Nädala portree

Hiljuti viibis Eestis tegutseva keelekümbluse programmi raames Torontos 20-liikmeline grupp eesti keele õpetajaid ja koolijuhte eesotsas programmi juhtide Peeter Mehisto ja Irene Käosaarega. Kuna programmist enesest oli juttu meie eelmises lehes, siis keskendume seekord isiklikele muljetele, vestluskaaslaseks projekti Eesti-poolne juhataja Irene Käosaar. Intervjuu toimus paar päeva peale delegatsiooni tagasipöördumist e-maili teel.
Kuulake vestlust EV Haridusministeeriumi programmijuhi Irene Käosaarega.


Mida kasulikku andis seekordne tööreis? Kus käisite ja mida nägite?

Külastasime kaht Toronto keelekümbluskooli ja Toronto Koolivalitsust. Eesmärgiks oli tutvuda hiliskeelekümblusprogrammiga ja seada enda jaoks tegevussuunad lähitulevikuks.

Kohtusime mitmete keelekümblusõpetajatega ja kuulasime nende ülevaadet metoodikast ja sellest, missugused küsimused nende ette on aegade jooksul tekkinud ja kuidas nemad neile erinevaid lahendusi leiavad.

Kõige enam muljet aga avaldavad loomulikult alati õpilased ise. On ju nende areng selle programmi eesmärgiks nii siin- kui sealpool ookeani.


Eestis elavatele teiste rahvuste esindajaile eesti keele õpetamine on kutsunud sageli esile vastakaid arvamusi. Kas see töö, mida teete, tundus algul väga raske ja ületamatu ettevõtmisena ja kuidas on vastav suhtumine aastate jooksul muutunud?

Meie, tegijate jaoks, ei ole see töö kunagi ületamatu tundunud — ega muidu poleks ju hakanud tegemagi. Eks iga uus programm kutsub alati esile mitmeid ja vahel vastakaidki arvamusi, aga need arvamused on edasiviivad ja töö planeerimist hõlbustavad.

Meie programmi koolid (need on vene õppekeelega) on olnud algusest peale väga entusiastlikud, loomingulised ja arenemisvõimelised. Oleme nii Keelekümbluskeskuses kui oma pilootkoolidega tundnud suurt ühtekuuluvustunnet ja seda, et teeme õiget asja — seda, mida hetkel vene kool Eestis kõige enam vajab.

Tänaseks on keelekümblusprogramm Eestis saavutanud kindla koha haridusmaastikul ja huvitatute hulk aina kasvab. Seda näitab ka kahe uue programmi, hiliskeelekümblusprogrammi ja lasteaedade keelekümblusprogrammi, rakendamise alustamine septembrist 2003.

Programmi edu on taganud suure meeskonna pühendunud koostöö. Meeskonda kuuluvad nii Keelekümbluskeskuse töötajad, õpetajad, haridusministeerium kui hulk teisi partnereid.

Räägiksime veidi praktilisest elust. Ütleme, et Narvas elav vene rahvusest laps õpib tublisti eesti keelt, aga tavaelus ta seda suurt kasutada ei saa, kuna Narva on ju suures osas siiski venekeelne linn. Mis on eesti keelt õppivate laste eesmärgiks, kas oma kodukohas eesti keele kõnelemine ausse tõsta või õpivad nad seda rohkem selleks, et hilisemas elus oleks parem näiteks tööturul konkureerida?

Eesti keele aussetõstmine on ehk selle väikese, alles oma õpinguteid alustava lapse jaoks pisut raske ülesanne — seda isegi ainult teadvustamise tasandil. See töö, teadlikuna, jäägu ikka täiskasvanute õlule ja seda on, muide, Narvas viimastel aastatel ka tõhusalt tehtud.

Laps lööb selles protsessis kaasa küll ja just nii, et ta valdab seda keelt ja üritab kasutada nii paljudes kohtades kui võimalik ja kindlasti ka sellega, et ta tõestab nii endale kui ümberkaudsetele, et mitut keelt on võimalik omandada ja et see ei võta kelleltki midagi ära, vaid ainult lisab väärtust.

Aga selle lapse konkreetne eesmärk, mis tal silme ees võib olla, on ikka see, et kui ta lõpetab kooli, siis on tema võimalused kõrgkoolis edasiõppimiseks märgatavalt suuremad, kui ta eesti keelt valdab. Ja kui ta tööle läheb, siis kehtib sama. Ja kui ta Eestis reisib ja näiteks Võrus poodi tahab minna — võib-olla seal ei saa ta vene keelega üldse hakkama. Lapse eesmärk on areneda, õppida ja mõista, et keel avab talle mitmeid uksi.


Kui vene lapsel on valida, kas eesti või inglise keel, siis üldjuhul kumma kasuks otsustatakse?

Ma ei kujuta ette situatsiooni, kus ta peaks sellise valiku tegema. Miks peaks valima ühe või teise keele vahel. Neid keeli on väga edukalt võimalik koos õppida.

Aga kui peaks mingi selline sundsituatsioon tekkima, siis arvan, et see otsus on väga individuaalne ja tuleneb lapse väljavaadetest tulevikule. Kui ta tahab oma elu Eestiga siduda, siis on loomulik, et ta esimesena õpiks ära eesti keele, kui ei, siis loomulikult inglise keele… aga on veel olemas saksa keel, prantsuse keel, soome keel….

Oled oma töö raames Kanadat külastanud juba viis korda. Lisaks tööalaste kogemuste hankimisele oled kohtunud palju ka siinsete eestlastega, külastanud Eesti Maja, mitmeid kodusid ja paljusid üritusi. Oleks huvitav, kui räägiksid natuke ka sellest küljest — millise mulje jätab eestlus siin Torontos? Ja kas tunnetad seda paljuräägitud kodu- ja väliseestlaste vahelist lõhet?

Olen Kanadas tõesti päris palju kordi olnud ja mul on seal hulga tuttavaid ja sõpru — seda nii eestlaste kui inglise keelt kõnelevate inimeste seas. Ma arvan, et erinevus väliseestlaste ja nn kodueestlaste vahel on olemas küll, sest oleme ju erinevast kultuuri- ja majanduslikust taustast pärit ja kõike mõjutab ju eelkõige just taustsüsteem. Ma ei arva, et see on “lõhe”, see on lihtsalt veidi teistsugune maailmapilt, aga see on nii ka, kui võrdleme Tallinna, Narva või Võru eestlasi — ka nemad erinevad üksteisest, ka nemad on mõjutatud erinevast kontekstist. Ja mina isiklikult tunnen ennast hästi nii Toronto, Tallinna, Narva kui ka Võru eestlastega suheldes.

Nagu me kõik teame, areneb elu Eestis lausa kosmilise kiirusega. Kas oled märganud mingit vahet Eesti ja siinses elustiilis ja kas mõni asi või nähtus tundub kohe olevat hoopis teisiti?

Eks me siin tormame jah… Ikka edasi ja ikka kõrgemale tähtede poole. Tuleb ju tasa teha see aeg, mil vaba arenemine oli piiratud.

Aga… Sallivust on Kanadas rohkem. Seda inimlikku mõistapüüdmist ja tolerantsust, seda, et ole, kes sa oled ja sul on õigus olla just see. Meie tahame siin rohkem mingeid reegleid kehtestada ja ühtsest mallist lähtuda… Aga usun ja loodan, et ka selles suhtes me areneme kiiresti.

Oled ise kakskeelne, Su vanemad on erinevast rahvusest. Äkki räägiksid, kuidas on varakult kahes keeles rääkimine mõjutanud Sinu elu?

Oi… Tohutult. Olen mitte ainult kakskeelne, vaid lausa kakskultuurne. Mul on olnud suur õnn kasvada üles kodus, kus kaks keelt ja kaks kultuuri omasid võrdselt tugevat staatust ja polnud kunagi konkurendid, vaid üksteist toetavad elemendid. Ma olen seeläbi õppinud ka ise olema sallivam ja mõistvam, arvan, et üritan alati kõigis kultuurides ja keeltes leida seda tugevust ja väärtustan väga erinevaid keeli ja maailmavaateid. Ja ma tunnen, et seeläbi on oluliselt avardunud inimeste hulk, kellega suheldes ma ennast täiesti vabalt tunnen. Arvan ka, et tänu mitmekultuurilisusele on laienenud ka minu emotsionaalne skaala.

Olen tõesti siiralt tänulik nii emale kui isale, kes suutsid armastavas ja üksteist väärtustavas õhkkonnas oma keelele ja kultuurile truuks jääda ja vastastikku ka mõlemat teist keelt väga hästi valdama õppida, sest eks ka see oli ju minu jaoks väga tugev eeskuju.

Märkmed: