Lea Kreinin

Sofi Oksanen (sünd. 1977) on Eesti juurtega Soome kirjanik, keda peetakse Põhjamaades tänapäeval üheks parimaks. Tema rahvusvaheliselt tunnustatud ja mitmekordselt auhinnatud romaanid „Puhastus“ ja „Kui tuvid kadusid“ (viimane ilmus hiljuti ka Kanadas kirjastuselt „Anansi“, $22.95) jutustavad Eesti ajaloo rasketest aastatest läbi elu ja armastuse, truuduse ja reetmise. Kirjanik külastas aprilli lõpus Torontot ning esines rahvusvahelisel konverentsil „Repressions and Human Rights“. Enne konverentsi andis Sofi Oksanen „Eesti Elule“ intervjuu.


EE: Sa oled tuntud ja tunnustatud kirjanik, aga võtad sageli sõna ka ajakirjanduses ning oled seeläbi kaasatud poliitikasse „inimeste tasandil“, kui nii võib öelda. Sind teatakse kui inimõiguste, isikuvabaduste ja hariduse kaitsjat. Oled üks neist, kes on alati rõhutanud, et kommunism peaks olema võrdsustatud fašismiga.
SO: Me peaksime vältima Stalini propagandasõna „kommunism“ kasutamist. Ja fašism on see, mis toimub tegelikult Itaalias.
EE: Elad praegu Soomes, mis on väga kena, turvaline ja mugav riik. Kas oled kunagi tundnud hirmu selle pärast, et oled nii avameelselt kirjutanud ja rääkinud? Oled sa kunagi saanud ähvarduskirju?
SO: Kõik avaliku elu tegelased on neid saanud. Kuna ka mina olen avaliku elu tegelane, siis kohtun igasuguste inimestega, saan igasuguseid kirju. See on igapäevane elu. Ma võtan seda nagu osa oma tööst.
EE: Kas oled kunagi külastanud Venemaad? Kuidas see sulle tundus?
SO: Muidugi olen. Venemaa on täiesti omaette reaalsus. Aga ma ei ole Venemaad külastanud pärast 2010. aastat ning mul pole mingit kavatsust praeguse riigikorra ajal sinna minna.
EE: Oled väga julge ja avameelse ütlemisega. Kas ühel päeval võiks sinust saada poliitik? (Pikemalt Eesti Elu 5. juuni paberlehes)

Inimesed

TRENDING