Tehingu juurde käis veel nõustamisleping, mille alusel maksti üle 600.000 Eesti krooni Stelmachi elukaaslasele kuuluvale firmale. Segane ja must lugu, mida uurib nüüd Kaitsepolitsei, selgitamaks, kas aktsiamüük oli kuritegelik ja kas seda saab tühiseks tunnistada. IRL mõistis elamislubadega äritsemise üheselt hukka. Raudne ja Stelmach on IRList nüüdseks lahkunud.
IRLi kuuluv Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam mõistis samuti elamisloaäri hukka, kuid leidis, et kokkuvõttes võib see skandaal nii erakonnale kui kogu Eesti ühiskonnale hoopis positiivselt ja puhastavalt mõjuda. Vaja on vaid sellest õiged järeldused teha ja asjaosalised peavad ka poliitilise vastutuse võtma. Kelam lisas, et kui suudetakse luua normaalne õhkkond ja „teatud kamp“ oma tegude eest vastutab, siis oleks see IRLile lausa jõulukink. Ka riigikogulasest IRLi liige, Marko Mihkelson, kelles nähakse üht võimalikku erakonna uut juhti, väljendas lootust, et erakond tuleb sellest kriisist välja tugevama ja ühtsemana. Samasse erakonda kuuluv Andres Herkel arvab, et Eesti poliitika vajab usaldusväärset rahvuskonservatiivset erakonda, mis on Eestis tegelikult esil olnud alates taasiseseisvumisest ja juba enne sedagi – ERSP asutati ju 1988. a. Hiljem ühinesid ERSP ja Isamaa sujuvalt Isamaaliiduks (1995) ning 2006. a ühines Isamaaliit Res Publicaga, moodustades IRLi.
Isamaaliidu ühinemine Res Publicaga tõi omal ajal kaasa mitmeid ideoloogilisi ja teisi probleeme, mis tulid nüüd eriti esile seoses kõnealuse skandaaliga. Miks siis üldse ühineti? Põhjus oli lihtne. Ühinemise eel oli Isamaaliidu toetus kerkinud üle 10%, aga Res Publica heitles 3-5% vahel, vaakudes valimiskünnise piiril. Kuigi juba siis oli mõlemal parteil lahkarvamusi, loodeti luua ühtne paremerakond ning tõkestada seeläbi Keskerakonna võimulepääsu, mis ka õnnestus. IRLi ja Reformierakonna koalitsioon on olnud siiani monoliitne. Esmaspäeval selgus üllatav fakt, et kõnealune afäär ei olegi mõjutanud IRLi populaarsust, mis on viimased neli kuud püsinud samal tasemel ehk 16%-lisena.