiri füüsilise väljaehitamise esimesele lepingule. Esimesed 23,5 km lähevad ehitusse, ehitatakse välja tara, teenindusteed, lisaks veel droonid, kaamerad, muud alarmsüsteemid. 2023. aastaks tahame olla sealmaal, et kagupiiril on valdavas osas infrastruktuur rajatud ja et selle piirilõigu valvamisel näeksime uut kvaliteeti.

Maikuus alustame ka politsei- ja piirivalveametis eraldiseisva struktuuri ja omaette eelarvega piirivalve loomist.

Oleme aktiivselt tegelenud ka rändeküsimustega. Kuigi meil pole õnnestunud koalitsioonipartnerite blokeeringutest päris läbi murda, on olemas kõik vajalikud eelnõud, et võtta parema kontrolli alla nii tööränne, õpiränne kui ka igasugune muu ränne.

Kaugel on otsedemokraatia seadustamine?

Otsedemokraatia pakett on edenenud oodatust mõnevõrra aeglasemalt. Esiteks ei suhtu meie koalitsioonipartnerid sellesse erilise entusiasmiga, ehkki koalitsioonilepingus see on ja ignoreerida nad seda ei saa. Teine asi on see, et koroonakriis lõi kaardid täiesti segamini. See võtab ära jõu tegeleda intensiivselt muude teemadega.

Aga kindlasti me rahvaalgatuse ja rahvahääletuse küsimustega jätkame. Riigikogus tegelevad nende teemaga aktiivselt Jaak Valge, Leo Kunnas ja Paul Puustusmaa. Tahame kohaliku omavalitsuste valimistel küsida rahva käest, kas abielu peaks olema mehe ja naise vaheline liit ja kas see peaks olema määratletud Eesti põhiseaduses. See on kultuurisõja tingimustes põhimõtteline samm, mille elluviimise nimel me jätkame võitlust.

Mis saab Rail Balticust?

Koalitsioonilepingus on kokku lepitud, et kui Euroopa Liidu rahastus jääb alla 81% objekti kogumaksumusest, siis tuleb Rail Balticu projekt peatada. Kui maksumus tuleb üle 81%, siis jätkab EKRE võitlust selle nimel, et Rail Baltic ei tuleks Eestit poolitavale trassile – ja see on Eesti siseasi ega puuduta rahastamist –, vaid rajataks põhiosas praegusele Tallinna-Pärnu trassile ja Pärnust edasi Riia suunas uuele trassile.

Paljud tahavad muutusi nüüd ja kohe. Miks võtavad poliitiliste otsused aega?

Põhjuseid on palju. Esiteks on meil kolmest osapoolest koosnev koalitsioon, mis tähendab, et enne, kui midagi saab ellu viia, tuleb jõuda kokkuleppele. Ka Isamaa ja Keskerakond ei saa ju kõike, mida nad tahavad, võtame või Keskerakonna kodakondsuse ja venekeelse hariduse teemad.
Me ei armasta üksteist, aga saame üksteisega hakkama. Ebakonstruktiivne oleks minna laupkokkupõrkesse. Koalitsioonivalitsuses peame arvestama sellega, et me liigume oma asjadega edasi mõnikord kukesammul, aga tähtis on, et me liigume. Kõike soovitut me nagunii ei saa, aga teeme niipalju kui suudame.

Viimased kaks kuud on valitsus keskendunud koroonakriisiga võitlemisele. Kuidas sellel rindel läheb?

Eks see kriis algas Hiinas juba eelmise aasta lõpukuudel ja siis tundus, et meid see ei puuduta. Igasugu SARS-id ja MERS-id ja muud tõved on Aasias varemgi levinud. Aga kui haigus hakkas Eestile ligemale tulema ning Itaaliast ja teistest eestlaste seas populaarsetest riikidest said haiguskolded, muutus teema aktuaalseks ka meil.

Kui haigus kohale jõudis, puhkes vaidlus põhimõttelisel teemal: kas peaksime kehtestama eriolukorra või reageerima kuidagi teistmoodi? Meie erakond oli see, kes nõudis eriolukorra kehtestamist. Meie valitsuspartnerid ei olnud sellest väga vaimustatud, aga Terviseamet ei saanud ilmselgelt olukorraga hakkama ja püüdis valitsust pikalt veenda, et kõik on kontrolli all ja kõigeks ollakse valmis ning et meil on piisavalt varustust, haiglakohti, meedikuid ja testimisvõimalusi. Järk-järgult selgus, et see kõik on bluff ja valitsusele aetakse puru silma – pole maske, kaitsevahendeid ega teste.

Muide, ka riigisekretär Taimar Peterkop ja õiguskantsler Ülle Madise olid seda meelt, et eriolukorda pole vaja ja kriisi saab juhtida teiste seaduste alusel. Aga pärast pikki ja tuliseid vaidlusi otsustas valitsus eriolukorra kasuks, tehes seda tegelikult viimasel minutil. Vaid seetõttu, et kehtestasime eriolukorra ja karantiini Saaremaal, millest kujunes reformierakondlaste ja Terviseameti vastutustundetu tegevuse tõttu peamine nakkuskolle, oleme saanud haiguse kontrolli alla.

Mündi teine pool on majandus. Julgen öelda, et suuresti tänu sellele, et rahandusministeerium on suutnud luua toimiva koostöö nii väliskaubandus- ja IT-ministri kui ka majandusministriga, on õnnestunud valitsuses kiita heaks mitu majandussurutist leevendavat abipaketti. Ettevalmistamisel on veel üks suur abipakett. Majanduskahju täielikult kompenseerida me ei suuda, aga arvan, et Eesti tuleb kriisist välja, muidugi eeldusel, et ka ülemaailmne konjunktuur jätkab paranemist.

Mida Eesti riik koroonakriisist õpib?

Koroonakriis tõestas muuhulgas seda, et Eestil on vaja piirivalvet. Kui valvasime piiri ja sisepiiri Saaremaaga, siis oli vaja kaasata abipolitseinikke, aga nende kaasamisega oli probleeme, kuni me võtsime vastu otsuse maksta neile tunnitasu. Ka kaitseliitlastega oli probleeme, sest inimesed pidid tegema seda oma töö kõrvalt. Ühel hetkel pidime hakkama rakendama sisekaitseakadeemia kadette, sest inimjõudu polnud piisavalt. Tuleb arvestada, et me peaaegu kahekordistasime patrullide arvu, et inimesed hoiaksid avalikus ruumis omavahelist distantsi. Hoidsime varus ka viitsadat politseinikku, et eesliini töötajate massilise nakatumise korral oleks võtta terveid inimesi. Au ja kiitus inimestele, kes sellega toime tulid.

Aga kõik see näitas, et meil on vaja piirivalvet. Järgmine kriis Eestis ei pruugi olla meditsiinikriis, vaid hoopis immigratsioonikriis, näiteks põgenetakse idanaabri juurest Eestisse. Või hoopis järjekordne Võru torm, mis toob ulatuslikud elektrikatkestused. Siseministeerium on vajadused ära kaardistanud, tegeleme muuhulgas elektrigeneraatorite hankimisega. Koroonakriis on näidanud, et peame olema valmis toimetulekuks kõikvõimalike kriisidega. Riigi valmisolek peab olema igakülgne.

Kuidas muudab kriis Eesti majandust?

Mu talvekasvuhoonel läks katuseplaat katki. Läksin Haapsalus ehituspoodi, tahtsin osta ehitusplaati, aga selgus, et sellist seal ei ole. Kirjas oli plaate kaheksa sorti, aga müügil oli ainult kahte. Selgus, et probleem on tarnetes – kaup ei jõua Eestisse. See pole ainult katuseplaatidega nii, ka mitmete teiste kaupade rahvusvahelised tarned on seisma jäänud.

Näeme praegu seda, et riigid püüavad orienteeruda seniselt globaalselt, piirideta ja tollideta rahvusvaheliselt kaubanduselt tagasi koduriikidesse. Sellega tegi algust juba Donald Trump, kes kohe võimule saades alustas kaubandussõda Hiinaga, et tuua tootmine tagasi koduriiki. Eesmärgiks ühtlasi see, et koduriigis oleksid tootmisvõimsused, mis suudavad rahuldada siseturuvajadusi, s.t oma riigi elanike varustamist kõige eluks tarvilikuga.

Kui mõtleme, mida kõike on Eestis toodetud – alates kilekottidest kuni ehituspaneelideni. Väga palju sellest tootmisest 1990ndatel haihtus, sest see ei tasunud enam ära. Turg Nõukogude Liidu avaruste näol kadus ära, mujalt maailmast tuli odavamat, parema disainiga, paremast materjalist kaupa ja Eesti ei olnud enam konkurentsivõimeline.

Praegu tundub, et ülemaailmne kaubandusvõitlus nihkub tagaplaanile ja esiplaanile tuleb see, et riik suudab ise toota, mitte see, et kusagilt mujalt saab sama asja odavamalt. Sest ühel hetkel ei pruugi me seda odavamat enam saada.

Ma usun, et rahvusvaheline majanduspraktika pikkamööda siiski taastub, aga riikide valitsused püüavad ilmselt seista rohkem selle eest, et nad kõige elulisemates valdkondades suudaksid olla isevarustavad.

Mis need valdkonnad tänases Eestis olla võiksid?

Inimesed vajavad kõigepealt süüa ja sooja. Eesti on võimeline end ise varustama toiduga, ehitusmaterjalidega, ka energiakandjatega nagu põlevkivi, põlevkiviõli, mets, puit, puidugraanulid, hake. Eesti on teinud edusamme ka taastuvenergia kandjate osas.

Selleks, et Eesti riik teeniks raha, on vaja muidugi vaadata avarama pilguga. Ma riskin nüüd väga ebapopulaarsete mõtete väljaütlemisega, aga peaksime arutama, mida me oma maavaradest veel väärindada saaksime. Kõigepealt on muidugi vaja ühiskonnas selgusele jõuda, kas oleme üldse valmis, 30 aastat pärast fosforiidisõda, selleteemalist arutelu pidama. Kas me peame vajalikuks kaevandada fosforiiti, väärindada kõiki neid haruldasi muldmetalle, sealhulgas uraani, mida meil on Eestis päris palju.

Nõukogude ajal olime kaevandamisele selgelt vastu, et vältida toorme väljavedu Nõukogude liidu avarustesse, keskkonna saastamist ja massiimmigratsiooni liiduvabariikidest. Tänasel päeval saaks tulu meie oma riik.

Eesti on maastikukaitsealade poolest väga rikas piirkond ja siin tuleb leida ühiskondlik tasakaalupunkt nii, et keskkond ei kannataks, aga et samal ajal saaksime hoida majandust töös ja pidada üleval meie sotsiaalsüsteemi, mis on riigieelarve kõige kulukam osa; et saaksime maksta pensioneid, anda arstiabi ja haridust ning teha kõiki muid ühiskonna toimimise seisukohast vältimatult vajalikke asju.

Aga veelkord, ärge võtke mu juttu nii, et Mart Helme kavatseb homme kopa maasse lüüa. Sellised suured projektid eeldavad ühiskondlikku kokkulepet. Võimalik, et rahvas eelistab vaesemalt läbi ajada ja jätta maavarad puutumata.

Kuidas läheb erakonnal?

Koroonakriis on pannud erakonnatöö suurel määral pausile, oleme olnud valitsusliikmetena niivõrd rakkes, et pole olnud aega ja jõudu. Samuti olid liikumis- ja koosolekupiirangud.

Uurime parasjagu piirkonna juhtidelt, kas saaksime suve algul korraldada erakonna kongressi, mis oleks pidanud toimuma juba aprillis. Erakonna liikmed peavad saama koos käia, üksteisele silma vaadata ja küünarnukitunnet tunda. Tajuda, et meid on tuhandeid ja tuhandeid üle Eesti ja et me oleme mõttekaaslased ning lükkame Eestit selles suunas, mida meie erakonna programm ette näeb. Püüame erakonna töö kriisi vaibudes uuesti käima lükata nii aktiivselt kui võimalik.

Erakonna esimeheks kandideerite?

Kui erakonna piirkonnad mind kongressil esimehe kandidaadina üles seavad, siis kandideerin.

Märkmed: