Peavoolumeediat ei läbi kuidagi sõnumid Eesti-Vene piirileppe vastastest aktsioonidest. On juba peetud meeleavaldusi (näiteks endised vabadusvõitlejad, Konservatiivse Rahvaerakonna noorteühendus „Sinine äratus" jmt). Toimetuste postkastid on täis üleskutseid piirilepet mitte sõlmida.
Ka õigusteaduse doktor Ando Leps saatis Kesknädala toimetusele mitu repliiki 18. veebruaril Moskvas sõlmitava Eesti-Vene piirilepingu teemal. Esiteks märgib ta, et meie „tulihingelised eestluse edendajad" IRL-ist eesotsas Marko Mihkelsoniga nutavad küll taga presidendi ametiketti ja Tartu ülikooli varasid, mida Venemaa meile ei tagasta, kuid samal ajal ise kingivad piirileppega Venemaale 5,2% maismaad, mis võrdub Saaremaa pindalaga.
Teiseks märgib Leps: Riigikogu ei tohi piirilepet ratifitseerida põhjusel, et Eesti maismaapiiri määramisel on ignoreeritud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingut (põhiseaduse paragrahv 122 lõik 1), vaid peab vastu võtma otsuse suunata Eesti-Vene piirilepe rahvahääletusele. Just rahvahääletusega teostab Eesti rahvas põhiseaduse paragrahv 56 alusel kõrgemat riigivõimu.
Kolmandaks teatab Leps, et Eesti-Vene piirileppe mahitajad ja täideviijad tuleb võtta vastutusele seaduses ettenähtud korras, kuna nad ei ole arvestanud Eesti rahva tahet.
Kõige lõpuks avaldab Ando Leps oma seisukoha, mille järgi on täiesti loomulik, et Eesti jookseb inimestest tühjaks. Sest näiteks IRL-i suurkogul valiti erakonna üheks aseesimeheks üleilmselt tagaotsitav ja eluaegse sissesõidukeelu USA-sse saanud Eerik-Niiles Kross.
„Kes tahab niisuguses riigis elada?" küsib südamevaluga oma mõtted kirja pannud õigusteadlane.
Mart Niklus 2014-02-13 19:54:00
Isamaaline ilutsemine ja riigireetmine sammumas käsikäes
Jurist Ando Lepsi ja Kesknädala kriitilist suhtumist Eesti riigi reetmisse 18. veebruaril 2014 otse valitsuse tasemel saab üksnes tervitada. Huvitav küll, miks "tulised isamaalased" Lauristini koolkonna ajakirjanikel Eesti Vabariigi diplomaatias ja Eesti-Vene suhetes nii ohjeldamatult laiutada lubavad? Kas ei peaks see valdkond pigem jääma riigiõiguse spetsialistide pärusmaaks?