„Ilus, ilus, ilus on maa, ilus on maa, mida armastan,“ kirjutas Hando Runnel luulekogus „Punaste õhtute purpur“ 1982, mis kohemaid kompartei keskkomitee poolt ära keelati ja müügilt korjati. Levisid kuuldused, et imeline isamaaluule kogu sai üldse ilmuda vaid peatsensori juhusliku äraoleku tõttu, et tegu oli tsensuuriameti tööõnnetusega. Ära keelati ka muusik Rein Rannapi liigutav kantaat selle luuletuse sõnadele, mida helilooja ise ja laulja Urmas Alender said ette kanda 1983 vaid paaril korral. Pärast seda, kui neli tuhat inimest 1983. aasta oktoobris Tallinna Linnahallis selle loo haripunktil pimedas saalis püsti tõusid ja haudvaikselt kantaati kuulasid, otsekui oleks see rahvuslik hümn, keelati lugu päriselt ära.
Kõneldi sedagi, et raamatut ei keelatud ära mitte niivõrd isamaa ilu armastamise pärast, vaid sellepärast, et Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee ideoloogiasekretär Rein Ristlaan arvanud, et just tema on see avaluuletuse „ilus pikk poiss“, kes tantsis poliitiliselt püüdlikku kaerajaani ega pannud tähele, kuidas „loodest“ ligines suur leegion: „sääl purpurtigusid maabus üks parv, näis purpuri värvi sääl maagi“:
Ei kuulnud kuis purpurne leegion /
maad täitis: ei mõelnud kas keegi on /
neid kutsund, või nõidund, kust sai see parv – /
ons kutsund neid klarnet või metsasarv…?
Raamat ilmus kehval nõukogude aja paberil, mis tänaseks kollaseks tõmbunud, kaanepaberi kvaliteet oli nõnda vilets, et narmendab täielikult pärast nii paljusid lugemiskordi. Teose kujundas kunstnik Jüri Arrak, kaanepildil on kõrge pruun müür, mille tagant tõuseb (või loojub) hiiglaslik punane päike, mida ümbritseb ähvardav punamustakirju pimedusesõõr. Raamatu trükiarv oli kümme tuhat ja see maksis 60 kopikat, teos müüdi läbi välkkiirelt, enne kui tsensuurikeeld õieti poodideni jõudis, ning on tänaseks juba bibliofiilne haruldus.
Miks lähenes luuletuses kujutatud punaste tigude oht just loodest? Kas vihjas luuletaja vaimusilm tõesti sellele, et ehk kipuvad Rootsi väed taas Eestit vallutama? Oh ei, loodesuund tundus autorile (või tsensorile?) ilmselt kõige ohutum ja neutraalsem. Sellepärast, et ilmakaar „ida“ oli sovetliku tsensuuri poolt samuti ära keelatud. Üks teleuudiste ilmateadustaja, kes juhtus kord kogemata otse eetris ütlema, et ida poolt on ainult halba ilma oodata, sai kohemaid vallandatud. Kõrgetes võimusfäärides põhjustanud solvumist ka „riigimehe riist“: „igal pässil oma päsmer, igal riigimehel riist“ (luuletus „Igal poisil oma prisma“).
„Ilusa maa“ luuletsüklis on kümme luuletust, need on ekstaatilised armastuslaulud armsamale ja samas ka isamaale, armuekstaasis ollakse jumala juures ja omade juures, siin ollakse õnnis kõik aeg ja maa täidetakse lastega ja lastelastega ja lastelastelastega. Tsükkel sobiks poeetiliseks valimisprogrammiks igale isamaalisele erakonnale. Ei mingit populismi, puhas armastus. „Punaste õhtute purpuri“ luule sisendas rahvale eneseusku ja lootuse valgust: „Üks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suur, meid teretas aegade tagant ja ütles, me olla uus, ja ütles, me olla elus, me päevad olla veel ees. Ning seda õnne kuuldes meil olid silmad vees.“
Täna mõjuvad paljud Hando Runneli luuletused prohvetlikena nii tagantjärele tarkuse kui tuleviku vaatevinklist: „Säälpool hääd ja kurja, säälpool tõtt ja valet tõstetakse tooste, vannutakse valet, mängitakse malet siin me saatustega, säälpool tõtt ja valet, säälpool hääd ja kurja. Meie jõud ei nurja elu seda palet.“
Isamaa igatsus seostub minul eeskätt keele ja luule, laulude ja loodusega. Juulikuise murakaraba uimastavalt magus lõhn ja putukate soe sumin. Septembrikuise seenemetsa roheliselt kutsuv, pehme sammal. Hilise, külmavõetud pohla kirbe maitse. Kolme sorti sõstramarjad: mustad, punased ja valged. Punaste sõstarde mahlast tehtud morss, mille hapusus paneb praegugi suu vett jooksma. Rohukõrrele lükitud tumepunased metsmaasikad. Sarapuupähklid isa taskust. Suveöine nattadega vähipüük Navesti jõe ääres. Vastu hommikut koju jõudnud, pani väsinud ema vähikausi kaanele kivi peale ja mõtles, et keedab vähid ära hommikul. Ärkasin imeliku nagina peale: mustad vähid roomasid üksteise otsas mööda mu magamistoa seinaääri.
Ja eesti mets ja niidulilled: Käsmu või Valgeranna päikeses lõhnavad vaigumännid, Viiratsi mets sinetamas sinililledest, maikuisel Hiiumaal kolletas terve maa nurmenukkudest, pääsusilmad ja kullerkupud õitsesid Viljandi järve ääres. Neid pole hiljem näinud ega korjanud kusagil mujal. Rakvere lähistel pildistasin hiljuti üht moonipõldu, kus õitsesid ka rukkililled. Mulgimaa kunagi nii rikkaks teinud helesinist linapõldu me ei leidnudki Lõuna-Eestist, kui otsisime seda 1995. aasta suvel Eesti-Soome ühisfilmi „Põletav armastus“ tarvis, palusime siis ühel põllumehel linapõllu meie filmi tarvis külvata. Mullu külvasin linaseemned teispool maakera oma Madisoni koduaia lillepeenardele, kus nad õitsevad terve suve koos rukkilillede, pojengide ja meelespealilledega. Kodulilled mõjuvad kui ravimtaimed, leevendavad isamaa igatsus.
