(Katkend varsti valmivast raamatust „Kahekõned Kalevipojaga“)
Enne kui ma Kalevipojaga paremini tuttavaks sain, mõtisklesin tihti selle üle, et kuigi rahva suu ja lugulaulude kaudu meieni jõudnud ja Kreutzwaldi poolt eeposesse jäädvustatud lood imetlevad meie rahva kangelase Kalevipoja vägitegusid, ei ole need paraku eriti tunnustavad ta teadmiste ja mõtteteravuse suhtes.
Kahtlustan, et vähemalt mõnevõrra on see tingitud meie rahva loomupärasest omadusest pilgata oma suurmehi/naisi ja kangelasi. Ega see pole juhuse asi, et meie rahva hulgas on ka tänapäeval selliseid suurepäraseid satiirikuid nagu Roosa Udu, kes avaldab elutarkusest ja vaimukusest pakitsevaid lugusid Teabeleht.com veergudel või Andrus Kivirähk, kes avaldab lõbusaid lugusid Päevalehe veergudel.
Meie rahvaluule suurmees, Oskar Loorits, keda küll keegi pole pilganud, väitis oma 1950 aasta Kõverpeegli raamatus: „...läbi sugupõlvede on eestlaste hingeravi funktsiooni ...reguleerinud rahva enda eluinstinktid... pilke ja hurjutamisega ...“
Näiteks on „siili ja serviti“ loole rahva suu kaudu hoopis väär, Kalevipoega pilkav tähendus antud, nagu Kalevipoeg mulle selgitas. Pärast tema selgitust jäädvustasin selle loo tõepäraselt käesoleva raamatu kaante vahele.
Ka muude asjaajamiste juures on rahva suu pahatihti üritanud Kalevipoega mõnevõrra kohtlasena kirjeldada, eks ikka iseenda eluinstinkte järgides ja iseenda hingeravi huvides. See muidugi pole õigustatud, sest teame ju kõik mida meie rahva kangelane pidas „ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad.“ Isegi kui Kalevipoeg oli oma nooruspäevil mõnes asjas mõnevõrra naiivne, ja kes meist pole olnud, mulle sai temaga vesteldes peatselt selgeks, et oma ametikohuste täitmisel paljude aastasadade jooksul on ta kogunud põrguvärava läbijatelt koormate kaupa teadmisi ja tarkust.
Mulle on eriti imponeerinud Kalevipoja teadmised ja arusaamad oma rahva kaasaegsetest, mitmekülgsetest probleemidest. Seejuures peab täheldama, et oma teadmisi on ta hankinud eranditult, s.t. enne kui mina temaga vestlemas käin, põrgu värava läbijatelt — sellistelt pahategijatelt ja patukottidelt kes on peamiselt meie rahva probleemide tekitajad. Need maisest elust lahkunud kes on pakkunud probleemidele lahendusi, viibivad enamasti vaimuvallas taevaliste hulgas, kuhu Kalevipoeg pole juba pikemat aega pääsenud.
Otsustasin järgmisel külaskäigul Kalevipoja ametipostile ta arvamusi ja soovitusi küsida selle kohta kuidas Eesti põlve uueks luua veel enne kui taevalised ta lõpuks ometi kaljukütkest vabastavad.
„Tere sõber sõdurpoissi!“ hüüdis Kalevipoeg juba kaugelt kui ta mind põrgukoopa
avauses märkas ja lisas siis, küllap vist nostalgiliselt meenutades rahvaluule kaudu talle armsaks saanud algriimilist värsimõõtu:
„Kallis kauge külaline,
Tuulest tulnud tugilane,
Igavuse peletaja,
Kurva aja kulutaja,
Sõnumite sobitaja.“
Ma poleks osanud isegi unistada, et mulle kunagi selline auavaldus osaks saab. Kalevipoeg, Eesti rahva kangelane, väge väärta vägilane, oli mind, tähtsusetut, tagasihoidlikku kunagist sõdurpoissi sõbraks kutsunud! Ma lausa tundsin kuidas rõõm mu hingepõhja sügavustesse valgus. Komandeerisin oma aju kõige produktiivsemad rakud tööle, et vastata ka omaltpoolt värsimõõdus, rahvalaulikuid ja Kreutzwaldi matkides, lootuses, et see Kalevipojale rõõmu teeb:
„Tere Taara tahte täitja,
Põrgupära vahva vahti,
Kalevite kange poega,
Kelle kanna jälgedesse,
Jõed on jäänud jooksemaie,
Merelained läikimaie,
Tuulil pilved tuiskamaie,
Käod kulda kukkumaie.
Taaralaste tähendusel,
Jumalate juhatusel,
Möödund aja koormakandja,
Oma rahva lootustandja.“
Kalevipoja näole ilmuski kõrvast-kõrvani naeratus. Suunasin kohe jutu, nagu olin kavatsenud, tänapäeva Eesti probleemidele. „Mis sa arvad, Kalevipoeg, mida saaks teha, et su rahva praegust täbaravõitu olukorda parandada?“
Nüüd tõmbus Kalevipoja laup kortsu. Pärast pikka mõtteaega lausus ta: „See oli teatavasti Einstein, kosmose saladuste avastaja, kes väitis, et olulistele probleemidele polegi võimalik lahendusi leida samal tasemel mõtlemisega mille tagajärjel need on tekitatud. Paistab, et mu rahvas saab ainult siis oma probleemid lahendada, kui ta suudab vildakate mõttemallidega probleemide tekitajad võimult eemaldada.“
„Seal see kurja juur peitubki. Need vildakate mõttemallidega tegelased on osanud ka tänapäeval populaarseks muutunud demokraatiat nii vildakaks muuta, et neid pole kerge võimult kõigutada,“ pidin ma tõdema. „Nagu sa tead, kui vanad kreeklased selle demokraatia asjaga alustasid, tähendas see ju ainult enamuse absoluutset võimu. Vähemusse jäänuid oli vanakreeka demokraatia ajal sama kerge hävitada kui bolševikel oli menševike hävitamine ja bolševike peameestel, kes väitsid et nemad on kehtestanud maailm kõige demokraatlikuma valitsuse, ükskõik millise vähemusse jäänu piinamine, Siberi orjalaagrisse saatmine või kuklalasuga mõrvamine. Tänapäeval tähendab, või peaks tähendama, demokraatia aga ka seda, et kodanikud saavad valida oma valitsejad vabadel ja ausatel valimistel, et kõik erakonnad saavad samadel tingimustel valimistel osaleda, et kohtud on erapooletud ja kõikidele inimestele kättesaadavad ja veel palju muud millest muistsed kreeklased ei osanud mõeldagi,” jätkasin arutelu.
„Itaallased, kes pole mitte ainult tuntud kuulsate lauljate, maalijate ja arhitektide poolest, on endid ka maailma ajalukku jäädvustanud poliitilise korruptsiooniga. Olen põrgu värava läbijatelt kuulnud, et parteituusade võimutsemine, mida itaallased hakkasid kutsuma partokraatiaks, on levinud ka meile,“ lisas Kalevipoeg.
„Peab lausa tunnustama meie andekaid võimukartelli juhtoinaid,“ pidin ma möönma. „Nad said kiiresti selgeks meister-korruptantide ja suursulide nipid mis aitavad neil kindlalt võimul püsida. Esiteks kehtestasid nad valimisseaduse kus valituks osutumine ei olene kandidaadile antud häälest vaid hoopis järjekorrast parteituusa poolt koostatud valimisnimekirjas. Nimekirja etteotsa paneb võimumees loomulikult iseenda ja seejärel parteisulased ja poliitbroilerid järjekorras mis peegeldab nende truualamlikkust või parteile ja nende juhtidele kilekottides toodud rahapakkide suurust.“
„Näib, et demokraatia silt on tänapäeval paljudele riikidele olulisem kui see mis selle sildi all tõeliselt toimub, kuidas riiki valitsetakse või kuidas rahva eest hoolitsetakse,“ lausus Kalevipoeg riigimehelikult. „Oleks ju õige, et valimistel otsustavad antud hääled. Oleks muidugi samuti õige, et igal kodanikul on valimistel üks hääl, kui kõik inimesed oleks sama targad, saaks sama hästi aru lahendusi vajavatest probleemidest ja hooliksid oma riigist sama palju. Nii see paraku ei ole. Igas riigis on tarku, arukaid inimesi aga peaaegu igal külal on ka oma tola. On isegi sulisid, võõra võimu esindajaid ja reetureid. Miks peaks neil olema võrdne õigus riigi valitsemise üle otsustada?“
„Su küsimusele kahjuks head vastust ei ole,“ pidin möönma. „Enamikus riikides piiratakse hääleõigust ainult nendel toladel kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks ja nendel sulidel kes on süüdi mõistetud ja istuvad pogris. Nii on see kirjas ka meie põhiseaduses. Põhiseadus kinnitab ka, et kõik on seaduse ees võrdsed, aga selle vahel mis on kirjas ja mis tõeliselt toimub laiutab pahatihti kuristik. Meie demokraatias on välja arenenud sulide kõrgklass– nn jokk, juriidiliselt on kõik korrektne, sulid. Nood ja nende advokaadid suudavad paragrahvide kõverusi nii väänata või omasugustele kohtunikele nii palju rahvalt varastatud raha maksta, et neid kohtus ei karistata. Paljud võimuladviku sulid koguvad omale veelgi rohkem jõukust Riigikogu liikmetena või Euroopa Liidu tegelastena, kandideerivad presidendiks ja võivad presidendiks isegi saada. Pean möönma, et kuigi ka meie praegune põhiseadus kinnitab, et Eesti on demokraatlik vabariik, olid paljud põhiseaduse tegijad endised okupantide teenrid. Nad ei tahtnud, et okupatsiooni ikkest vabaks saanud Eestis hakataks neid okupantide truualamlike teenritena sooritatud kuritegude eest karistama, seetõttu õnnestus neil läbi suruda põhiseaduse rakendusseadus mis jättis kehtima Staliniaegsed seadused.“
„Kas see tegigi võimatuks nende kurikaelade kaelakohtu alla andmise?“ päris Kalevipoeg.
„See tegi nende karistamise ainult raskeks, võimatuks tegi selle kurikaelade võimule tõusmine,“ nentisin kurba tõtt.
„Aga kas vabade ja ausate valimistega poleks saanud neid võimult eemaldada?“ jätkas küsitelu Kalevipoeg.
„Neil õnnestus kehtestada valimiseadus, mis lubab kohalikel valimistel osaleda võõrastel okupantidel. See lubab ka kasutada partei nimekirju kus valituks saamine ei olene häälte arvust, vaid hoopis partei tuusa poolt paika pandud järjekorrast. Nii võib juhtuda, et Nõmmel Jaanile antud hääle saab hoopis Ivan Lasnamäel. Näiteks valiti Kalevite Kantsi volikokku üks 13 häält saanu, samas kui 717 kandidaati kes said temast rohkem hääli, mõned rohkem kui tuhat, valituks ei osutunud. Pealegi on suur osa Kalevite Kantsi volikogu valijatest võõrriigi kodanikud, hiljutised Eesti okupandid ja eesti rahva rõhujad. Ega meie üleriigiliste valimisedgi paremad pole. Kui valimiste suureks võitjaks loetakse parteid kes saab 17 protsenti antud häältest võib arvata, et umbes sama suur protsent on rahva hulgas neid kelle heaolu sõltub valitsevast parteist ja selle võimuladvikust.“
„Selline demokraatia on tõesti kummaline,“ vangutas Kalevipoeg pead. „Kunagi arutasid tarkpead kumba peaks rahvas eelistama, kas head kuningat või halba demokraatiat. Olevat ju ka ainuvõimu kandjate seas selliseid, kes teevad kõik mida suudavad, et oma rahva elujärge parandada. Hiljaaegu olevat olnud nende hulgas türklaste Kemal Atatürk ja teises maailma servas, Singapuri kauaaegne, rahva poolt austatud ja armastatud juht Lee Kuan Yew.“
„Päris kindlasti olid sina üks nendest,“ andsin ma hea meelega tõele au. „Muistsetel õnneaegadel ei tulnud su rahval pähegi vahetada kiviviskamise võistluse võitjana kuningaks saanud Kalevipoeg, kangete Kalevite suguvõsast sündinu, mingisuguse valitsemisviisi vastu kus otsuseid oleks teinud moonamehed, karjapoisid, sullerid või muud suvalised. Sina oskasid oma rahvale eeskujuks olla ja valitseda ka ilma demokraatiata nii, et maarahvas sai õnneaegu maitsta. Tänapäeval on demokraatia paraku nii populaarseks muutunud, et ilma demokraatia sildita enam läbi ei saagi. On olnud ja on isegi riike, nagu näiteks Saksa Demokraatlik Vabariik ja Korea Demokraatlik Rahvavabariik, mille puhul pole vaja arutada kumb on halvem, kas valitseja või nende demokraatia, mõlemad on despootlikud rahva rõhujad.“
„Kahju tõesti, et poolsada aastat võõra, väärastunud võimu all elamist on ka maarahva õiglustunde ja arusaamad väärastanud,“ ohkas Kalevipoeg.
„Maarahva ja küllap ka paljude teiste rahvaste kõige suurem probleem tuleneb aga juba maailma algusest pärinevast rahvaste rändamisest, mis tähendab peamiselt oma naabrite maa ja töövilja röövimist ja vallutussõdu. Võib isegi öelda, et maailma ajalugu koosnebki peamiselt sõdade kirjeldamisest,“ tõin ma enda teadmised lagedale. „Sina, meie rahva kangelane, lõid küll kunagi mõned raudrüütlid mättasse, aga kui Allah kummardajad hakkasid verejanulisi ristisõdalasi järjest rohkem nuhtlema ja nad idamaadel enam uusi maid ega rohkem varandust ei suutnud röövida, kuulutas Rooma Paavst välja ristisõja hoopis maarahva vastu. Võttis küll 27 aastat veriseid lahinguid, aga maarahval veel tollal raudrüüsi ei olnud ja nii algaski meie aastasadasid kestnud orjaaeg.“
„Tollal oli tõesti suured rahvaste rändamised ja naabrite ründamised, aga näib, et maarahvale on saanud kõige hävitavamaks ja kardetavamaks just hilisem meie idanaabrite kiindumus teiste rahvaste töövilja röövida. Juba Vene Tsaar võttis oma rüppe raudrüütlite järeltulijad kellest said tsaarivalitsusele ustavad mõisnikud ja orjapidajad, meie rahva rõhujad. Hilisemad kommunistlikud hirmuvalitsejad olid maarahvale veelgi hävitavamad, nad teostasid laiaulatuslikud tapatalgud, küüditamised ja meie põlise kodumaa koloniseerimise venelastest asukatega,“ tõdes Kalevipoeg.
„Venelaste kommunistliku impeeriumi poolt ikestatud rahvad, kaasaarvatud maarahvas, said õnneks ikkest lahti kui ikestajate impeerium kokku varises, aga see ei tähenda, et rahvaste rändamine ja naabrite töövilja himustamine on maailmast kadunud,“ lisasin omaltpoolt. „Venelaste uus järjest despootlikumaks muutuv tsaar Putin, kes ihaldab ilmselt Vladimir Vallutajaks saada, aga kes on tõeliselt Vladimir anastaja – oma iidoli Stalini anastuste taastaja.“
„Olen kuulnud, et ka islamiusulised on taas oma suure prohveti juhtnööre täitmas ja alustanud oma, nüüd juba kolmandat sissetungi Euroopasse,“ kurtis Kalevipoeg. „Minu teada oskas üks eriti tark mees seda ette näha ja selle eest hoiatada veel enne kui sissetung algas.“
„Mõtled ilmselt kuulsa Harvardi Ülikooli kuulsa Rahvusvaheliste Suhete Keskuse kuulsat professor Samuel P. Huntingtoni,“ tõin mina oma teadmised lagedale. „Huntington alustas aastal 1992 kirjutama tulevastest suurematest rahvaste konfliktides ja aastal 1996 andis ta välja raamatu The Clash of Civilizations and the Remaking of World Order, maakeeles Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine, milles ta ennustas, et pärast Vene kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemist kujunevad rahvaste konfliktide allikaks peamiselt rahvaste usulised ja kultuurilised eripärad. Ta ennustas, päris õieti, et just Islami ja läänemaailma kokkupõrge, mis on kestnud enam-vähem 1300 aastat, muutub tulevikus kõige ohtlikumaks."
„Raske uskuda, et ajast ja arust jäänud islamiusulised suudavad hästirelvastatud lääne riikide võimu kõigutada,“ kahtles Kalevipoeg.
„Ega nad ei suudagi,“ nõustusin ma Kalevipojaga. „Kuigi nende terroristlik Islami riik on teinud suuri edusamme saamatu USA presidendi Obama vahis, pole kahtlust, et varem või hiljem nad hävitatakse. Tõelise hädaohu läänemaailmale moodustavad hoopis islami sõjapõgenikest sisserändajad kellele piiramatu tolerantsuse ja multi-kulti krampides tõmblevad lääne riigid on oma piirid avanud. Kõige suuremaid põgenike voore põhjustavad tapatööd toimuvad tänapäeval just moslemite endi vahel. Näib, et ainult üksteise tapmise kaudu on neil võimalik saada selgust, kes on nende suure prohveti Muhamedi õiged järeltulijad.“
„See on kummaline, et araablased, kunagised maailma teaduste ja kultuuri eestvedajad, on tänapäeval langenud nii madalale, et nad millegi muu kui terrorismiga silma ei paista,“ imestas Kalevipoeg. „Araablased on ju maailma ajaloo silmapaistvad numbri süsteemide ja matemaatika leiutajad ning taevakehade avastajad. Juba kaua on ju olnud kasutusel araabia numbrid – ka algebra ja algoritm on araabiakeelsed sõnad. Kaks kolmandikku taevatähti kannavad araabiakeelseid nimesid.“
„On tõesti imeline kuidas maailmas asjad ja rahvaste saatused muutuvad,“ jätkasin arutelu. Üks maailma kõige prominentsem astrofüüsik ja kosmoloog Neil DeGrasse Tyson selgitab ühes oma loengus, et araablased domineerisid teaduste maailma 300 aastat, aastast 800 kuni aastani 1100. Praegu terroristide löögi all olev Bagdad oli kunagi maailma intellektuaalne keskpunkt. Araablased vajusid aga vaimupimedusse sellel lihtsal põhjusel, et üks nende suur usujuht, Imaam Amid al-Ghazah suutis neid veenda, et matemaatika on saatana poolt välja mõeldud. Tyson on, muide, erakordselt silmapaistev teadlane. Lisaks ta doktori kraadile Columbia Ülikoolist on tal ka 18 audoktori kraadi. Ta on valitud oma alma materi, Harvardi Ülikooli, kõige suurema mõjuga vilistlaseks, Time ajakirja poolt üheks sajast kõige mõjuvõimsamaks inimeseks maailmas, Discover ajakirja poolt üheks kümnest kõige mõjuvõimsamaks teadlaseks maailmas ja People ajakirja poolt maailma kõige seksikamaks astrofüüsikuks. Milline mees!“
„Tyson on tõesti erakorraline mees, eriti kui arvestada sellega, et mustanahaliste hulgas leidub geeniuseid haruarva,“ nõustus Kalevipoeg. „Näib aga, et usuhullus suudab lämmatada andekuse ja intellektuaalse arengu ka nende hulgas kellel andekuse geenidest puudust pole. Oma usu tõttu vahetasid araablased teaduse terrorismi vastu. Nende lähedaste veresugulaste, juutide, usk matemaatikat saatana pärusmaaks ei kuulutanud ja nüüd nabivad juudid suure jao kõikidest teaduse Nobeli auhindadest,“ tõdes Kalevipoeg.
„Arvan, et juutide andekust saab sellega seletada, et praegused on aastasadasid kestnud tagakiusamise ja sellest tuleneva valikulise geneetilise arengu tulemus. Vaimselt nõrgemad hävisid või hajusid rahva hulka kus nad elasid, andekamad ja tugevamad säilisid,“ pakkusin enda rahvaste valikulise säilimise teooriat. „See on analoogne ka meie rahvaga. Kui kõige raskematel aegadel oli maarahva arv umbes 75 000, võib arvata, et need kes läbisid Põhjasõja ja katku kadalipu olid elujõulisemad ja võimekamad kui need kes hukkusid. Ega ka Stalini röövlivägede eest põgenemine kerge polnud. Võib arvata, et nendel kel põgenemine õnnestus oli rohkem hakkamis- ja mõtlemisvõimet. Üle poole teadusedoktoritest ja kaks kolmandikku magistritest põgenes läände. Tänapäeval on kodumaal 30 kuni 40 protsenti inimesi kõrgharidusega, naisi rohkem kui mehi. Põgenike järeltulijate hulgas võib väga harva kohata kedagi kel kõrgharidus puudub. Mu teooriat kinnitab ka fakt, et juudid kes on Euroopast Iisraeli naasnud, on märgatavalt andekamad ja edukamad kui need kelle esivanemad sealt kunagi ei lahkunud. Põlised juudamaa juudid ei erine karvavõrdki kohalikest araablastest. Seetõttu arvan, et õige on ka mu teooria, et need kes ennast tänapäeval juutideks peavad põgenesid küll kunagi 3 500 aastat tagasi Egiptusest, aga mitte vangipõlvest põgenevate juutidena nagu väidab nende pühakiri, vaid monoteismi pöördunud Egiptuse araablastena, kes ei tahtnud uuesti hakata varasemate egiptlaste jumalate kummardajateks pärast seda kui monoteismi maaletooja, vaarao Akhenaten suri ja vaarao Tutankhaten endiste jumalate Ptah, Isise, Osirise, Horuse, Amuni, ja Ra preestrid võimule taastas. Seda teooriat tõestavad tähelepanuväärseid sarnasused egiptlaste ja juutide templite arhitektuuris ja dekoratsioonides.“
„Tänapäeval lähevad aga juudid järjest jõukamaks. Iisraeli elanikud naudivad ennekuulmatuid rahasüste ja relvastuse annetusi heldetelt USA maksumaksjatelt, kelle esindajad kongressis saavad omakorda heldeid rahasüste hästi finantseeritud juudi organisatsioonidelt. Seevastu need islamiusulised araablased kes pole õliväljadel istudes püsti rikkaks saanud, tapavad üksteist ja üritavad luua Islami riiki mille eesmärk on vallutada maailm ja hävitada kõik uskmatud. Ülejäänud põgenevad massiliselt oma kodudest. Nendele meeldib immigreeruda jõukatesse Euroopa riikidesse kus nad saavad oma võõrustajate kulul hästi elada.“
„Kõige eesrindlikumad võõra ja võika kultuuri ja usuga põgenike vastuvõtjad on tänapäeval sakslased. Näib, et nad kompenseerivad sellega oma süümepiinu Teise maailmasõjaaegse juutide tapmise eest. Nende suur juht Hitler oli ju üks kõige suurematest tapjatest maailma ajaloos, kuigi Stalini ja hiinlaste Mao Žetongiga võrreldes jäi ta pigem amatööride kilda. Arenenud kultuuriga sakslastele tekitasid nende juhi tapatööd pärast sõja lõppu hingepiina. Tapatööd eriti ei häiri kulturnast puutumatuid vene kommunistide järeltulijaid, kommunismi läbi madalale kultuuritasemele langenud hiinlasi ja traditsiooniliselt võõraste vihkajaid jaapanlasi.“
„Kuulen aga, et sakslaste juhtimisel on ka Euroopa Liit ja teised euroopa rahvad, kaasarvatud maarahvas, omaks võtnud piiramatu tolerantsuse ja multi-kulti juurutamise,“ tõdes Kalevipoeg.
„Nii see tõesti on,“ pidin jälle nõustuma. „Kõige kurvem on see, et paljud meie rahvuskaaslased ei oska asju näha õiges proportsioonis. Võõra kultuuri pealetungi on kindlasti põhjust karta paljudel Euroopa rahvastel, aga meile on võõras, vaenulik kultuur Stalinlike vallutajate poolt juba massiivselt juurutatud. Paljud meie kaasmaalastel näevad kurja vaeva paarisaja murjani vastu võitlemiseks samal ajal kui tohutu okupantide ja nende järeltulijate parmas on viimas meie põlise kodumaa venestamise lõpusirgele. Need murjanid pole võimelised meie kodumaad üle võtma, küll aga suudab ja tahab meid uuesti anastada okupantide poolt meie kodumaale asustatud ja esimese okupatsioonijärgse valitsuse poolt alalisteks elanikeks tehtud põlisrahvale vaenulik venelastest koosnev viies kolonn. Okupantide järeltulijad paljunevad nagu prussakad ja kui me midagi drastilist ette ei võta, taastavad nad jälle oma ülemvõimu maarahva põlisel kodumaal.“
„Võib arvata, et praegust naiivikute võitlust paarisaja murjani vastu õhutab Putini propaganda ja desinformaatsia masin, et kogu aur läheks murjanitega tegelemisele ja ununeks tõeline, saatuslik, järjest kiirenev venestamise oht, oht mis võib viia meie rahvuse ja kultuuri unustuste hõlma lähimas tulevikus,“ lisasin raske südamega.
„Näib, et mu rahva olukord on tõesti täbar,“ ohkas Kalevipoeg.
„Su rahvas usub aga kindlasti, et see oled just sina, kellest saab oma lastel’ õnne tooja, Eesti põlve uueks looja. Seepärast ma kordangi küsimust millega ma siia jõudes alustasin. Mis sa arvad, Kalevipoeg, mida saaks teha, et su rahva praegust täbarat olukorda parandada?“
Kalevipoeg jäi mõttesse, mis oli hea enne, et ta kaalub esitatud küsimust tõsiselt ja igakülgselt, nagu kohane meie rahva ülikule ja tõelisele kangelasele. Pärast mõne minutilist mõtteaega heitis ta pilgu kaugustesse ja lausus:
„Pole mõtet enam muretseda vigade ja totruste üle millega okupatsioonijärgsed valitsejad on hakkama saanud. Vigadest saame küll õppida, aga minevikku me muuta ei saa.“
„Arvan, et esiteks peame püstitama ja kindlustama riigi piiri. Iga valitseja üks tähtsamatest ülesannetest on kaitsta oma riiki võõraste vallutajate, sortsi sulaste ja teiste ‘rohke käega röövijate, kange kaelalõikajate’ vastu, nagu ma olen varem öelnud. Pole lootust, et püsima jääks riik millel pole füüsiliselt, riigikaitseliselt ja juriidiliselt kindlat piiri. Eriti tähtis on see Vladimir anastaja ajastul, et ta ka meile Ukrainat ei teeks. Siis peame tegema kõik mis võimalik, et lõpeks põlisrahvale vaenuliku elanikkonna kasv. Selleks peab lõpetama ikka veel kestva idanaabrite sisserännu ja välja saatma need paljud, kes viibivad riigis ebaseaduslikult või on saanud Eesti Vabariigi kodakondsuse või elamisloa võlts dokumentide alusel. Samuti peab lõpetama võõrastele kodakondsuse kinkimine. Oleks kasulik tühjendada võõrastest ka vanglad. Olen kuulnud, et enamik meie kodumaa vangla elanikest on etnilised venelased. Kui nood vabastada tingimusel, et nad lahkuvad meie kodumaalt ja loovutavad kõik, mis neid meie kodumaaga seob, kahandab see tublisti ka kuritegevust ja kurjategijate ülalpidamise kulusid.
„Maarahvas peab ka kehtestama ausa valimiseaduse ja rahva hääletusel vastu võtma uue põhiseaduse, mis tõeliselt tagab meie rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Loodan, et samuti nagu maarahvas on alati vapralt kaitsnud oma kodu võõraste vallutajate vastu relvaga, on ta ka valmis vapralt võitlema tänapäeva rahvuspoliitilisel rindel,“ lisas Kalevipoeg lõpetuseks.
Kalevipoja riigimehelikud, arukad ja asjalikud soovitused kinnitasid mu varasemat arvmust, et ta on oma pika ametiaja käigus kogunud palju teadmisi ja saab hästi aru oma rahva kaasaegsetest, mitmekülgsetest probleemidest.
Jätsin talle hüvasti sügava tänutundega ja uuendatud lootusega, et ehk on tõesti veel võimalik ta rahva täbarat olukorda parandada ja Eesti põlve uueks luua.
