Marjorie Devine: Irma. Tõlkinud Ragne Kepler. Autori kirjastus 2005. 356 lk.

Tegemist on kanadalannast kooliõpetajaga, kes oma eestlannast kolleegi ja sõbratari elukäiku nii sügavalt kiindus, et pärast neljakümneaastast tutvust kirjutas sellest raamatu. Aastal 2002, kui sõbratar ise oli juba pikale kurnavale haigusele alistununa lahkunud, ilmus teos inglise keeles ja on nüüd saadaval ka eesti publikule.

Selle päeviku vormis kirjutatud raamatu kirjanduslikul kandepinnal on kaks võimsat tugipuud. Esimene on südi ja tarmuka naise tahtejõud, mis keelebarjääri trotsides viib ta õpetajakutse juurde ning sealt edasi raamatukogundusse, mida ta praktiseerib mõned aastad Shveitsis.

Teine on pisut komplitseerituma iseloomuga. Oma võõrapärase aktsendiga äratab ta sõbrataris huvi oma päritolu vastu, mis võtab sellised mõõtmed, et viimane sooritab 1994. aastal koos täiskasvanud tütrega reisi Eestisse, otsib üles Irma sugulased ja noorusmaa, isegi vanemate kalmukünkad. Kuigi tiivustajaks on ehk autorihuvi — on ta ju lubanud Irma elust raamatu kirjutada —, kujuneb Eesti-reis mõlemale daamile suureks elamuseks ehk nagu prof Tiina Kirss ingliskeelse versiooni retsensioonis lausub — Irma avas neile akna Eestisse.

See akna avamine ja kogu Irma saatuslugu üldse on õieti täis kummalisi paradokse. Irma Kalmet on oma hingelaadilt kosmopoliit, kes on Eestiga lõpparved teinud ja kelle rahvuslikud tunded, sedavõrd kui neid iial on olemas olnud, kusagilt eriti välja ei paista. Eesti oli ta lapsepõlvemaa, mida iga inimene oma südames hellitab, kuid oma emakeeleks peab ta kindlalt saksa keelt, mida ta vanematega rääkis. Nii palju kui raamatust näha, oli ta mõisavalitsejast mõisnikuks tõusnud isa puhas eestlane. Emal oli saksa aadlisoost tädi, kuid ta isa oli ilmselt eestlane, sest sakslane vaevalt perekonnanime Lepik kandis. Niisiis on tegemist puhtakujulise kadakaperega, kust võrsunud tütar alles siis eesti keele poolvihuti perfektseks lihvib, kui kuuleb kedagi tähendavat, et ta räägib eesti keelt nagu talupoeg. Töchterschules, kus noor neiu alghariduse omandab, on direktoriks dr. Grass, taas eestlane, kes võtnud endale saksa nime. Kodus figureerivad kindlalt Mama, Papa ja Tante Helene ning jõululaual ei puudu kunagi Pfefferkuchen. Ka Irma lühiajaline abielu Eestis on mehega, kes oma nime on saksastanud.

Paaril korral lööb Irma elus eestlus siiski mingil moel välja. Abiellunud Alfred Glückiga, otsustab noorpaar võtta eesti nime ja valib selleks Kalmeti. Niipea kui abielu on lahutatud, saab mehest taas Glück, kuid Irma jääb Kalmetiks (vaatamata asjaolule, et üks Tartu lihunik on endale sama nime valinud). Ja kui puhkeb sõda ja Führer oma rahva koju kutsub, ei kasuta nende pere seda võimalust nõukogude ähvardava okupatsiooni eest pääsemiseks. Õde Cora mees küüditatakse ja õed põgenevad 1944. aastal Saksamaale. Ema keeldub ka siis kaasa tulemast.

Irma tee viib eestlaste suurlaagrisse Geislingenis ja sealt hiljem Torontosse, kus ta algul oma sõnul „aitab luua eesti klubi“ ja kuulub ka Peetri kogudusse, kuid teeb siis täispöörde ja hülgab oma kaasmaalased täielikult. Kurdab, et eestlased ei vaata segaabieludele hea pilguga ning keelduvad eestlaste muulastest kaasadega inglise keelt rääkimast. Teeb isegi õpetajate lehes avalduse, soovitades loobuda pagulase nimetuse kasutamisest, kuna see olevat olnud vaid üleminekuperiood ja nüüd tuleb kõigil läbi lüüa kanadalastena. Mainib autorile põgusalt, et eestlased „kuuldavasti hoiavad ikka veel kokku“, kuid ei ilmuta vähimatki tahet nendega tegemist teha. Pöördumise põhjalikkust rõhutab kasvõi asjaolu, et ta töötab õpetajana aastaid Eloras ja Guelphis, kuid ei tea või ei hooli, et ta n.ö käeulatuses on selline eestluse kants nagu Seedrioru. Samuti Torontos elav õde Cora näib jagavat tema seisukohti.

Siin tuleb mängu saatuse iroonia. Vaatamata oma soliidsele haridusele ja suurtele teadmistele ei suuda Irma vabaneda oma eesti aktsendist ja see saab talle komistuskiviks. Osalt seetõttu kaotab ta töökoha õpetajana. Teiseks põhjuseks on kuulmise halvenemine. Akent Eestisse ei ava Irma tahtlikult ega teadlikult, kuid ta avab selle ja tekitab oma kauaaegses sõbrataris ning selle tütres tugeva huvi Eesti ja selle kultuuri vastu. Eestlus jääb siiski võitjaks.

Ka Irma jääb omamoodi võitjaks. Ta peab ränka heitlust multipelskleroosiga ja muutub oma abituses nõudlikuks ning sallimatuks põetajate suhtes, keda ta umbusaldab ja järjest vahetab. Raske kroonilise haiguse puhul on see mõistetav. Kuid paar inimest jäävad alatiseks ta ligi ning kannatavad ta kapriisid välja. Üks nendest on autor, kelle truudus on liigutav ja kellel ta lubab end isegi leebelt manitseda, kui ta oma põetajate vastu ebaõiglane on. Eestit ja Irma sugulasi külastades avastab autor, et Irma on end kümne aasta võrra noorendanud, kuid ei avalda seda iial Irmale, kuigi on juba varem märganud, et Irma jutus on aastaarvudega vastuoksusi. Irma saab surra 85-aastasena, kuigi on tegelikult 95.

Autor on hea jutustaja, kes suudab ehedalt kirjeldada Irma raske ja pikaaegse haiguskäigu kõiki faase. Inimese pikaldane kuhtumine ja sellega kaasuv masendus on ausalt ja veenvalt edasi antud. Truuduse palgaks pärib ta midagi, mida Irma testamenti polnud kirja pandud — huvi ja armastuse eesti rahva vastu. Raamatusse on maitsekalt põimitud Arved Viirlaidi luulet nii originaalkeeles kui ingliskeelses tõlkes. Marjorie kaudu on Irma siiski oma rahva juurde tagasi jõudnud.

Märkmed: