Eesti Invaliide Toetav Naisring Torontos on kui usin mesilaspere, kes aastate jooksul on täitnud oma nimekohast ülesannet hästi, abistades sõjainvaliide peamiselt Saksamaal, kuid pärast Eesti taasiseseisvumist ka kodumaal. Kümned tuhanded Kanadas kogutud dollarid on liikunud siit üle ookeani Euroopasse. Ringi liikmed on andnud oma panuse nii annetuste kui töö näol ürituste korraldamisel, kuid eelkõige on eesti ühiskond avanud oma kuldse südame ja rahakoti naisringi õilsate eesmärkide toetamisel.

Mäletame loteriisid ja igal sügisel toimunud moenäitusi Eesti Majas, mis läksid alati täissaalile. Rõõmsad modellid, ilusad rõivad, maitsev toit, sobiv muusika.

Kuid igal asjal on kaks otsa — algus ja lõpp. Nagu mitmel teisel organisatsioonil, on ka naisringi jõud ammendumas. Põhjuseks liikmeskonna vananemine. Sõjavigastatute pere Euroopas on samuti kahanemas. Väheneb vajadus abistamistegevuseks. Elul on kindlad reeglid, mis ei allu inimese tahtele.

Seepärast kutsub Eesti Invaliide Toetav Naisring kõiki oma toetajaid ja sõpru viimast korda osa võtma suurkogunemisest Toronto Eesti Maja suures saalis pühapäeval, 10. novembril 2002.a. kell 14.00. Kaetud on rikkalik kohvilaud, õnneproovimiseks võituderohke loterii ja palju muusikat. Esinevad torontolastele ülituttavad bariton Avo Kittask, keda saadab klaveril Charles Kipperi klaverisaatel ning kandlel Alfred Kuus. Ja loomulikult pole unustatud moenäitust. Saalis ja laval ringlevad kenad eestlastest modellid igast vanusegrupist, esitades praegu veel saladuses hoitavaid riietusmoode.

Suurepäraselt kavandatud pealelõuna kujuneb luigelauluks Invaliide Toetava Naisringi mesilasperele — II maailmasõjas tervise kaotanud eesti sõjameestele mõtlevaile daamidele.

Alati populaarne — muusikat ja moode — viimast korda.

Märkmed: