USA presidendi George W. Bushi ja Suurbritannia peaministri Tony Blairi seisukohad Iraagi küsimuses on vastuolus avaliku arvamusega paljudes maades. President Bush leiab, et sõda Iraagi vastu on möödapääsmatu, vältimaks massihävitusrelvade valmistamist ja võimalikku kasutamist Saddam Husseini rezhiimi poolt ning nende relvade sattumist terroristide kätte. Mitmesugustes infoallikates on aga esitatud fakte ja argumente, mis nõrgendavad või lükkavad ümber Bushi sellekohased seisukohad.

Väide, nagu oleks Iraak hädaohtlik oma sidemete tõttu al-Qaida terroristidega, pole veenev, kuna sellekohased tõendid puuduvad.

Briti riiklik meediakanal BBC kommenteerib toetudes Briti ja USA luureorganite poolt avaldatule, et vastastikuse usalduse puudumine ja põhimõttelised erinevused al-Qaida ja Bagdadi vahel on nii suured, et koostöö on juba eos nurjumisele määratud. Rääkides Iraagi rezhiimi seotusest al-Qaidaga toob USA valitsus kinnituseks Iraagi piiri ääres tegutseva islamiäärmusliku rühmituse Al-Ansar al-Islam. Viimane ei ole aga seotud Iraagi valitsusega. Selle looja ja juht mulla Krekar teatas 2001.a., et rühmituse liikumise eesmärgiks on kukutada Iraagi rezhiim ja asendada see religioosse islamirezhiimiga. Samuti pole pikaajalise uurimise tulemused erinevate riikide luureorganisatsioonide poolt suutnud tõestada seost al-Qaida ja Ansar al-Islami vahel. USA valitsuse väide, et Prahas kohtus üks Iraagi salaluure ohvitser 11. septembri terrorirünnakus osalenuga osutus alusetuks FBI, CIA ja Tshehhi luureagentuuride põhjaliku uurimise tulemusena.

Ei ole kinnitust leidnud ka Bushi valitsuse väide, nagu omaks Iraak massihävitusrelvi. Londonis baseeruva Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri direktor Mohamed ElBaradei teatas ÜRO julgeolekunõukogule 7. märtsil, et peale 3-kuulist intensiivset inspekteerimist pole leitud mingeid tõendeid Iraagi tuumarelva arendusprogrammi jätkumise kohta ja tõdes, et Iraagi koostöö inspektoritega on märgatavalt paranenud. ElBaradei märkis ka, et osa luureandmetest, millele USA toetus oma süüdistustes, osutusid võltsituks või ebatäpseks. Näiteks tõendid, nagu oleks Iraak proovinud osta uraani Nigerist, osutusid võltsituks. Andmed Iraagi keemiliste ja bioloogiliste relvade omamise kohta on vastukäivad. ÜRO relvainspektsioonide juht Hans Blix teatas, et luureorganite varasemad väited, nagu kasutataks veoautosid massihävitusrelvade hoiustamiseks, ei ole inspekteerimisel leidnud kinnitust. ÜRO erikomisjoni juht aastatel 1991-1997 Rolf Ekeus väitis novembris 2002, et 1998 .a., kui ÜRO erikomisjon lahkus Iraagist, ei kujutanud Iraak enam keemilise ja bioloogilise relvastuse omamise seisukohast ohtu, ja ka endine Iraagi relvajõudude ülem Hussein Kamel, kes deserteerus Iraagist 1991.a., on väitnud, et kõik bioloogilised, keemilised, raketi- ja tuumarelvad on Iraagis hävitatud. Kuigi Iraak ei ole esitanud tõendeid osade nende relvade hävitamise kohta, hoiatab Blix, et sellest ei tohi järeldada, nagu need relvad oleksid tegelikult olemas ja ta loodab esilekerkinud küsimustele järgnevate kuude jooksul inspektsioonide käigus vastused saada. Ta kinnitas ka oma 7. märtsi ettekandes, et Iraak on märgatavalt tõhustanud koostööd inspektoritega ja tõi esile, et inspektorite poolt nõutud Al-Samoud rakettide hävitamine on tähelepanuväärne samm Iraagi desarmeerimisel.
Iraagi kaitsevõime on märgatavalt langenud aastaid kestnud pommitamiste, kehtestatud sanktsioonide ja ÜRO inspektsioonide tulemusena. Hinnangute kohaselt moodustavad Iraagi praegused relvajõud vaevalt kolmandiku Lahesõja-eelsest võimsusest. Mereväge praktiliselt ei eksisteerigi ja lennuvägi on vaid murdosa sellest, mis ta oli enne Lahesõda. Sõjalised kulutused moodustavad vaevalt kümnendiku 1980-ndate tasemest. Ka pole ükski Iraagi naabritest avaldanud kartust, et Iraak võiks neid lähitulevikus rünnata.

Briti valitsus on viimasel ajal kasutanud meedias näiteid inimõiguste rikkumisest Iraagis, õigustades sel viisil Iraagi võimalikku sõjalist ründamist eetilistel kaalutlustel. Tuntud rahvusvaheline inimõiguste organisatsioon Amnesty International (AI) on enam kui 20 aasta jooksul teavitanud rahvusvahelist üldsust inimõiguste rikkumisest Iraagis. AI on dokumenteerinud tagakiusamisi, piinamisi, poliitilisi mõrvu ja vangistamisi, kuid sellekohased ettekanded ei leidnud tähelepanu ei Ronald Reagani ega George H. Bushi (George W. Bushi isa) valitsuste ajal, mil Husseini rezhiim oli kõige jõhkram ja kasutas mh. keemiarelva sõjas Iiraaniga ja kurdide vastu. 1980-ndatel sai Bagdad majanduslikku, sõjalist ja logistilist abi lääneriikidelt, sh. ka USAlt ja Inglismaalt. AI küsib, miks pööratakse nendele materjalidele tähelepanu just nüüd ja mitte varem. Ka pole siiani arutatud, kuidas vältida sarnaseid inimõiguste rikkumisi pärast Saddam Husseini rezhiimi võimalikku kukutamist. AI juhib veel tähelepanu sellele, et sõda tekitaks Iraagi rahvale humanitaarkatastroofi.

Märkmed: