Kuulutuses nimetati seda „Isadepäeva aiapeoks“ (juhul, kui ilm seda võimaldab; kui mitte, siis pidi pidu toimuma kaminasaalis).
Et aga ilm oli algul ilus, koguneti välja, Ehatare eesaeda. Rahvast oli nii palju, et kõigile ei jätkunud isegi toole. See viga parandati kiiresti ja pidu läks lahti. Soovikohaselt täideti klaase joodavaga ja vabatahtlikud abilised pakkusid suupisteid.
Peatselt lähenes aga tume vihmapilv ja juba langesid esimesed rasked piisad, mis sundisid osalisi kiiresti siirduma kaminasaali, kus algas lausa „laulupidu“. Kohal oli kõigi häälerühmade meeslauljaid ja meie tegevusjuht Roosi saatis laule kandlel, lauldes muidugi ka ise kaasa. Peab ütlema, et laulud kõlasid hästi ja olid väga mehised. Meeleolu tõusis ja peatselt kutsuti kuulajadki kaasa laulma. Kes ei osanud või ei suutnud, pidi lihtsalt plaksutama. Ja nii pandi siis isadepäeval alus Ehatare meeskoorile, küllap leitakse sellele ka peatselt sobiv nimi.
Seejärel pakkusid vabatahtlikud taas suupisteid. Aeg lendas, peo lõpp lähenes. Jäi veel üle laulda Ehatare hümni – „Noorus ei tule iial tagasi“. Küll oli tore ja õnnestunud pidu! Isegi vihmahood ja äikesesähvatused ei suutnud lõbusat meeleolu rikkuda.
Oldi Põder ulatas lõpuks igale meeslauljale tänutäheks siidist rukkilille, mida ta võttis laual olevatest vaasidest. Mis sellest, et üks laulja sai vaid rukkilille varre!