USA valitsus ei ole olnud võimeline siiani selgitama, miks täna, kui Iraagil on alles vaid tühine osa oma kunagisest sõjalisest võimsusest, kujutab Iraak endast nii suurt ohtu, et teda on vaja sõjaliselt rünnata. Miks on just nüüd muutunud oluliseks kukutada seesama rezhiim, keda Washington (ja ka London) toetasid tema sõjalise võimsuse tipul? USA valitsus ei ole selgitanud, miks on Iraak antud hetkel suuremaks ohuks kui näiteks Põhja –Korea, kes ametlikult loobus rahvusvahelisest tuumarelvade kontrolli protokollist ja on avalikult teatanud tuumarelva programmiga seotud reaktorite käivitamisest.
USA valitsus on väitnud, et sõda tuleks kiire ja väheste tsiviilohvritega. Rahvusheline organisatsioon International Physicians for the Prevention of Nuclear War, pakub Iraagi rünnaku otseseks inimohvrite suuruseks 50.000- 250.000 ja veel samapalju infrastruktuuride hävingu tagajärjel.
Mitmed Iraagi päritolu inimesed, kes on põgenenud välismaale Husseini rezhiimi tagakiusamiste eest, on väljendanud oma vastuseisu Iraagi ründamisele. Põhjuseks Iraagi rahva suured kannatused eelolevas võimalikus sõjas ja ebaselgus Bushi valitsuse plaanides sõja- ja Husseini-järgse Iraagiga. Bushi valitsus on oma avaldustes pakkunud, et peale Husseini valitsuse kukutamist jääks Iraak USA sõjaväe kuberneri kontrolli alla, säilitades võimalikult palju eksisteerivast julgeoleku ja sõjaväe infrastruktuurist. See avaldus on tekitanud mure, et inimõigusi eirav süsteem Iraagis võib jätkuda ka peale Husseini kukutamist.
On selge, et Iraak ei ole praegu vältimatuks ohuks maailma rahule. ÜRO inspektsioonid on jätkuvalt efektiivsed Iraagi desarmeerimisel. ÜRO resolutsioon 1441 ei määranud inspektsioonidele ajalist piiri. Inspektsioonid ei saa kesta lõpmatuseni, aga lõpmatuseni ei ole ka vaja.
Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri direktor Mohamed ElBaradei on teatanud oma valmisolekust peagi kinnitada, et Iraagis ei ole tuumarelvi ega tuumarelva valmistamise programmi. Hans Blix ütles oma 7. märtsi ettekandes, et inspektsioonid oleksid vajalikud veel mõned kuud, misjärel saaks kinnitada Iraagi keemiliste ja bioloogiliste relvade vabaks.
Hetkel tundub küll, et ainuke kiirus sõjaliseks interventsiooniks on George W. Bushi valitsusel, kuna palav Iraagi suvi, kasvav rahvusvaheline ja kodune vastuseis sõjale ja aina suurenev eelarvedefitsiit muudab sõjaplaani teostamise üha raskemaks.
Omavahelistes vestlustes pakuvad mõned inimesed „pragmaatilist” põhjust USA praeguse valitsuse sõjapoliitika toetamiseks. Öeldakse, et Ühendriigid on niivõrd mõjuvõimsad rahvusvaheliselt, tugevad majanduslikult ja militaarselt, et polegi muud valikut — nende poliitikaga peab kaasa minema, muidu võib meie riigil pärast halvasti minna. Näiteks, kui me ei toeta USAd, on meie NATOga ühinemine ohustatud. Ülaltoodud argumendiga ei saa leppida kahel põhjusel. Esmalt on ebaeetiline asetada oma riigi (kas Eesti või Kanada) heaolu ja huvid ettepoole sõjast, kus võib surma saada sadu tuhandeid teise riigi (Iraagi) kodanikke, sh. palju tsiviilisikuid. Teiseks, kui riigid ei hakka vastu sõjale, millel pole alust, loob see väga ohtliku pretsedendi. Sisuliselt julgustab see tugevaid suurriike eirama rahvusvahelisi norme. Marylandi Ülikooli politoloogia professor William Galston hoiatab, et “… Bushi doktriin ennetavast sõjast on väga kauge enesekaitse piiridest. Kui USA valitsus sooviks argumenteerida, et terrorism on kvalifitseeritav kohese ohu kriteeriumina, siis peab ta tegema seda, mida ta siiani ei ole suutnud teha. Nimelt tõestama, et Iraagil on nii kapatsiteet kui ka tõsine soov USAd koheselt rünnata. Abstraktne võimalus, et Saddam Hussein võiks vahendada massihävitusrelvi terroristlikele rühmitustele, ei ole piisav. Kui USA ei suuda hästi põhjendada (Iraagi sõja vajadust), siis hakkab maailm tõlgendama ennetavat enesekaitset kui rahvusvahelist „jahiluba”.”