Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel ei kirjutanud alla seadusele üüride vabakslaskmiseks. Mida sina selle kohta arvad — kas presidendi „ei“ taga oli tõesti ainult tema tõsine mure üürnike saatuse pärast?

Arvan, et see on ka maailmavaateline küsimus ja demokraatlikus riigis on igaühel vaba valikuvõimalus. Kuid ligikaudu kolmveerand küsitletud Eesti elanikest mõistis presidendi käitumise hukka, sest Riigikogus võeti üüri piirmäärade kaotamise seadus vastu suure häälteenamusega ja kõik oli kooskõlas nii põhiseaduse kui ka teiste seadustega. Ilmselt tuleb Riigikogu kokku 20. juulil ja kinnitab seaduse teistkordselt. Valitsus toetab hätta sattunud inimesi ja selleks on riigieelarves vahendid ette nähtud.

Miks on tekkinud (sund)üürnike ja omanike vahele sellised pinged? Läänes on suhe üürnike ja omanike vahel normaalne ning ka üürnikud ise on ju ennekõike huvitatud sellest, et saavad elamiseks remonditud ning korrashoitud ruumid.

Omanike ja üürnike vahekord on ka Eestis normaalne, sest üürnik on omanikule vajalik nagu vihm tärkavale taimele. Üüri piirmäärad võeti vastu enam kui kümme aastat tagasi ajutise abinõuna ja esialgu oli see ette nähtud vaid kolmeks aastaks pärast maja tagastamist õigusjärgsele omanikule. Hiljem pikendati seda seadust 5+5 aastat, millega rikuti jämedalt omanike õigusjärgse ootuse printsiipi. Nüüd peaks see sotsialismi vaimust kantud rudiment kaduma.

1999. aastal avaldasid sa raamatu „Kõik on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad“, kus tood esile ebakõlad Eesti ühiskonnas, eriti kohtusüsteemis. Kas see raamat on veel tänapäeval aktuaalne, kas on toimunud positiivseid muudatusi; kui ei, siis miks sinu arvates?

See raamat ilmus kolmes trükis ja on üsna defitsiitne. Enamus probleeme on endiselt aktuaalsed ja mõned neist isegi süvenenud. Näiteks ei saa kohtunikku enam hurjutada, kui ta on teinud vale otsuse, kui ei ole võimalik tõestada, et ta tegi seda meelega. Inimene on kohtuvõimu ees Eestis endiselt kaitsetu ja siin võidab mitte tõde ja õigus, vaid selle tahe, kellel on paksem rahakott ja paremad tutvused. Kuid küllap on see nii ka teistes Euroopa Liidu maades, ainult pisut paremini varjatult.

Millal võiksid sinu arvates üürnike-omanike suhted normaliseeruda ja mida konkreetselt soovib Õigusjärgsete Omanike Liit selleks ära teha?

Olen kindlalt veendunud, et pidevalt väheneva rahvaarvuga Eestis on vaba elamispinda rohkem kui potentsiaalseid üürnikke ja üürid stabiliseeruvad kuskil 30-40 krooni vahemikus ruutmeetri kohta, mis on oluliselt väiksem kui normaalse turumajandusega riigis, nagu näiteks Rootsis või Saksamaal. Edaspidi võivad üürid veelgi langeda, sest amortiseerunud hoones pinna taotlejaid jääb üha vähemaks. Elamuehitus käib täie hooga ja juba praegu on paljud majad elanikest tühjad. Eraldi vajaks uurimist, kuhu jäid Tallinnas nende 125.000 inimese elamispinnad, kes pärast Eesti taasiseseisvumist lahkusid Venemaale. Eesti Õigusjärgsete Omanike Liit on taotlenud ja taotleb ka edaspidi sõbralikku ja viljakat koostööd Eesti Üürnike Liiduga, esinedes ühiste ettepanekutega valitsusele ja omavalitsustele. Riigi tekitatud probleemi peab suuresti lahendama riik. Praegune vastasseis on poliitiline, mitte majanduslik. Eesti pahempoolsed jõud kasutavad ära inimeste väheseid teadmisi tegelikust elamumajanduse olukorrast. Ei tohi ka unustada, et suurim kisa kostub endiselt parteinomeklatuurilt, kes elavad kõige suurematel ja parematel elamispindadel, mille eest õiglase tasu maksmine võib tõesti vaba üüri korral muutuda problemaatiliseks.

Kas sinu sulest on oodata lähitulevikus uut raamatut?

Mul on koos materjal mitmeks teravasisuliseks poliitiliseks üllitiseks. Olen Eesti üks viljakamaid tippteadlasi ja ka teaduse valdkonnas on mul kavas avaldada peatselt mitmeid raamatuid. Hiljuti ilmusid minu osalusel Eesti Entsüklopeedia XII köide ja raamatud „Maa Universumis“ ja „Võrtsjärv“. Veel sel aastal ilmub raamat „Lake Võrtsjärv“ ja järgmise aasta esimesel poolel raamat „Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud.“

Märkmed: