26. oktoobril jälgis kogu maailm hämmastusega Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi sõjakat üleskutset pühkida Iisrael maailma kaardilt. Muidugi mõista mitte paberkaardilt, vaid ikka otseses mõttes — hävitada juudiriik Maakeralt. Seda siis ajal, mil Iisrael lahkus septembrikuus hea tahte märgina Gazast ja andis sealsed alad üle palestiinlastele.
Ehkki Ahmadinejad puges Iraani revolutsiooni juhi ajatolla Khomeini kunagise loosungi taha, öeldes, et ta tsiteerib viimase ammuseid sõnu, puhkesid kogu maailmas protestid ja ulatuslik meediatorm, mis pole siiani vaibunud.
Ähvardava nimega konverentsil „Maailm sionismita" kõlasid vastse presidendi suust mitmed teisedki ebakohased ja jõhkrad väljendid nii Iisraeli kui Ameerika Ühendriikide aadressil. Aga mis seal imestada, oli ju Ahmadinejad see, kelle initsiatiivil sai teoks Ameerika saatkonna hõivamine Teheranis 1979 ja ta kuulas ka isiklikult pantvange üle. Andmed Ahmadinejadi tegevusest Iraani-Iraagi sõja ajal on vastukäivad ja lünklikud, kuid samuti pahaendelised.
Vaid neli kuud presidendiametit pidanud Ahmadinejad ei suutnud kuigi kaua varjata oma tõelist palet ja poliitilisi eesmärke. Ilmnesid tema küünilisus, agressiivsus, erinevus sõnades, toonis ja käitumises eelmise riigipea Mohammad Khatamiga, kelle lemmikteemaks oli „tsivilisatsioonidevahelise dialoogi arendamine“. Tänase presidendi lemmikteemaks on „ajalooline sõda islami võidukäigu nimel“.
Kuid mitte kõik moslemiriigid ei jaga Ahmadinejadi seisukohti. Bahrain teatas, et on tühistanud aastakümneid kestnud embargo kaubavahetusele Iisraeliga ja Qatar annetas 6 miljonit USA dollarit Araabia-Iisraeli ühise jalgpallistaadioni rajamiseks. Iraani endine välisminister Ebrahim Yazdi leidis, et Ahmadinejadi avaldused kahjustavad riigi mainet ja häälestavad rahvusvahelise avalikkuse Teherani vastu.
Kui Ahmadinejadi ülalmainitud deklaratsioon on ka tema valitsuse doktriin ning Iraan astub tagasi „revolutsiooni ideaalide ja allikate“ juurde, öeldes lahti 1990-ndatel idanema hakanud õrnast demokraatiast, muutub olukord ohtlikuks. Aga president ongi ju öelnud, et Iraani islamirevolutsiooni eesmärgiks pole kunagi olnud demokraatia rajamine.
Viimasel ajal levivad üha visamalt teated, et Iraani käsutuses on (tänu Moskva ja Pekingi kaasabile) mitte ainult tuumatehnoloogia, vaid ilmselt ka -relvad ning ballistilised raketid, mis võimaldavad rünnata koguni tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvaid Euroopa pealinnu. Kuid see pole veel kõik. Iraanis valmistatakse ette islamiäärmuslastest terroriste, keda lähetatakse märtritena kuritegusid toime kogu maailma. Nii ei jää siis äärmuslased mitte ainult oma sõjakate deklaratsioonide manu, vaid sõnadele järgnevad ka vägivaldsed teod. Siit saame kokku äärmiselt plahvatusohtliku kokteili, mis peaks alarmeerima maailma üldsust. Küsimus on, kas seda ohtu nähakse.
Kui Hitler okupeeris 1939.a. Tshehhimaa, peitsid suhteliselt nõrgad lääne demokraatlikud riigid jaanalinnu kombel pea liivasse, lootes, et neist läheb see karikas mööda. Seda ei juhtunud.
USA presidendil George W. Bushil oli lausa prohvetlikult õigus, kui ta paigutas Iraani „kurjuse telje“ ehk kuritegelike riikide hulka.
Iraan on olnud viimased 26 aastat aheldatud islami fundamentalismi vanglasse. Teisitimõtlejaid on halastamatult koheldud; poliitilisi dissidente, aktiviste, teiseusulisi jne on vangistatud, piinatud ja tapetud.
Ahmadinejadi kunagine kaasvõitleja ja „jünger“ Seyed Massoud Jazihiri trumpas presidendi ülalmainitud konverentsil pugejalikult isegi üle ja võrdles Iisraeli vähkkasvajaga. Ometi tundub, et just Teheranist kostev rassistlik ideoloogia, fanatism, ähvardused ja islamiäärmuslus moodustavad pahaloomulise metastaasidega „vähkkasvaja“, mis võib groteskse stsenaariumina lahti rulluda veel meie põlvkonna silme ees, kui rahvusvaheline üldsus ei suuda sellele piiri panna. Kõik märgid näitavad, et revolutsiooni kaardivägi Iraanis on läinud vastupealetungile.
Iraan — islami fundamentalismi kindlus
Arvamus
TRENDING
