Õpetaja kõne Irene Louise Loosbergi
mälestus teenistusel
18 Mu jõud, sinule ma mängin lauldes kiitust;
sest Jumal on mu kindel varjupaik,
mu helde Jumal!
Laul 59. 17, 18.
Austatud perekond , head sõbrad, lauljad ! Head leinajad !
Üks laulik on vaikinud. Tema laul on otsa saanud. Irene Loosberg on jõudnud igavikku. Meie lahkunut Looja heldusesse uskuvaina pühitseme tänumeeles tema elu.
Vaikus võiks püsidagi kuldne. Ometigi ajendab meid seletamatu miski lahkunust kõnelema, mälestusi jagama, laulma Selle tänust ja armastusest kantud tunde on imeliselt oma värssidesse sõnastanud eesti poetess Anna Haava
Ei saa mitte vaiki olla,
lauluviisi lõpeta’ –
vaikimine oleks vale,
sunniks südant lõhkema.
Tahan õige tasa laulda,
tasa kannelt helista’,
et ei sind, mu kõige kallim,
lauluga ma tülita.
Kindlasti tundis Irenegi selle värssidesse ära peidetud seletamatu laulusunni saladust. Miks muidu ta kaunihäälse contraldol oma südame kord loendamatuile kuulajaile vallandas. Selles mitt vaiki olemises avaldus tema lauluilu lumm Jumalik õnnestamissund, teostamissoov. „Laulev süda palvetab topelt“, on üks antiikne Kiriku Isa juba iidseil aegadel tõdenud. Kindlasti oli Irene Loosbergi laulu kätketud just see seletamatu miski.
Irene oli tasane ja malbe, aga tema süda laulis. Jumal oli kinkinud talle jumalikult puhta contralto , mis kaikus iga saalis olija hinge. Irene tundis oma ande saladust. Jah selleks oli kindlasti ehteestlaslik töö (reeglipärane harjutamine, õppimine) aga lisaks sellele oli pelgupaika leidnule kingitud see seletamtu miski, mis ei lubanud vaiki olla.
Justkui magnifikaadina puudutas tema jumalik contralto siinse maa Pühakodades varjupaika leidnute südant.
See kinkis lootust , hoidis möödunut mälestustes, aidates vaigistada ja peita südamevalu. Läbi imelise laulu, erinevates meeldejäävate rollide reas Toronto teatrilavadelt kinkis Maarjamaa tütar elamusi Toronto kirevale publikulegi. Laulja - ja elukogemus kristalliseerus. Läbi lauluõpetaja ja õppejõu kutsumuse leidis see isetut jagamist lastele, õpilastele, üliõpilastele.
Tänaseks on tema kaunimast laulust saanud legend. Vähe on meie seltsis neid, kelle hinge tema jumalik anne on vahetult puudutanud. Teie lähedased kannate killukest tema säravast isikust. Tean, et meie seltsis on ka neid, kes võivad nimetada end tema kolleegiks ja õpilaseks. Soovin, et teie mitte vaiki olek aitaks, et see kaunis legend temast võiks püsida. Inimestena vajame legende. Kaunimad neist aitavad meil elada jumalanäolist elu. Seda ka siis kui legendiloojaid endid meie keskel enam ei ole.
Me oleme õnnelikud, et me oleme tundunud Irene’t. Tema inimlikku loomust – tasadust, rahu ja hoolivust. Tema malbe naeratus, mis andis tunnistust, et ta oleks kogenud jumaliku õndsuse eelaimdust juba siin.
Vaimulikuna olid minu harvad kingitud kohtumised temaga vaimselt rikastavad lootuskinkivad. Millise südamliku naeratusega saatis ta meid oma poeg Andresega teele. Justkui lohutades ja õnnistades meid hüvastijätjaid ja trööstijaid Eks emad varjavad surivoodiligi oma poegi.
Me saa vaiki olla. Lubagem siis tänutundel ja armastusel pühitseda Irene Loosbergi elu. Ja tänagem Loojat, ema, sõbra, õpetaja - ühe jagatud Jumaliku ande eest, ühe teostunud elu eest. Ja teadkem niikaua kui on laulvaid ja lootvaid südameid, ei vaiki ka laul.
Laul trööstib ja rõõmustab iga kurba hinge. Laul julgustab kui kartusevärin on südames. Laul ühendab ja loob tänu Loojale usu ja lootuse ja armastuse eest. Selles on meie rõõmu allikas ja sellepärast ei vaiki ka me laul. Nii on seda kogenud vana testamendi laulik oma aastatuhandete taga lauldud laulus Piibli Raamatus
Mu jõud, sinule ma mängin lauldes kiitust; sest Jumal on mu kindel varjupaik, mu helde Jumal!
Varjaku Irenet ja teid kõiki Taevase isa heldus. Ja püsige usus, et Jumala Isa helduse läbi on meile kõigile kingitud varjupaik Taevas. Seni aga ärgu vaikigu me laul.
Aamen !
Õp. Kalle Kadakas
