Põhjarannik intervjueeris üle-eelmisel nädalavahetusel toimunud "Tallinn Music Weekil" legendaarset Vene muusikakriitikut Artemi Troitskit, kes nimetab end Eesti sõbraks alatesa 14. eluaastast, mil ta vanavanemad Võsul suvilat rentima asusid. Muidugi oli vestluse peateemaks lisaks rokile ja vabadusele praegu Venemaal toimuv.
TEET KORSTEN
- "Tallinn Music Weeki" (TMW) avades selgitas president Ilves oma kõnes, kuidas rokk ja vabadus on teineteisega seotud. Kuidas teie seda seost muusikateoreetikuna näete?
Rokk muidugi eristub teistest žanritest popmuusika vallas - eriti popsa omast, mida juhib eelkõige raha. Džäss on väga tehniline, see on virtuooside, tugevate muusikute pärusmaa - klassikast rääkimata. Rokis on aga peamine vaba väljendus, mis võib olla nii muusikaline kui sõnaline. Igatahes eeldab ta suurel määral vabadust ja sõltumatust ning seetõttu pole see muusika kunagi meeldinud totalitaarsetele või autoritaarsetele riikidele. Praegu on olukord teine. Isegi tänapäeva Venes on kujuteldamatu, et hakataks rokkmuusikat kui žanrit vaenama.
On ju rokkmuusika vallas loodud tohutu arv teoseid, mis on saanud osaks Vene rahvuslikust kultuurist. Isegi mitmed meie suured bossid on tunnistanud oma armastust - kes Black Sabbathi, kes Led Zeppelini vastu. Roki vaenamist ei tule, samas tean, et juba käib mõningate rokkmuusikute vaenamine. Viimatiseks märklauaks osutus täiesti ootamatult Andrei Makarevitš. Ta on alati olnud super austatud ja tunnustatud muusik, meie igasugu vippide suur sõber, kes aga nüüd osutus paariaks vaid seetõttu, et avaldas arvamust seoses Ukraina-vastase interventsiooniga ja kirjutas mõned satiirilised laulud. Sellest piisas, et tema peale lasti koerad lahti. Arvan, et see pole kaugeltki üksikjuhtum ja selline praktika jätkub.
- Kuidas meie peaksime reageerima mõningate kunstitegelaste avaldustele? Näiteks Valeri Gergiev dirigeeris võltspaatoslikku kontserti Tshinvalis kohe pärast selle okupeerimist, aga pääle seda lasti tal kenasti veel Eestis dirigeerida. Nüüd oli ta, muide, taas üks agaramaid Ukraina invasiooni toetajaid.
Neile peaks lähenema individuaalselt - nt Gergiev ise on osseet ja talle oli Tshinvalis toimunu väga isiklik. Teine asi on, et kunstitegelased, kes raha, karjääri ja ahvatluse nimel on valmis suvalisele kahtlasele toetusavaldusele alla kirjutama, minus austust ei tekita. Ma ei hakka andma mingeid retsepte, kuidas teised neisse peaksid suhtuma. Meil on palju häid muusikuid ja näitlejaid, kes on konformistid.
Kujutan ette, et paljud, kellele meeldib suurepärane näitleja Oleg Tabakov ja kes teavad, et ta kirjutas alla mingitele alatutele kirjadele, ei hakka teda vähem armastama, aga vahest nad suhtuvad temasse kui inimesse teisiti. Olen muidugi väga kurb, et paljud meie kultuuritegelased on äärmiselt sõltuvad riigivõimust - nii rahaliselt kui privileegide mõttes. Umbes sama süsteem oli N. Liidus, kus võimud "toitsid" isegi väga andekaid inimesi nõnda, et need laulsid kiidulaulu parteile ja Brežnevile. Muidugi see pole väärikas.
- Vene avaliku arvamuse uuringuist selgub, et enamik venemaalasi toetab riigi vaenutegevust Ukraina suhtes, üldse imperiaalseid suundumusi. Millega seda seletada?
Vähemal määral paneb mind imestama meie võimude käitumine, kel on mu meelest juba ammu katus ära sõitnud, kui reainimeste oma, kes ei esita väga loomulikke küsimusi selle kohta, mis tegelikult on Venemaale hea ja mis halb. Leian, et hind, mida Venemaa juba maksab - aga tulevikus maksab veel enam - Krimmi okupeerimise eest, pole absoluutselt seda väärt, et mingid inimesed hakkavad sõitma puhkuse ajal Krimmi ja maksavad seal grivnade asemel rubladega.
Peamine probleem seisneb selles, et Venemaa asetas end paariariigi staatusesse, ning see on väga ebameeldiv, inetu ja häbiväärne. Teine õudne asi on, et Venemaa läks väga pikaks ajaks, võib-olla aastakümneteks, riidu Ukrainaga. Venemaa ja Ukraina olid tõesti vennasmaad, lähedasemaid riike ei ole. Ma ei räägi puhtpragmaatilistest asjadest, nagu majandus, inflatsioon, löögid riigieelarve pihta - kuhu ka ei vaataks, näeb vaid miinuseid. Ja inimesed lihtsalt keelduvad seda mõistmast. Ning peamine, nad ei näe kogu selle loo moraalset külge: pole ilus oma naabritele kallale tungida ja krabada neilt maa-alasid.
- Äsja tutvustasite TMWi avamisel Pussy Rioti neidusid, kes alles vabanesid vanglast, kus nad olid kaks aastat selle eest, et julgesid välja öelda, et autoritaarse võimu ja korrumpeerunud kiriku liit on perversne. Kust nad teie arvates selle julguse võtavad - astuda üles võimsa režiimi vastu?
Ma pole kindel, et nad ka ise oskaksid sellele vastata. Need tüdrukud on haruldased - Venemaal on vähe nii kirglikke ja tugevaid isiksusi. Tegu pole suure, tervikliku liikumisega - ei, tegu on n-ö ainueksemplaridega. Nad on muidugi romantikud ja idealistid; nad on samast tõust, kust on näiteks Jeanne d`Arc. Kui öelda, et nad on pühad, peaksid paljud seda pühaduseteotuseks. Mina ei pea. Nad peavad end ülal, nagu on pidanud paljud tõelised pühakud/askeedid, nad on kartmatud ja mulle avaldab kõige enam muljet, et nad on valmis ennast ohverdama.
- Kas meil Eestis on põhjust tunda pelgu johtuvalt sellest, mis praegu Venemaal toimub?
Leian, et mingi jõuvõtte kasutamise tõenäosus Venemaa poolt pole suur, aga see on olemas. Nii imelik, kui see ka pole. Kui te oleksite seda küsinud kuu aega tagasi, oleks ma arvanud, et te teete nalja. Praegu arenevad sündmused paraku sellisel hullumeelsel moel, et midagi ei saa välistada. Ei Eestil ega teistel Venega piirnevail riikidel ole mingil juhul põhjust end lõdvaks lasta. Vastupidi - peab ilmutama valvsust ja endale täielikult aru andma, kui ettearvamatu ja agressiivne maa on Venemaast 2014. aastaks saanud.
- Paljud analüütikud leiavad, et kõige esimene ja suurem kannataja Krimmis toimunu tõttu on Venemaa enda opositsioon - et kõik kruvid keeratakse nüüd lõplikult kinni.
Vene opositsioonile on Krimmis aset leidnu äärmiselt ebameeldiv vähemalt kahel põhjusel. Esimene põhjus on see, et opositsioonis endas on lõhe seoses hinnanguga sellele. Vasaktiib, eelkõige Vasakrinde liider Sergei Udaltsov ja mõned teised, ka osa natsionalistlikust tiivast, tervitab Krimmi annekteerimist. Traditsioonilisem, Läänele orienteeritud opositsiooniosa mõistab selle hukka. Igal juhul - inimesed, kes varem seisid koos ühel laval ja skandeerisid "Venemaa ilma Putinita!", on nüüd eri pooltel.
Navalnõi ilmutas end kõige paremast küljest, tema on inimene, kelles ma pole absoluutselt pidanud pettuma; olen temasse alati uskunud, ta meeldib mulle väga. Mõlemad opositsiooniosad, isegi need, kes toetavad Krimmi tungimist, osutuvad kaotajaiks, sest peksma ja vangi panema hakatakse nii ühtesid kui teisi - kui Putinit ei armasta, roni aga kongiautosse. Opositsiooni marginaliseerimine on samuti suur kaotus.
- Kui suur on ühiskonnas valitsev hirm?
Ma kardan, et Vene ühiskond on hirmu all olnud kogu aeg. Mõnikord on seda hirmu pisut vähem, teinekord rohkem, aga praegu on seda hirmu suisa maksimaalselt. Pimedus on laskunud Venemaa kohale sellisel määral, mida ma ei mäleta isegi Brežnevi ajast. Selle pimeduse peamine koostisosa ongi hirm. Inimesed kardavad koledal kombel ja mõnikord nad isegi ei adu, mida nad kardavad. Võib-olla nad kardavad proosalisi asju, nagu töökoha kaotus või et neid ründavad tänaval bandiidid, aga kõik need hirmud on omavahel seotud. Tulemusena viib hirm selleni, et inimestel tekivad täielik apaatia ja halvatus. Pole liialdus öelda, et Venemaa rahvas asub praegu poolhalvatud olekus.
- Arvatakse ka, et Ukraina sündmused võivad Venemaale positiivselt mõjuda - et Ukrainast võib saada eeskuju.
Usun, et just selleks, et Ukraina ei saaks eeskujuks, võtsidki Putin ja tema seltsimehed ette interventsiooni; selleks Kisseljovid ja teised propagandistid valetasid kuude kaupa ning kujutasid Ukraina sündmusi kui fašistlikku pööret - ehkki iga inimene, kes neil päevil Kiievis viibis, oleks võinud öelda, et sel ei ole reaalsusega üldse mingit sidet. Putinile on Ukraina äärmiselt hirmutav näide ja nii võib öelda, et ka Putin elab hirmus - nagu kogu tema rahvas.
- Kuidas meie saame venelasi aidata?
Ma arvan, et venelased peavad end ise aitama. Tähendab, kui nad ise ei suuda sellest august välja ronida, ei olegi head lahendust. Kui rahvas pole rahul, ta protestib - praegusel juhul, pärast Krimmi sündmusi, veendun, et rahvas on pigem rahul. Ei saa aidata rahvast, kes kaifib oma maa ilmselt ebaõiglast tegevust!
- Meil on probleem suurearvulise venekeelse elanikkonnaga, kes sageli on n-ö emamaa propaganda mõjusfääris, ja paljud neist hoiavad kivi taskus - nägime seda 2007, kui toimus pronksimäss.
Ma ei usu, et mul on õigus ja piisav kompetents siinkohal mingite otsuste langetamiseks. Võin öelda, et võrreldes isegi Lätiga, kus lätlastest enamuse hulgas, ka valitsuses, on tuntavad venevastased meeleolud, kus võib kõnelda mõningasest diskrimineerimisest ja ahistamisest, Eestis seda pole. Eesti on väga pluralistlik ja vaba maa. Seetõttu on vene vähemusel siin kõik võimalused väärikaks eluks, tööks ja oma maale kasu toomiseks - selle maa all pean muidugi Eestit silmas.
Kui inimesed elavad Eestis, aga sealjuures vaatavad Vene poole ning räägivad, kui hea on Venemaal ja kui hirmus on siin, võtan seda teatud seksuaal-mentaalse hälbena. On selline mõiste nagu masohhism. Võib esitada loogilise küsimuse: "Kutid, kui teile Eestis nii väga ei meeldi, kui leiate, et teid ahistatakse siin, et siin ei järgita teie õigusi, ja Venemaal on samas kõik väga hästi ning teil oleks seal Putini ajal suurepärane, miks te ei sõida Venemaale elama?"
Seda enam, et pärast Krimmi liitmist võetakse kiirendatud korras vastu seadused endise N. Liidu etniliste venelaste repatrieerumise hõlbustamiseks. Millegipärast keegi seda võimalust ei kasuta. See ei tundu loogiline - kui nad seda ei tee, milleks siis ägada ja oiata?! Elage, teenige raha, tehke karjääri ning kui Eesti tundub liiga väike ja igav, võite minna Inglismaale, Skandinaaviasse või Saksamaale. On palju võimalusi ja neist kõige kummalisem ning vääritum on halvustada maad, kus elad.
