Sellise motosildi alla läks käiku pühapäeval, 20. novembril Eesti Kesknõukogu Kanadas (EKN) korraldusel toimunud elava ajaloo seeria esitus „Meel ja mälu“. See oli teine üritus selles sarjas, mille vastu ilmselt on elav huvi, nagu tõestas küllaltki arvukas kuulajaskond Eesti Maja kristallsaalis. Kõnelejaid oli viis, kes oma neljale isale (kaks esinejaist olid vennad) tegid avalikult aupakliku kummarduse.

Ürituse avas EKN-i esimees Avo Kittask, kes teadustaja ning koordineerijana kogu asja vilunult ja sujuvalt läbi viis. Ta tervitas kokkutulnuid ja kutsus avasõna ütlema Eesti Vabariigi aupeakonsuli Kanadas Laas Leivati. Viimane rõhutas selletaoliste mäluvärskendusliku ilmega ürituste tähtsust, kujukalt tähendades, et niipea kui oma praegusel asukohamaal või kustahes maailmas lausume sõna „holokaust“, on kõigil kohe selge pilt, millest juttu. Juutide kannatuste suurus on pideva avaliku meenutuse tõttu kõigile tuttav, kuid kui kasutad väljendit „nõukogude okupatsioon“, siis kergitatakse küsivalt kulme või kratsitakse ebalevalt kukalt, täpselt taipamata, millest räägitakse. Järelikult peame olema oma rahva saatuse ja olukorra tutvustamise osas olema aktiivsemad, kõigepealt teritades meie endi mälu.

Kindralmajor August A. Kasekampist jutustasid vaheldumisi ta pojad Henn ja Ilmar, illustreerides oma meenutusi rohkete fotodega, mida ekraanile projitseeriti. Pojad mäletasid isa kui rahulikku ja kindlameelset eesti meest, kes evis tugeva õiglustunde. See oli väljendunud juba noore kooliõpetajana, kui tal tekkis vastuolu kohaliku mõisnikuga. Viimane nõudis õpetajalt, et see annaks koolilapsed jahile minnes ajajatena tema käsutusse. Sai õpetajalt lakoonilise vastuse: „Mina kasvatan lapsi, mitte jahikoeri.“ Sama kindlameelseks jäi ta nõukogude ajal vahistatuna oma ülekuulajate ees, kui kinnitas, et kommunistlik ideoloogia talle ei sobi, kuid selle vastu töötanud ta ei ole. Sai lipnikuks juba tsaari sõjaväes, aastast 1927 oli Eesti Kaitseväes kolonelleitnant ja viibis hiljem kaks aastat kõrgemas sõjakoolis Belgias, kus ka poeg Ilmar sündis. Aastatel 1930-1931 oli Tondil sõjakooli ülem. Vangistati päev enne 1941. a. juuniküüditamist, mõisteti Venemaal surma, kuid surmaotsus muudeti ja ta suri vanglas.

Pastor Andres Taul märkis oma isast kõneldes, et ainsana tänase austuse osaliseks saanuist on see veel elavate kirjas, olles käesoleval aastal pühitsenud oma 100. sünnipäeva. Võiks lisada, et ainsana pole dr. Jaak Taul ka sõjaväelane, vaid vaimulik, kelle kommunismivastane võitlus toimus teistlaadi relvadega. Noore vaimulikuna saadeti ta tollase piiskopi Rahamägi poolt 1929. a. stipendiaadina Inglismaale õppima. Hiljem oli ta Tartu Peetri koguduse õpetaja. Kui teda ärevatel sõja-aastatel nõukogude võimumeeste poolt otsima tuldi, varjas ta end Peetri kiriku tornis, ta ema aga peitis end sahvrisse, kus õnneks oli pirn läbi põlenud ja kuhu otsijad seetõttu kartsid sisse minna. Ülejäänud pere oli maale saadetud. Põgenes kahe väikese lapsega Saksamaale, olles värskelt matnud oma abikaasa. Saksamaal Briti okupatsioonitsoonis lõi ta head sidemed inglastega ja tänu sellele hakkas Inglismaa esimesena vastu võtma endisi sõdureid. Nii pääsesid Saksamaalt sinna paljud Saksa sõjaväes teeninud, sh Rüütliristi kandjad Alfons Rebane ja Harald Riipalu. Kohtus Genfis vaimulikul konnverentsil kolme Nõukogude Eesti piiskopiga. Ka Andres Taulil endal oli oma stuudiumi vältel kokkupuude Eesti vaimuliku Kaide Rätsepaga. Viimaselt oli tal säilinud üks palve, millega ta pidas sobivaks oma sõnavõttu lõpetada.

Major Oskar Eduard Randmaast (enne eestistamist Hansen) kõneles tütar Livia Kängsepp, kes teadis öelda, et isa läks Eesti Vabadussõtta juba 16-aastase noorukina. Sõjast naasnuna anti tal valida autasumaa või rahalise hüvituse vahel. Noore mehena valis ta viimase ja jäi Eesti Kaitseväe teenistusse. Osales Kaitseliidus ja aktiivse sportlasena spordiseltsis Kalev. Aastatel 1927-1932 õppis Tartu Ülikoolis, mille lõpetas juristina. 1938. a. lõpetas kõrgema sõjakooli majorina. Nagu kindralmajor Kasekampki, arreteeriti ta just küüditamise eel ja mõisteti 1942. a. kontrrevolutsioonilise tegevuse eest kümneks aastaks sunnitööle. 1943. a. suri vangistuses. Abikaasa põgenes nelja alaealise lapsega (kõneleja oli 13-aastasena neist vanim) Saksamaale. Allakirjutanul oli võimalus selle vapra eesti naise saatust põgenikelaagris mõnda aega jälgida ja tema tublidust imetleda. Teadaolevalt ainsa eesti perena rändasid nad välja Paraguaisse, kust hiljem tulid Torontosse. Kõneleja tutvustas kuulajaile oma õde ja üht kohalviibivaist vendadest ning palus oma sõnavõtu lõpul leinaseisakuga mälestada kõiki kommunismi ohvreid.

Viimasena kõneles Jaan Lepp oma isast kolonelleitnant Jaan Lepast, kelle elust ja saatusest Eesti Elu veergudel juba varem on üksikasjaliselt juttu olnud. Lisana varemkuuldule on huvitav märkida, et kui omal ajal „Anija mehed Tallinnas käisivad“, nagu Eduard Vilde möödunud sajandi alguse keelepruugis kirjutas, oli käijate hulgas üks Lepa pere esiisadest, kes oma õiglustunde jahutuseks pidi mõisatallis 150 kepihoopi vastu võtma ja seda mitu kuud põdema. Õiglustunne jäi suguvõssa kindlalt püsima. Kolonelleitnant Jaan Lepp oli Vabadussõjas 2. soomusrongi ülemaks ja naasis sõjast hulga aumärkidega, nende hulgas kaks Vabadusristi ja Läti Karutapjate ordeni III klass. Ühenduses viimasega oli kõnelejal esitada huvitav episood. Kui ta läks Toronto Läti Majja uurima sellekohast kirjandust, istus laua ääres kolm vanemat härrat, kes küsisid, miks ta selle vastu huvi tunneb. Kuuldes, et otsija soovib faktilist kinnitust oma isa ordeni omamisele, tõusid kolm härrat vaikses lugupidamises püsti. Kolonelleitnant Lepp arreteeriti juba juulis 1940, varsti pärast kommunistlikku riigipööret Eestis, ja viidi Kirovi vanglasse. On räige iroonia, et ta suurimaks süüks loeti teod, mida ta polnud sooritanud. Ta oli Vabadussõja ajal hakanud kahel korral vastu kindral Laidonerile, keeldudes kohtuotsuseta hukkamast väidetavaid vaenlasi ja kelledest suur osa hukkamata jäigi. Kuid just nende ja muidugi „süütute tsivilistide“ hukkamise eest mõisteti ta surma ja kohtuotsus viidi täide 9. detsembril 1941. Ka temast oli hulk fotomeenutusi, sh mälestuskivi paigaldamisest autasuks saadud Sanglepa asundustalus Raasiku vallas tema 110. sünniaastapäeval, kus ka Jaan jun. kohal viibis ja kõneles.

Kõnelejaid austati lillekimpudega ja kui kuulajaskonnast avaldati soovi lõpetada ühe lauluga, sai „Meel ja Mälu“ veelkordselt omapärast täiendust. Avo Kittaski ettepanekul ja eestvedamisel lauldi J. Zeigeri „Õitse maa ja müha meri“. Avo üllatus oli suur avastades, et enamus seda laulu nii hästi oskas. Miks ka mitte — kõik, kes vabariigi lõpuaastatel koolis käisid, olid seda laulutunnis laulnud. Henn Kasekamp meenutas heldinult, et ta oli seda laulu õppinud poisikesena isa põlvel istudes.

Kogu programmi salvestas Vaado Sarapuu Eesti Elu Video poolt. Taolisi üritusi on EKN lubanud korraldada paarikuiste vaheaegadega ja näib, et huvi ning vajadus selleks on olemas.

Eestlased Kanadas

TRENDING